Temperament: trump või puue?

Artikkel 2009 aasta kevadisest “Märka Last” ajakirjast.

Osa õpilasi jõuab koolis paremini edasi tänu “sobivale” temperamendile. Samas saab teine osa õpilastest temperamendi tõttu ebaõiglaselt karistada. Helsingi Ülikooli psühholoogiaprofessori Liisa Keltikangas-Järvise äsja eesti keeles ilmunud raamatut “Temperament ja kooliedu” tutvustab selle tõlkija, Tallinna Ülikooli dotsent Mare Leino.

Kui varem räägiti temperamendiga seoses koleerikutest, sangviinikutest,  legmaatikutest ja melanhoolikutest, siis enam tingimata mitte. Näiteks Burksi & Rubensteini ning Keltikangas-Järvise sõnul on temperament n-ö individuaalpakett, mis sisaldab erineval määral sensitiivsust, aktiivsust, kohanemis- ja keskendumisvõimet, paindlikkust, järjekindlust, häiritavust, rütmilisust ehk ennustatavust, distantseeritust või lähenemiskalduvust ning intensiivsust.

Kõik lapsed õpivad omal moel
Temperament kujundab koolilapse arengut mitmeti. Näiteks mõjutab see viisi, kuidas laps õpib ja ümbrust tajub, milliste olukordadega soovib haakuda ning kuidas ta ise ümbrust kujundab. See kõik mõjutab seda, milliseid reaktsioone
põhjustab laps teistes, kuidas võrdleb end kaaslastega ja milline on selle võrdlustulemuse mõju ta minapildile. Kuigi jutt käib lapse arengust laiemalt, mõjutavad need seigad ka kooliedu. Temperamendist sõltub, kuidas laps suhtub õppimisse tervikuna, kas ta huvitub uutest teadmistest, on ta valmis kõike katsetama või jääb ettevaatlikuks.

Lapse temperament mõjutab ka seda, mis valdkondades ta õppimist edendavaid positiivseid kogemusi saab, millised seigad aga õpiedu takistavad. Seal, kus üks võib esimese ebaõnnestumise peale kogu tegevuse sootuks lõpetada, muutub teine üha sitkemaks. Mõni laps vajab pidevalt eredaid õnnestumiselamusi, teisele piisab rahulikust edenemisest.
Temperament selgitab, miks pole olemas universaalselt parimat õpiviisi, vaid lapsed õpivad ikka omal moel. Mõned omandavad teadmisi praktiliselt ehk ise tehes, teised aga vaadates. Ühed otsivad pidevalt uuendusi, teevad avastusi ja vihkavad kordamist. Teised aga tahavad sama liigutust järjest uuesti korrata. Mõned lapsed janunevad preemiate järele ning õpivad tagajärgedest – ühest veast neile piisab. Samas on lapsi, keda senised kogemused mõjutavad üllatavalt vähe. Õnnestumine ei tekita neis uut indu, aga ka kriitika justkui ei jõua kohale. Temperamendi mõju ilmneb eriti selgelt algklassides, kus alles õpitakse õppima. Erinevused aja jooksul küll kahvatuvad, aga ei kao kunagi. Seega on algklassides väga oluline soodsa õhkkonna loomine ning lapse temperamendi seisukohalt
õigete õpistrateegiate kinnistamine.

Abi saab temperamendikliinikust
Üldiselt lapsed ja õpetajad temperamendiprobleemi ei teadvusta. Riigiti on olukord erinev, mõnel pool näiteks tegutsevad temperamendikliinikud. Sinna pöörduvad lapsevanemad, õpetajad ja õpilased keerulisemate konfliktide ning suhtlemisprobleemide korral. Kui selgub, et konflikti põhjuseks on temperamentide sobimatus, antakse kummalegi osapoolele vajalikke juhtnööre rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Võib oletada, et juba sellise kliiniku olemasolu mõjub harivalt: teadmine asutusest aitab teadvustada ka temperamendi olulisust. Psühholoog J. Kristal toob oma temperamendikliinikust ühe ilmeka näite, kus konflikti osapoolteks olid kohanemisvõimeline,  uudishimulik pedagoog ning sensitiivne, distantseeruv õpilane.

Pam oli eelkooli õpetaja, kes vaimustus kõigest, mida oma kätega teha sai. Pam uskus, et lapsed jumaldavad vesivärve, sõrmevärve, plastiliini ning savitöid ja et iga lapse harmooniline areng eeldab loovuse kujundamist just mainitud materjalide abil. Miski ei määrinud Pami meelest liigselt käsi – ta isegi ei oletanud, et keegi võiks nii mõelda. Ühel kevadpäeval viis Pam kogu klassi aeda lilli istutama. Õpetaja näitas, kuidas oma kätega seemneid mulda pannakse. Enamik lapsi pidas seda tööd lõbusaks, aga üks väike tüdruk, Amy, seisis kõrval ning vaatas. Pam julgustas teda igati. Amy tuli ja sorkis ettevaatlikult pulgaga, hoolitsedes selle eest, et käsi mitte määrida. Õpetaja ütles, et seemneid külvates tuleb oma käsi ikka korralikult kasutada – muidu see töö ei õnnestu. Amy aga polnud nõus, väites, et talle ei meeldi muld, kuna see tundub nii külm, niiske ja must. Pam lausa nõudis, et Amy kaevaks, ise seletades, kui lõbus see kõik on: et kui tüdruk vaid üritaks, siis ta mõistaks ise ka, et õpetaja räägib tõtt. Seejärel poetas Pam tüdruku kätte veidi seemneid, öeldes, et need peab laps mulda panema. Amy aga viskas need maha ja jooksis klassi. Kui ema lapsele järele tuli, rääkis õpetaja, et on tüdruku pärast mures ning soovitas Amyga koolipsühholoogi juurde minna. Põhjenduseks oli, et Amy ei osale projektides nagu normaalne laps: talle ei meeldi sõrmevärvid, voolimine ega taina sõtkumine, ta seisab alati pigem kõrval ning jälgib teiste töötamist. Kui ta midagi värvibki, muretseb tüdruk kogu aeg puhtuse pärast, tundes vastikust, kui kätele ning riietele plekid tulevad. Õpetaja arvates vajaks Amy mänguteraapiat, et ületada neid “hirme”, ja muutuda “normaalseks” lapseks.

Õpetaja Pam oli ilmselgelt silmaklappidega või nn ühe liigutuse inimene. Ta oli veendunud, et loovus peitub vaid savitöödes ning sõrmevärvides ning nendega tegutsemine on parim, mis lapsega juhtuda võib. Jõuline klammerdumine oma mõtte külge takistas teistsugususe aktsepteerimist. Kui Pam oleks mõistnud erinevust iseenda kohaneva, läheneva ning järjekindla temperamendi ja Amy sensitiivse, distantseeruva olemuse vahel, korraldanuks ta seda “mullaprojekti” ilmselt teisiti.

Kliinikus selgitati õpetajale temperamentide olemust ja erinevaid ilmnemisvariante ning probleem lahenes rahumeelselt. Võib aga vaid oletada, kui palju sarnaseid juhtumeid üle maailma õiglase lahenduseta jääb ning õpilased kannatavad päevast päeva.

Ruumi mõju heaolule

Temperamendiga seotud valdkondi on rohkelt – ka näiteks arhitektuur, disain jms mõjutavad inimesi erinevalt. Ruumikujunduse ja enesetunde seostele on muuhulgas tähelepanu juhtinud prantsuse filosoof Michel Foucault, kes paigutas
kooli, vangla ja hullumaja ühise nimetaja alla just hoonete projektide sarnasuse tõttu. Tüüpiliselt domineerib neis koridorisüsteem, blokkidesse ehk majatiibadesse paigutatakse asukaid teatud tunnuste alusel. Näiteks algklassilapsed on enamasti 1. korrusel, et suurtele mitte jalgu jääda. Suvaline
inimene tänavalt neisse asutustesse sisse ei pääse – tegu on suletud süsteemidega ehk riikidega riigis. Foucault ei seostanud arhitektuuri temperamendiga otseselt, küll aga kaudselt. Ta väitis, et järelvalvet soosiv
majakarp mõjutab sealsete inimeste enesetunnet, nüristades ning objektistades inimest. Temperamendi kontekstis aga võib lisada, et erinevaid õpilasi traumeerivad erinevad faktorid erineval määral.
Et suure osa päevast veedavad lapsed koolis, väärivad senisest suuremat tähelepanu ka õppeasutuste ruumilised lahendused. Öeldakse ju, et koolis õpetavad seinadki. Kui mõne lapse puhul arutletakse koduõppe trumpide
ja puuduste üle, siis koolis käimist (ehk koolimajja tulemist) peetakse lisaväärtuseks. Seejuures rõhutatakse sotsiaalset efekti: kaaslaste seas olemist sotsialiseerimise õppetunnina alahinnata ei saa.
Raamatust “Temperament ja kooliedu“ selgub, et üks osa lastest ei tunne end koolis hästi – neid häirib sumin, lärm ja pidev sebimine. Mõned lapsed tahavad hingerahu taastamiseks omaette nokitseda, aga klassis neil selleks võimalust
ei ole. Abi võiks olla näiteks sellest, kui laps saaks vahetunnis kuskile varjuda. Meie tüüpkoolid koosnevad paraku vaid klassidest ja lagedatest koridoridest.
Vaiksemad lapsed vajavad oma nurka. Õpetaja, kes temperamendipõhise represseerimise olemusega kursis pole, seda kõike ei tea ja kipub teistsuguseid karistama. Ometi saaks ruumiprobleemi leevendada lihtsalt: näiteks sopiliste
koridoride, osaliselt eraldatud tööbokside jms abil. Just koolis mõjutab temperament elu rohkem kui kusagil mujal, kuna seal pannakse temperamendi eest ka hindeid.

Koolitemperament

Soomes on kasutusel termin koolitemperament, millega iseloomustatakse hea kohanemisvõime, madala aktiivsuse, madala intensiivsuse, madala reaktiivsuse ning rõõmsa tujuga last. Koolitemperamendiga õpilast on lihtne õpetada
ja hea õpetatav omakorda tekitab kasvatajas eduelamuse – kergem on panna talle kõrgemat hinnet, et tunnustada justkui omaenda kätetööd.
Teatud temperamendiga lapsed jätavad targema mulje, aga muljed, teadagi, võivad petlikud olla. Koolis ju ei panda hindeid laste pikkuse ega juuksevärvi alusel, küll aga kiiruse või aegluse põhjal, mis on kaasasündinud omadused. Nii võib järeldada, et teatud juhtudel osutub temperament puudeks, mis on ilmselgelt ebaõiglane. Loodetavasti muutub olukord sedamööda, kuidas täiskasvanute teadlikkus paraneb.