Paha last ei ole olemas

Sagedasti kuulen vanemaid kirjeldamas:
ütlen lapsele esimesel paaril korral rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, tutistan või annan laksu, kirjutab perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Meelike Saarna.
See on kahetsusväärne olukord. Lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus, aga karistada saab laps. Enamasti on karistaja ise kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Kui inimese vaimsest ja/või füüsilisest piirist lapseeas pidevalt üle sõidetakse, hakkab ta sama tegema teistega. Laps, kellele ei võimaldata kogeda ennast kui väärtuslikku isiksust, lõpetab iseenda armastamise, ja see, kes ei oska armastada iseend, ei ole suuteline armastama ka teisi. Kahjuks on paljude praeguste täiskasvanute kunagine kasvukeskkond olnud seesugune, et neil on raske mõista võimu hävitavat mõju suhetele. Ka on võimu kasutamise tähendus tihti puudulik: laksu, nurkapanekut, tutistamist-sakutamist, lapse peale karjumist, tema ignoreerimist jms. peetakse tavalisteks kasvatusviisideks, sest vanem on ju ka inimene. Ent piiride panek jõumeetodil ei ole mitte ühelgi juhul sobiv viis last (või ükskõik keda) mõjutada. Võim ei pane kedagi oma mõtteviisi muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi.

Võim ja kokkulepped

Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Seetõttu ei olegi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikused kokkulepped. Kuna kõigis emotsionaalsetes olukordades, kus osalised on laps ja täiskasvanu, on vastutus täiskasvanul, siis on täiskasvanu asi märgata lapse käitumise taga olevaid katmata vajadusi. Niisiis on eelkõige tarvis püüda last mõista, teda kuulata ja aru saada tema käitumise ajendist. Väga paljudes olukordades, kus vanem tajub last kui pahategijat, kes on väärt karistust, vajab laps tegelikult vanema abi, sest mida “hullemini” laps käitub, seda suuremas hädas ta üldjuhul on.Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustuvad, lapse vaimne ja füüsiline kasv ning iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad lastele piire seadnud käskude, keeldude ja karistustega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama.
Üks mu patsientidest rääkis kord, kuidas ema teda karistas – ükskõik kui suur või väike oli “pahategu”, laksud ja rihm olid tihti mängus. Ühel päeval, kui ema tahtis teda harjunud kombel “õpetada”, märkas poiss, et on emaga ühepikkune. Ta võttis emast kinni ja tõstis ta ukse taha, sellest päevast karistamisaktsioonid lõppesid. Loomulikult ei saa sellises ema-lapse suhtes rääkida turvalisest emotsionaalsest seotusest ja usaldusest. Kui ema-lapse suhe kujuneb seesuguseks, on see kahtlemata suur kaotus mõlemale.
Osati on laste käitumisprobleemid ikka seotud sellega, kui hea või hõre on nende kontakt vanematega. Emotsionaalne kontakt (vanem on lapse jaoks kohal, kuulab ja toetab teda) ja vanemlik selgus (vanem väljendab ühemõtteliselt ja lapsele arusaadavalt ka oma vajadusi ja nõudeid) on lapse arengule äärmiselt tähtsad. Nn pahad lapsed on tihti need, kes selleks, et vanem talle otsa vaataks (tema juurde tuleks, teda puudutaks, temaga räägiks), käituvad vastuvõetamatul moel. Sellise lapse kogemus ütleb, et seni, kuni ta ilusti vaikselt mängib, ei tee keegi temast välja. Ka äraspidine kontakt, nt riidlemise kaudu, on parem kui kontakti puudumine.
Osa vanema ja lapse vahelisi probleeme on seotud vanemliku ebaselguse või järjekindlusetusega – kui laps on kindel, kust läheb vanema piir, on ta enamasti nõus seda aktsepteerima. Ükski laps ei kiusa oma vanemaid ega soovi neid oma käitumisega endast välja viia, nagu teinekord arvatakse ja millest on vahel lugeda ka perekeskuse e-murekirjadest. Laps armastab oma vanemaid ja vajab nende tähelepanu, mõistmist ja hoolivust.

Teadlik tegelemine iseendaga

Tihti on vaade laste kasvatamisele mustvalge: kas range käskimine-karistamine või vastupidi – kõige lubamine.
Sageli kaldutaksegi eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut. Jõu kasutamine suhete reguleerimisel on ikka pankroti tunnus. Ükskõik, kas seda rakendab teiste kallal suur
või väike inimene – tegu on olukorraga, kus mõistus on otsas, häda suur ja kuidagi tuleb toime tulla. Ent jõu kasutamine kasvatuses läheb ikka käiku üksnes siis, kui vanemal puuduvad teadmised ja oskused, mis võimaldaksid tal teisiti käituda, et toime tulla iseenda ja lapse eneseväärikust riivamata. Juhtub ka, et teadmised-oskused on küll olemas, kuid emotsionaalne seisund ei võimalda neid kasutada.
Enamasti toimub see olukorras, kus lapsevanem on hädas iseendaga. Kuid ükski laps ei saa seista selle eest, et vanem saaks oma vajadused kaetud. Seda saab teha ainult lapsevanem ise.
Paraku kipub iseenda ning oma elu ja suhetega kimpus vanem pinget maandama laste jt lähedaste peal. Et tunnetest laetud olukorras mitte üle reageerida, võib abi olla mitmesugustest võtetest, nagu kümneni lugemine, sügav hingamine, toast äraminek jms, kuid ainult neist ei piisa. Teadlik tegelemine iseendaga on palju tähtsam.
Lapsevanema roll on äärmiselt oluline, kuid vanem on ka mees või naine, lähisuhtepartner, oma eriala esindaja, oma sõpruskonna liige jms.Vanemad, kes oskavad selgesti ja järjekindlalt ka enda eest seista, suudavad laste kasvatamise keeruka ülesandega kannatlikumalt ja rahulikumalt toime tulla, ja kui selle kõrval ollakse ka valmis ennast kui lapsevanemat harima, on loota häid tulemusi. See on tõepoolest ju suurepärane olukord, kui osatakse luua võrdväärne pere, kus kõigi vajadused
on tähtsad ning erimeelsused lahendatakse üksteise kuulamise, mõistmise ja kokkulepete tegemise kaudu.

7 Comments

  1. Kairit
    9. apr. 2013
    Reply

    Mina arvan, et artikkel oli jälle ja jälle liiga üldsõnaline. Miks mulle tundub, et kogu see jutt on olnud juba eelnevas või üleeelnevas artiklis kunagi kirjas. Kõik see kümneni lugemine ja hingamine, toast ära jalutamine (muuseas, toast ära jalutamine on lapse eiramine). Kas võiks konkreetsemaid näiteid ja mitte nii üldsõnalisi nõuandeid, millest on teadlik vähemalt iga teine lapsevanem. Tahaks midagi uut, midagi mõjusamat. Või peaks siiski minema sellesks spetsiaalselt psühholoogi nõustamisele, et saada häid ülesandeid ja nõuandeid.

    Kogu jutt, mis siin kirjas oli väga õige ja mõistlik kuid siiski mitte midagi uut. :(

  2. Inga
    9. apr. 2013
    Reply

    Nõus, et väga õige jutt. Kuid peab tõdema, et lapsevanemale selline artikkel abiks ei ole. Ta teab, et laks ei ole lahendus, kuid tihti on lapsevanemal nö “mõistus otsas”. Ta saab aru, et käitub valesti, kuid ei tea kuidas peaks. Enda artiklis on teil hea näide olukorrast. – Sagedasti kuulen vanemaid kirjeldamas:
    ütlen lapsele esimesel paaril korral rahulikult, et korista oma mänguasjad kokku, viiendal korral juba tõstan häält ning kui laps ennast ka siis liigutama ei hakka, …… –

    Mida te soovitate lapsevanemale?

  3. 9. apr. 2013
    Reply

    Tere,
    täname asjatundliku tagasiside eest. Usun, et kõigi lapsevanemate elus on perioode kus valdab tunne, et kannatus on katkemas ja et olen juba kõike proovinud. Olen seda ka ise lapsevanemana kogenud. Ajakirja toimetajana kommentaare lugedes tekkis mul mõte koguda lugejate käest erinevaid situatsioone, kus lapsevanemal “mõistus otsa saab” .
    Aidake ajakirjaloo kujunemisele kaasa: kirjutage keerulistest olukordadest ja ka seda kui vana lapsega tegemist. Situatsioonidele palume kommentaari mõnelt spetsialistilt, psühholoogilt.

  4. Sille
    9. apr. 2013
    Reply

    Minu tütar on 3.5 aastane. Tal on oma tuba. Kui palun tal oma asju kokku korjata või ka selliseid asju, mis teistest tubades tal laiali on, siis pean ka seda mitu korda järjest tegema, kuid siiski on tal muud tegemist, kui mind kuulata või siis seletab hoopis muid asju. Lõpuks olen ka juba pahane, et kas tõesti räägin seinaga, sest tegelikult ta saab mu soovidest väga hästi aru. Lapsele korralduste andmise juurde räägin ka palju, et kõigil on ju parem olla, kui maas ei vedele asju jne. Räägin, räägin ja selgitan, kuid siis ütlen lõpuks, et palun mine oma tuppa ja ole seal, kuna ta ei kuulanud minu sõna. Kui ta ei taha minna, võtan käest kinni ja viin ise ta sinna. Siis tuleb külla üks suur jonn. Ta ajab ennast nii tigedaks ja endast välja, et peab enda toas olema. Või siis teine vairant on see, et korjangi kõik asjad ise kokku, sest tean kuidas see lõpeb – riiuga.
    Kui oma tahtmist ei saa, siis on tulnud uus asi-emmet lüüakse õrnalt käega, mitu korda. Meil kodus sellist asja pole ja saan aru, et ta suhtleb lasteaias palju poistega, ilmselt siis on see sealt tulnud. Kõsin talt, kas mina löön teda, vastab ei. Siis tal läheb see juba nii ruttu meelest, et üritan küll solvunut mängida ja olen kurb ja tahan et ta andeks paluks, aga andeks palumine, tuleb sellise tooniga, et saaks kaelast ära ja uue mängu juurde tõtata.
    Meil on kodus ka 9 kuune venna. Kui lähme koos pojaga talle lasteaeda järgi, hüüan teda ukse pealt, alguses “Tere!” ja siis on päris tihti see, et minust ei tehta väljagi. Väga harva on nii, et tütar jookseb mulle rõõmustades vastu. Kui venna on ka kaasas, siis selgitan talle, et paneme kiiremini riide, kuna emmel ja vennal hakkab oodates palav. Lasen tal kenasti riided tuua ja selga panna. Vahest paneb ta end ise ja tahab seda teha. Muidugi katsun väga vähe teha sellest juttu, et võiks kiiresti teha, sest tean, et ka see on suur jonni tekitaja. Siis teine päev on jälle nii, et ta ei taha millegi panemisega ise hakkama saada, vaatab ringi ja mossis näoga krutib ennast ikka jälle jonni lainele, et tema ei saa jne. Lõpptulemus on see, et ma küll ütlen, et ma lähen ootan siis õues, sest mul on selle ootamise peale juba palav hakanud, kuna venna on mul ka kaasas. Siis jonn võimeneb. Kui ülten, et paneme siis riide, siis on ikka nii, et mina alistun jonnile, aitan tal kõik selga ja saame minna. Tema on rõõmus ja mina tunnen end läbikukkunud vanemana. Pärast katsun temaga arutada, et kas ta arvab, et ta käitus ilusti, kuidas ta järgmine kord käitub jne.
    Üks suur triangli põhjustaja on õhtune pesemine. Meil on suhteliselt kindel õhtuplaan. Mina palun hakata asju kokku korjama, riidest lahti ja pesen ta puhtaks. Kui palun riidest lahti võtta, pean teda mõni õhtu ikka väga kaua ootama, siis ütlen, et ta jääb lihtsalt pesemata. Ja olengi nii teinud, et olen ähvaradanud pesemata magama saata. Sellele järgneb avastus, et ma tõesti ei pesegi ja hakkab karjumine, röökimine, kriiskamine. Just õhtul, siis kui ka väikevend tahab rahu, vaikust ja ootab oma pesemist… siis tunnen tõesti, et ta on kui rikkis gramofon, lähen endast välja, tõstan häält ja poole tunni pärast pesen juba nuuksuvat, jonnist endast väljas, röökinud last, kellest mul hale hakkab ja kodurahu huvides maha rahustan.
    Ma olen algusest peale teda kasvatades väga palju asju rääkinud koguaeg, selgitanud, miks mida tehakse jne. Ta teab hästi, et ma ei saa lasteaia ukse taga väga kaua oodata ja et emme peab ka venna ja issiga arvestama, kuid siiski olen aru saanud, et see aeg, mil tema ennast leiab ja avastab tuleb lihtsalt üle elada või sellest lasta välja kasvada. Ehk on need käitumismallid paratamatus? Või peabki lapsevanem lasteaeda lapsele järgi minekuks võtma tund aega, et laps ära kuulata ja kõikide asjade järgi oodata? Ma tean, et pean jonni tulles jääma rahulikuks, leidma lapsega kompromisse, kuid siiski on iga jonni lõpus tunne, et äkki mina käitusin valesti, olen kuri ja raske on tõesti rahulikuks jääda.
    Situatsioonide kirjutamise lõpuks tunnen juba, et tegelikult ongi see kõik vist normaalne või siiski…mitte?

    • Merit Lage
      15. apr. 2013
      Reply

      Tere Sille,
      aitäh sulle kirjutamast väga pikalt ja põhjalikult. Alustaksin kirja lõpust kus leiad, et tegelikult on need situatsioonid millest kirjutad kõik normaalsed. Mulle tundub sama ja samas ei tähenda, et nende olukordadega on kerge hakkama saada, eriti kui peres kasvab kaks väikest last. Ütled ka, et ehk on vaja aega ja lasta lapsel sellistest käitumismallidest välja kasvada – ka see on õige. Ja võtme küsimus on jällegi kuidas käituda nii, et need käitumismallid ei süveneks ja, et enda käitumine ei kahjustaks ei last , ennast, ega ema ja lapse vahelist suhet. Loen ka, et teed tõesti oma vanema lapse ja teie suhte heaks palju: räägid tütrega, seletad jne. Olles ise ema ja psühhoterapeut, mõtlen sellele, kuidas ise enda tunnetega neil hetkedel hakkama saada, kuidas ennast väljendada kui olen midagi juba mitu korda öelnud ja tunnen ärritust. Siin ehk oleks kõigepealt hea endale teadvustada kuidas ma midagi ütlen: missuguse häälega, kas vaatan otsa jne. Siis teadvustada lapse käitumist: kas ta kuulis, kas ta vaatas ka mulle otsa, kas ta ütles jah, või ütles midagi muud? Olukorrast täielikult teadlik olemine aitab lapsevanemana valida järgmist sammu: valida järgmine käitumine.
      Kirjeldus “läbikukkunud vanema” tundest vajaks täpsustamist. Mis see täpsemalt on? Kas see, et laps osutab vastupanu ja sina emana ei jää endale kindlaks? Või tekitab seda tunnet ka küsimus:”Kelle tahtmine jääb peale?”. Kust see tunne tuleb? Usun, et selle tunde tekitajale tasuks sinu ja sul lapse hea suhte nimel kindlasti jälile saada.

    • Lasteaia õpetaja
      19. apr. 2013
      Reply

      Mina lasteaia õpetajana püüan lapse kojuminekule ise kaasa aidata. Ütlen lapsele, et ema tuli järgi, nüüd on vaja koju minna. Võimalus on vaid vanema käest küsida, kas on aega veel oodata, kuni ta mängib, aga kui pole, siis tuleb koju minna. Lõpuks ütlen välja, et mina ei luba enam mängida, kui ema ootab ja koju on vaja minna ning viin ise lapse käe kõrval esikusse. Enamasti lepivad lapsed siis kojuminekuga. Hea on muidugi vahel see aega leida, et laps saaks natuke veel mängida ja võib ka ise lapsega koos mängima minna. Seda kõike võib lapsega eelneval päeval või sama päeva hommikul kokku leppida.
      Kinnituseks veel, et kõik selline lapse käitumine on igati normaalne :)
      Vanematele palju jaksu!

  5. Sille
    18. apr. 2013
    Reply

    See on väga innustav mõtlema ja neile küsimustele vastuseid leidma. Läbikukkumise tunde tekitabki just see, et lõpuks ma ei suuda endale kindlaks jääda, mis on väga raske ülesanne, sest laps on ju kallis, aga samas tean, et mitte kindlaksjäämisega osutan endale “karuteene”.
    Ma tänan väga tagasiside eest! Sain mõtlemisainet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga