Elina Kivinukk
peaasi.ee koolitaja
Juulikuus köitis sotsiaalmeedias mu tähelepanu Lääne prefektuuri postitus vaprast mehest, kes julges linnatänaval appi minna ilmselt enesetappu sooritavale naisele. Uudises avaldati imestust, kuivõrd ükskõiksed olid teised möödakäijad. Kuigi see mind osalt üllatas, siis ometi – teades vaimse tervise esmaabi koolitustelt, kui suurt ebakindlust võivad taolised olukorrad tekitada – püüan ka möödakäijaid mõista.
Vaimse tervise esmaabi koolitused on mõeldud puhkudeks, kus on võimalik teist inimest – lähedast, töökaaslast, sõpra või ka võhivõõrast – toetada. Nii nagu teame füüsilise tervise esmaabi puhul abivõtteid, nii on võimalik ka vaimse tervise esmaabi andmiseks õppida ja eelnevalt harjutada oskusi, et hädasolija tunneks end mõistetuna, ärakuulatuna. Et ta tunneks end piisavalt väärtuslikuna otsimaks edasist abi. Mitmed koolitustel osalejad on õpetatava kasutegurina nimetanud eelkõige enesekindluse suurenemist olukordades, mis muidu võivad ehk kõhedaks muuta. Kuidas reageerida, kui keegi räägib enda vaimse tervise diagnoosist? Mida öelda, kui keegi tunnistab, et tal on enesetapumõtted? Kuidas seejuures iseennast hoida? Need teemad tulevad koolitustel jutuks. Osalejad saavad uut kasulikku infot ja vajalikke nõuandeid, meenutatakse samateemalist varemkuuldut ja –kogetut.
Lisaks vaimse tervise valdkonnaalastele teadmistele, uuematele uuringutele ja oskuste harjutamisele pööratakse suurt tähelepanu ka eelhoiakutele, häbimärgistavale kõnepruugile ning halvustavale suhtumisele. Miks see oluline on? Enne, kui saame kedagi toetada või ta hinnanguvabalt ära kuulata, peame ausalt iseendasse vaatama ning mõistma, mida me ise vaimse tervise teemadest mõtleme ja kuidas nendest räägime. Nii tasub sõnastada, et keegi pole vaimse tervise ohver, vaid tal on see haigus; keegi ei ole anorektik, vaid tal on diagnoositud anoreksia; keegi ei kannata vaimse tervise hädade all ega soorita edukalt enesetapukatset. Eneseväljenduses võib peituda palju ja need, kes millal iganes on kõnelnud oma vaimse tervisega seotud muredest, teavad, kui oluline on neist teemadest tundlikult rääkida. Eriti tähelepanelik tuleb olla noorte inimestega, sest suur osa vaimse tervise muresid avaldub noores eas. Just nendel esineb sagedasti olukordi, kus peaks kellelegi rääkima oma hingemuredest, kuid vestlus kisub kiiva ja abivajaja saab üleoleva suhtumise osaliseks.
Viimastel õpetajatele korraldatud vaimse tervise esmaabi koolitustel, mida mul on võimalus olnud läbi viia, tekkis avatud õhkkond jagamaks nii igapäevaseid muresid kui ka ausaid arvamusi seoses koolikeskkonnas ilmnenud häbimärgistamisega. Kooliaasta alguse puhul soovin kooliõpetajaid ning tugispetsialiste üles kutsuda märkamaks, kuidas koolipersonal ühest või teisest õpilasest, kolleegist või probleemist räägib. Kas see kõnelemisviis pigem kinnitab stigmat või kujundab seda ümber? Kas see pigem toetab või takistab lahenduseni jõudmist? Soovin, et võiksime rohkem panustada koolikeskkonnas valitsevaks turvaliseks ja toetavaks õhkkonnaks, kus kellestki ei minda mööda ja on rohkem julgust üksteist päriselt märgata.
Kui tegemist on pakilise murega, siis ära jää üksi – abi on olemas:
- Kiirabi: 112 (24h)
- Lasteabi: 116 111 (24h)
- Ohvriabi telefon: 116 006 (24h)
- Hingehoiu telefon: 116 123 (24h)
- Eluliin: 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
- Peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolitused ja nõustamine: www.peaasi.ee
- Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine: www.envtl.ee