Merle Haruoja, Lastekaitse Liidu kaasasutaja
Lastekaitseliikumise taastamisel Eestis jätkasime koheselt rahvusvaheliste dokumentide eestindamist. Kahjuks peaaegu 50-aastane okupatsioon oli teinud oma töö ja kesised teadmised rahvusvahelisest õigusest, selle kohaldamisest ja eestindamisest ei võimaldanud koheselt saavutada loodetud tulemusi, vaid alustada tuli õppimisest, katsetamistest ja ka eksimistest.
See õhin, mis valdas lastekaitseliikumise taastajaid nõukogude aja lõpus, on meeldejääv ja siiani jõudu andev.
20. novembril 1959. a võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee vastu lapse õiguste deklaratsiooni, mille 30-ndat aastapäeva tähistasime 1989.aastal esmakordselt ka Eestis. See langes kokku ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmisega ÜRO Peaassamblees. Eesti jaoks langesid kokku lapse õiguste deklaratsiooni ja lapse õiguste konventsiooni tutvustamine, tõlkimine eesti keelde kui ka rahvusvahelise koostöö algus.
Lapse õiguste konventsiooni võttis ÜRO Peaassamblee vastu 20.novembril 1989.aastal ja koheselt jõudis konventsioon ka Eestisse. Eestikeelse tõlke vajadus oli ilmne, kuid päris ühiskondlikus korras selle töö tegemine oli ilmselt ülejõukäiv. Lastekaitse Liidu suur töökoormus, mis seisnes lastekaitseliikumise taastamises, organisatsiooni loomises, lastekaitse ajaloo uurimises ja kõige tähtsam laste ning perede abistamises oli piiritu.
Meenutan neid aegu erilise soojusega, sest korraldasime arvukalt üritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele, kokkuhoidmine ja üksteisega arvestamine oli loomulik.
Alustasin konventsiooni tõlkimist eesti keelde koos oma laste inglise keele õpetaja Helja Vallikiviga (tänud talle!). Õppisime koos tundma rahvusvahelist terminoloogiat, otsisime parimaid eestikeelseid vasteid, vahest võrdlesime venekeelse versiooniga. Õhtused ja öised tõlkimistööd olid harilikud ja siis polnud veel internetti ja google´t.
Näiteks otsisime õiget ja sobivat vastet inglisekeelsele „nationality“-le, nüüd on kummaline meenutada, kuid siis oli aasta 1990 ning otsimisi ja leidmisi ohtralt. Saime valmis ühe esialgse versiooni, mis jäi ootama täiendusi ja parandusi. Lapse õiguste konventsiooni tõlkimine tähendas ka maailma avastamist, püüdu aru saada ja kui ei saanud, siis otsida neid, kes teadsid ning selgitasid. Üks selline näide on islami seaduste kafala(h) (perekonna hooldusõigus), millele usaldusväärse vastuse sain 1995.aastal Malaisias.
See esialgne versioon sai aluseks loodavale Eesti Vabariigi lastekaitse seadusele.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine andis võimaluse ja tiivad koostada eesti ajaloos esimest lastekaitse seadust. Ka siis olid poliitilised debatid, kas koostada põhjalikult laste kaitset reguleerivat seadust või raamseadus, mille täitmist saaks tagada täiendavate õigusaktidega.
Seisukoht oli, et lastekaitse seaduses tuleb üle võtta konventsiooni põhimõtted, terminoloogia ja regulatsiooni ülesehitus. Lõpuks jäi peale raamseaduse lahendus, kuigi üks vahepealne variant oli minu arvates palju sobivam ja laste kaitset reaalselt reguleeriva normistikuga. Eesti Vabariigi lastekaitseseaduse võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu 8.juunil 1992.aastal ja ta jõustus 1.jaanuaril 1993.aastal. Lastekaitseseaduse § 68 kohaselt seaduse rakendamise üksikasjad reguleerib Eesti Vabariigi Valitsus, kahjuks need regulatsioonid on siiani välja töötamata. Varsti, kui kehtiv lastekaitseseadus saab ajalooks, tahan loota, et praegu kehtiva seaduse ellurakendamise vajakajäämistest on õppust võetud. Tuleb au anda uue lastekaitse seaduse väljatöötajaile, kuid oluline on õppida ka tehtud vigadest. Kui 1991. ja 1992.aastal ei olnud lapse õiguste konventsiooni korralikku eestikeelset tõlget, millest juhinduda, siis nüüd 2014.aastal on meil puudu Lapse Õiguste Komitee üldkommentaaride tõlked eesti keelde, v a üldkommentaar nr. 14 (2013) lapse õigus tema parimate huvide esikohale seadmisele (artikkel 3 par.1), mille tõlke koostas MTÜ Lastekaitse Liit.
Eesti Vabariik ühines ÜRO lapse õiguste konventsiooniga 26.septembril 1991.aastal ilma ühegi reservatsioonita. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 20.novembril 1991.aastal, konventsiooni Riigi Teatajas ei avaldatud, sest puudus avaldamiskõlbulik eestikeelne variant.
Riigi Teatajas avaldati lapse õiguste konventsioon alles 1996.aastal, seega selle ajani tuli praktikas juhinduda inglisekeelsest (ka venekeelsest) ja teistes keeltes kättesaadavatest tekstidest.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 3 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti seadused avaldatakse ettenähtus korras (Riigi Teatajas). Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Seega tekkis vastuolu, kus siseriiklikult oli täitmiseks Riigi Teatajas avaldamata lapse õiguste konventsioon. Lisaks veel asjaolu, et Eesti Vabariik ühines konventsiooniga enne, kui Eesti Vabariigi põhiseadus rahvahääletusel 28.juunil 1992.aastal vastu võeti. Põhiseaduse § 123 sätestab, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega (lapse õiguste konventsiooniga ühinemise ajal ei olnud veel põhiseadus vastu võetud). Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut (lapse õiguse konventsiooniga ühinemine oli võrdväärne ratifitseerimisega).
Kuna lapse õiguste konventsioon on ülimuslik Eesti Vabariigi seaduste suhtes, siis tuleb sellele tugineda alati, kui puudutatakse lapse õigusi.
Lapse õiguste konventsiooni täiendatud ja parandatud tõlke eesti keeles avaldas eraldi väljaandena Inimõiguste Instituut tänu Taani Välisministeeriumi rahalisele toele 1994.aastal, konventsioon sai siis viie aastaseks. Mind (olen Inimõiguste Instituudi kaasasutaja) abistas konventsiooni eestikeelse tõlke koostamisel Kristel Lemming, kolleeg Inimõiguste Instituudist. Leidsime, et parim variant on konventsiooni mõtte edasi andmine täpse keelelise tõlke kõrval.
Lapse õiguste konventsiooni ellurakendamine tähendab eeskätt seda, et lapse õigused on oma kõikehõlmavuses inimõigused.
Be First to Comment