Varje Ojala
MTÜ Lastekaitse Liidu juhataja
Üks mu tuttav vandeadvokaat armastab öelda, et enamik probleeme, alustades väikestest arusaamatustest kuni tõsiste kohtuvaidlusteni välja, on oma olemuselt ja sisult kommunikatsiooniprobleemid. Samamoodi väidavad organisatsiooniteooriad, et organisatsioonikultuur ja sellest tulenevalt omavaheline kommunikatsioon on võtmetähtsusega. Nii pole tegelikult üllatav, et ka kiusamise fenomeni tegelike põhjuste viimaste aastate uuringud näitavad, et kiusamine ei tulenegi lapse konkreetsest isikust, vaid oleneb hoopis lasterühma seesmisest suhtlemiskultuurist.
Käesolevas Märka Last numbris kirjutavad meie Kiusamisest Vabaks programmi koordinaatorid: “Täiskasvanuna – olgu lapsevanema, õpetaja või huviringi juhendajana – olete laste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste kujunemisel oluliseks eeskujuks. Olge ise see muutus, mida soovite lastes näha.”
Ma laiendaksin kogu seda temaatikat lastekollektiivist ühiskonda, kuna sageli on lapsed ühiskonnas toimuva ausad peeglid ja reageerijad, ajal, kui täiskasvanute maailmas toimivad täpselt samad loogikad, seda lihtsalt keerulisemal ning sageli varjatud kujul.
Teinekord leian end imestamast ja imetlemast, kuidas väikelapsed riidu lähevad, natuke aega turris on, ent seejärel kenasti lahenduse leiavad ning taas ära lepivad. Täiskasvanute keelde tõlgituna räägime neist olukordadest näiteks organisatsioonikultuuri arengu kontekstis, et sisulisele koostööfaasile eelneb enamikel juhtudel konfliktifaas, millest on vaja üheskoos läbi minna. Ka looduses on vaja aeg-ajalt müristamist ja äikest, et õhk taas puhtaks ning kogunenud pingest vabaks saaks. Sama loogika kehtib nii tööl, koolis, kodus.
Ometi on paljud meist konfliktide vältimises meistrid. Nii ongi tulemuseks olukord, kus sageli erinevate probleemide lahendamisega kaasneva konflikti vältimise tulemusel tekib see inimeste endi sees. Kui lisada, et ühe võimaliku definitsiooni järgi on konflikt lahkheli või arusaamatus, mille tulemusena tekib pinge, mis ajendab osapooli üksteise vastu tegutsema, siis lahendamata konflikt on kõike muud kui ülejäänud elu, tervist, heaolu, suhteid toetav. Erimeelsuste lahendamine on võimalus uuteks algusteks ja uue hingamisega heaks koostööks.
Miks ma sellest kõigest räägin?
Sest võime luua mistahes meetmeid ja abistavaid süsteeme, töötada välja toetavad materjale, ent nagu ütleb meie noortekogu 14-aastane Aveli: “Iga inimene ise mõjutab enda maailma rohkem kui kõik muu ümbritsev.”
Kohati tundub irooniline, et asjad, mida juba lasteaias pidasime enesestmõistetavaiks – nagu vajadus tasakaalu ning erinevate tegevuste järele – ununevad, kui saame täiskasvanuks. Nii ei sisaldanud ju ka mõni aeg tagasi toimunud peaasi.ee kampaania “Tasakaal on peaasi” iseenesest mitte midagi uut, ent ometi said paljud sealt tänuväärt meeldetuletuse, kuivõrd olulised on just need igapäevased lihtsad asjad.
Jah, me elame ajal, kus miski pole kindel ning paljudel tuleb seista silmitsi olukordade ja raskusega, kus nad mitte kunagi varem olnud pole. Jah, riik ja muud erinevad organisatsioonid ning tugistruktuurid saavad siinkohal abiks olla ja toetada. Ent samamoodi jah ka selle kohta, et iga inimese enda võimuses on teha palju, väga palju.
Nii soovingi oma seekordse juhtkirja lõpetada mitte kurva statistikaga, mis praegu nii täiskasvanute kui laste vaimse tervise osas valitseb, vaid hoopis peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide loeteluga.
- Head suhted.
- Tasakaalustatud toitumine.
- Uni ja puhkus.
- Meeldivad emotsioonid.
- Liikumine.
Tänavuseks lastekaitsepäevaks, mis on ühtlasi ka esmakordselt riiklik tähtpäev ja lipupäev, soovin omalt poolt seda, et igaüks meist vaataks peeglisse ning võtaks vastutuse, andes endale aru, et ta ise mõjutab oma maailma rohkem kui kõik muu ümbritsev.
Igasugused trükised ja õpetussõnad pole pooltki nii mõjusad kui reaalne eeskuju, mida täiskasvanud oma käitumisega lastele ette näitavad ja mida lapsed enda käitumisega omakorda meile tagasi peegeldavad.
Soovin, et see, mis sealt peeglist vastu vaatab, tooks kõigile rõõmu!
Head lastekaitsepäeva kõigile!