Tehingutest alaealise varaga

Notar Ülle-Riin Raja

Kui lapsele kuulub vara, on ta selle tavaliselt kas pärinud või saanud kingituseks. Lapse omandis võib olla ka kinnisvara ehk maad, maju või kortereid. Vara omamisega kaasnevad kohustused. Perekonnaseaduse kohaselt on lapse vara eest õigus ja kohustus hoolitseda lapse vanematel. Lapse vara hea majandamine võib kaasa aidata lapse ülalpidamisele või kindlustada tema tulevikku. Pärandina saadud üüritulu teeniv korter või koolirahaks mõeldud suurem hoius pangas on kindlasti suureks abiks, kuid lapse huvisid arvestav majandamine võib tähendada ka alaealise vara müümist. Lapsele kuuluva korteri müümine võib osutuda vajalikuks varaga seotud laenukohustuste täitmiseks või näiteks pere majanduslike raskuste tõttu. Tihti on lapse varal teisigi omanikke, nt kaaspärijaid, kel omad varalised huvid, mistõttu võib olla ka pärandvara jagamine lapse huvides.

Lapse vara eest hoolitsevad tavaliselt lapse vanemad. Vanemate hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus). Hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt, välja arvatud juhul kui kohtu poolt on ühele vanemale antud ainuhooldusõigus. Ühise hooldusõigusega vanemad esindavad last varalistes tehingutes samuti koos, kuid konkreetses asjas võib kohus anda otsustusõiguse ka vaid ühele vanemale. Üksi võib lapsevanem lapse huvides vajalikke tehinguid ja toiminguid teha ka juhul, kui ühiselt toimingut teha ei ole võimalik (nt üks vanematest viibib välisriigis) ja toiminguga viivitamine kahjustaks lapse huve. Sel juhul tuleb aga toimingutest teisele vanemale koheselt teatada.

Üksikutel juhtudel vanematel varahooldusõigust ei ole. Kui laps on omandanud vara pärimise või kinke teel selliselt, et pärandaja või kinkija on määranud, et üks või kumbki lapse vanem ei või seda vara valitseda, ei ole vanemal või vanematel varahooldusõigust. Vanemate varahooldust piirab ka kinkekeeld, mis ei luba vanematel lapse esindajana ära kinkida lapse vara. Lapse nimel on lubatud teha vaid tavapäraseid kinkeid viisakusreeglite järgimiseks.

Lisaks pärandaja või kinkija poolt kaasa antud valitsemiskeelule ja seadusest tulenevale kinkekeelule, ei tohi vanem last tehingus esindada ka juhul, kui on oht huvide konfliktiks. Kui tehingu üheks osapooleks on laps, teiseks osapooleks aga lapse vanem ise, vanema abikaasa või otsejoones sugulane (st lapse vanavanem või õde/vend), lapse tädi või onu, ei tohi vanem last esindada. See reegel ei kehti, kui tehing seisneb eranditult kohustuse täitmises lapse suhtes – laps on saaja poolel midagi vastu andmata. Näiteks kui vanaema kingib lapselapsele suvilakrundi ootamata vastutasu või vastuteenet, võivad vanemad kinkelepingu sõlmimisel last esindada. Kui aga soovitakse sõlmida lepingut lapse korteri müümiseks lapse onule, ei ole vanematel õigust lapse esindajana lepingut sõlmida.

Kui vanem ise last esindada ei saa, tuleb koos tehinguks nõusoleku küsimisega taotleda kohtu poolt ka erieestkostja määramist. Erieestkostja teostab need toimingud, mida vanemad teha ei saa. Kui erieestkostja oli määratud ühekordse toimingu tegemiseks, lõpeb erieestkoste toimingu tegemisega. Muul juhul lõpetab erieestkoste kohus. Kui erieestkostja määramine ei oleks konkreetse toimingu puhul otstarbekas, võib kohus jätta ka erieestkostja määramata ja asendada eestkostetava tahteavalduse kohtuotsusega.

Lisaks otsestele keeldudele on olulisemates küsimustes alaealiste laste, kuid ka täisealiste piiratud teovõimega isikute kaitseks, perekonnaseadusega kehtestatud varahooldusele piirangud. Vanemad võivad küll last esindada, kuid peavad järgima seaduses kehtestatud piiranguid või küsima tehingule eelneva nõusoleku kohtult. Vara valitsemise piirangud võivad tuleneda ka lepingust, mille alusel laps vara omandas. Näiteks juhul kui kingitud vara valitsemiseks on jäetud juhised, tuleb vanematel vara valitseda kinkija juhiste kohaselt, kui nende järgimine ei kahjusta lapse huve.

Paljudeks lapse varalisi huve oluliselt puudutavateks tehinguteks peab eestkostja või lapse vanem võtma kohtult eelneva nõusoleku. Kinnisvaratehinguteks on reeglina kohtu nõusolek vajalik, välja arvatud lapsele kinnisasja kinkimiseks. Pärimisasjade ajamisel võib samuti kaasneda mitmeid toiminguid-tehinguid, milleks on eelnev luba vajalik. Lapse nimel ei saa ka loata alustada majandustegevust. Loetelu tehingutest, mis eeldavad kohtu nõusolekut, on tegelikult pikk ja nüansirohke, mistõttu tehingute planeerimisel tasub tutvuda perekonnaseaduse vastavate sätetega ja küsida nõu notarilt või perekonnaõigusega tegelevalt juristilt, advokaadilt.

Lihtsustatud kujul nimekiri tehingutest, milleks on vaja kohtu nõusolekut:

–          tehingud lapsele kuuluvate kinnisasjade või kinnisasjaõigustega;

–          lapse nimele kinnisasjade ostmine;

–          lapse kinnisvara suhtes kasutuslepingute sõlmimine;

–          tehingud kogu lapse varaga, pärandiga, pärandiosaga või sundosaga;

–          pärandist, annakust või sundosast loobumine, pärandvara jagamise lepingu sõlmimine;

–          ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamine või võõrandamine;

–          juriidilises isikus osaluse omandamine;

–          üüri-, rendi-, kindlustus- ja muu kestvuslepingu sõlmimine, kui leping ei lõpe või seda pole võimalik lõpetada aasta jooksul pärast lapse täisealiseks saamist;

–          laenu võtmine;

–          väärtpaberite omandamine ja võõrandamine;

–          tehingu tegemine, millega luuakse lapse vastutus teise isiku kohustuse eest või millega panditakse lapse vara teise isiku kohustuse tagamiseks;

–          kaasomandi jagamine;

–          lapsele kuuluva nõude lõpetamine, nõude või selle tagatise vähendamine;

–          lapsele kuuluva arvelduskonto käsutamine.

Kõige keerulisemaks võib osutuda lapse huvide eest seismine pärimisasjades, seda eelkõige pärijate endi tõttu näiteks juhul kui pärijate ring on lai või pärijateks on lapsed erinevatest kooseludest. Probleeme on kindlasti rohkem ka juhul, kui pärandvara hulka kuulub kohustusi (laene, võlgnevusi). Neil juhtudel tuleb kohtult küsida nõusolekut pärandi jagamiseks või pärandist loobumiseks. Kas pärandist loobumiseks on kohtu nõusolek vajalik või mitte sõltub sellest, kuidas pärimisõigus on tekkinud. Kui näiteks vanaisa surma korral tema seadusjärgseks pärijaks olev täisealine poeg pärandist loobub, tekib pärimisõigus poja lastel. Isa ja ema võivad sel juhul pärandist loobuda kohtu nõusolekuta ka oma alaealiste laste nimel, sest laste pärimisõigus tekkis isa poolt pärandist loobumise tagajärjel. Kui aga lapse pärimisõigus on tekkinud vahetult, näiteks juhul kui laps on seadusjärgseks pärijaks oma ema või isa surma korral või näiteks juhul kui vanaema oli teinud testamendi just lapselapse kasuks, peavad vanemad pärandist loobumiseks taotlema kohtu nõusolekut. Kui alaealine pärija ei loobu pärandist, vaid on üks kaaspärijatest, kuulub pärand kuni jagamiseni pärijatele ühiselt. Ükski pärija (sõltumata oma vanusest) ei saa teiste kaaspärijateta pärandisse kuuluvaid esemeid käsutada. Kui pärijad on kokkuleppel pärandi jagamise osas, tuleb alaealise pärija tõttu vanemal või eestkostjal taotleda konkreetsele jagamisettepanekule kohtult nõusolekut. Kohus kontrollib planeeritava tehingu tingimuste vastavust lapse huvidele. Kui aga pärijatel omavahelist kokkulepet ei ole, võib iga pärija pärandi jagamiseks pöörduda kohtu poole.

Perekonnaseadusega on kehtestatud piirangud ka lapse raha kasutamisele. Kui lapse raha ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks, tema vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peab vanem selle heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt paigutama Eesti või mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi krediidiasutuses oma varast eraldi. Konto avamisel tuleb teha märge, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Kui kohus lubab, võib lapse raha paigutada ka muul viisil. Lapse varalt saadavast kasust (nt üüritulust) tuleb esmajoones täita varaga seotud võlgnevused ning katta muud vara korrapärase valitsemise kulud. Ülejäänud sissetulekut võib kasutada lapse ülalpidamiseks. Kui lapse varalt saadavat kasu ei ole vaja vara haldamiskulude katteks ega lapse ülalpidamiseks, võivad vanemad seda kasutada enda ja lapse alaealiste õdede ja vendade ülalpidamiseks, kui muud vahendid pere ülalpidamiseks puuduvad.

Eelnevat lugenud vanemal võib tekkida küsimus, kas ta siis ei teagi ise kõige paremini, mis on tema lapse huvides. Teab küll, kuid viise eesmärkide saavutamiseks on erinevaid. Kohtuliku järelevalve ülesandeks on tagada, et valitud tee on õiguslikult ning majanduslikult kõige paremini lapse huve tagav.

 

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga