„Mu sõbral on raske olukord, vanemad ei hooli üldse tema tegemistest, neid ei huvita, kuidas tal koolis läheb, kellega
ta suhtleb ja kus käib. Vanemad on pidevalt kas tööl või kuskil ära ja kui nad kodus on, siis istuvad ainult internetis. Sõbral oli hiljuti tüli ka oma klassikaaslasega, kes teda norima hakkas ning nüüd õhutab ka teisi klassikaaslaseid teda kiusama. Facebookis kirjutavad talle jubedaid asju, sõimavad ning panevad nõmedaid pilte temast üles. Õpetajale rääkides öeldakse, et asi pole kindlasti nii hull ja et ta ei peaks siis teistega rääkima. Keegi midagi ei tee. Vanematele ta ka rääkida ei julge ega tahagi, kuna neid ei huvita. Sõber ütles mulle, et ta ei soovi enam elada, et tal on kõrini. Mis ma tegema peaksin, kuidas ma saaksin teda aidata?“
See lugu on kokkupandud mitmetest juhtumistest, mis jõuavad meieni läbi lasteabitelefoni ja millega puutuvad nõustajad kokku pea igapäevaselt.
Mis on lasteabitelefon?
Lasteabitelefon 116111 on nõuandetelefon, millele saab jätta anonüümselt teateid abivajava lapse kohta ning kuhu lapsed ka ise saavad helistada sooviga oma muret jagada. Nõustajad pakuvad lastele ja lastega seotud isikutele esmast sotsiaalset nõustamist ja vajadusel ka kriisinõustamist. Lähtuvalt helistaja probleemist, tagatakse saadud informatsiooni edastamine erinevatele spetsialistidele – vajadusel politseile, kohaliku omavalitsuse töötajale, ohvriabitöötajale või teistele spetsialistidele. Eestis on lasteabitelefon töötanud juba aastast 2009.
Tihtipeale küsitakse, kui palju nõuandetelefonile helistatakse, kes on helistajateks ning milliste probleemidega pöördutakse lasteabitelefoni poole enim. Keskeltläbi tuleb lasteabitelefonile ühes kuus umbes 300 kõnet. Ligikaudu pooled helistajatest on täiskasvanud ning teise poole moodustavad lapsed. Lapsed ja noored helistavad soovides leida lahendusi oma probleemidele või aidata oma sõpradel probleeme lahendada. Täiskasvanutest on helistajateks need, kes märkavad abivajavat last või vanemad, kes soovivad nõuannet. Täiskasvanud, kes helistavad, on tihtipeale lapsele lähedal seisvad isikud – vanavanemad, sugulased, vennad/õed ja naabrid ja peamisteks põhjusteks sellistel juhtudel lapse hooletusse jätmine või ärakasutamine. Aga on ka teatajaid, kes on lapsele täiesti võõrad, kuid kes on märganud abivajajat ja pidanud vajalikuks sekkuda. Aina rohkem on õnneks neid inimesi, kes märkavad abivajavat last.
Viimasel ajal on tunda tendentsi selles suunas, et järjest rohkem noori helistab oma sõprade pärast, sooviga neid aidata, mida näitab ka illustreeriv jutt alguses. Probleeme tuleb ette nii pereelus, koolis kui tutvusringkonnas. Pereelus nähakse probleemi kas sõbra vanemate kasvatusmeetodites või omavahelistes suhetes ning koolis on probleemideks noorte meelest nii õpetajate ebaprofessionaalne käitumine kui ka erinevad kiusamisjuhtumid. On olnud palju kõnesid kui tublid noored helistavad suitsiidsete mõtetega sõbra pärast ning küsivad nõu, kuidas nad saaksid sõpra aidata, mida tegema peaksid ning kuhu pöörduma.
Paljud lasteabitelefonile tulevatest kõnedest on seotud koolikiusamisega. Nendest juhtumistest on kerkinud esile, et koolides kahjuks keegi ei sekku. Ei sekku klassikaaslased ega koolipersonal. Koolikiusamisse sekkumisel ja lõpetamisel on aga selge vastutav roll täiskasvanul sealhulgas koolipersonalil. Personal peab sekkuma ning võtma kiusamise suhtes nulltolerantse hoiaku. Kui siiski kiusamisjuhtumid ilmsiks tulevad, peaks aga kiiresti reageerima. Last tuleb uskuda, mitte kahelda tema sõnades ning kindlasti ei tohiks hakata last süüdistama, mida kahjuks tuleb tihti ette. Kiusamisjuhtumite puhul vajavad tuge nii ohver kui kiusaja. Ohver vajab toetust, abi ja usku, et olukord muutub ning ka kiusaja vajab mõistmist ja selgitamist tema tegude tagajärgedest.
Tänapäeval on interneti rohke kasutamine viinud paljud kiusamisjuhtumid internetipõhiseks. Noortest pannakse luba küsimata üles ebameeldivaid pilte, luuakse varikontosid ning saadetakse solvavaid sõnumeid. Sellised juhtumid nõuavad nii vanematelt kui õpetajatelt rohkem tähelepanu. Lapsi ei saa oma probleemidega üksi jätta, nad vajavad täiskasvanu tuge ja abi. Internetiturvalisuse küsimustes võib helistada nii lasteabitelefonile kui ka pöörduda veebikonstaablite poole, kelle kontaktid on välja toodud allpool.
Paljud lapsed tunduvad olevat hädas ja meeleheitel. Oluline on, et lapsed saaksid toetust oma murede rääkimisel ning abi probleemidega toime tulemisel. Telefonikõnedest võib järeldada, et tänapäeva ühiskonnas on kõigil nii kiire, et unustatakse tihtipeale ära oma lapsed, kes aga vajavad pidevat tähelepanu ja hoolt. Vanemad veedavad aina vähem aega oma lastega ning lapsed kasvavad üles üksinda, veetes suurem osa ajast arvuti taga interaktiivses maailmas. Tegelikkuses tuleks üksteisele rohkem aega pühendada ning see pole aeg, mida arvestada päevast ülejäänud ajast, vaid see on aeg, mis tuleb teadlikult oma päevakavva võtta. Vahel peab unustama kõik enda probleemid ja veetma aega oma lastega ning kuulama, mis neil öelda on. See võib hämmastada, kui palju võib ühel lapsel muresid olla ja kui väga ta vajab oma lähedastega suhtlemist.
Meie abiliin pakub võimalust lastele ja lastega seotud isikutele rääkida ja konsulteerida ning abi saada. Ükski mure pole lasteabitelefoni nõustajate jaoks liiga väike. Kuulame alati ja teeme kõik selleks, et aidata.
Ühiskonnas üldisemalt võiks olla rohkem märkamist, mis ümberringi toimub ja tunda huvi oma pere ja sõprade tegemiste vastu. Olles avatud on võimalus märgata kedagi, kes vajab abi. Märgakem ja teatagem alati abivajavast lapsest.
Enelis Linnas,
lasteabitelefoni assistent
Lasteabitelefon 116 111 24h
Skype: lasteabi_116111 24h
www.lasteabi.ee
Facebook: „Et ükski laps ei jääks abita kui ta seda vajab!“ https://www.facebook.com/lasteabi?ref=hl
Veebikonstaablid: Andero Sepp, Maarja Punak, Oksana Luik
Be First to Comment