Autor: Indrek Sirk
vandeadvokaat
Teismeeas ja varastes kahekümnendates noored õpivad maailma tundma. Noorte jaoks täiesti normaalne piiride kompamine võib vähese elukogemuse ning teadmatuse tõttu tuua kaasa elumuutvad tagajärjed. Mõni mõtlematusest toime pandud tegu või ka lihtsalt passiivne juuresviibimine võib kvalifitseeruda karistamisele kuuluvaks kuriteoks. Kuritegu on aga märk kogu eluks ning võib mõjutada inimest mitte üksnes karistuse kehtivuse ajal, aga ka aastakümneid hiljem.
Käesolevas artiklis selgitan, kuidas võib kurjategijaks saada ka inimene, kes lihtsalt oli nö vales kohas.
Karistusõiguse muutus 15 aastat tagasi
Riigikohtu 2004. aasta lahendis kirjeldatakse vähem kui aasta varem toimunud sündmust, mis raputas Eesti karistusõiguse alustalasid. 10. juulil 2003 kutsus noormees Priit oma sõbranna Maria lõbusõidule traktoriga. Kuna Priidul endal traktorit ei olnud, siis võttis ta võõra traktori. Noorte lõbusõit lõppes vastu posti, mis järgnevaid sündmusi arvestades oli vaid pisiasi. Mõlemad noored anti kohtu alla ning neile mõisteti kriminaalkaristus võõra asja omavolilise kasutamise eest.
Aastakümneid oli kriminaalkoodeksis paragrahv, mille alusel karistati mootorsõiduki ärandamise eest. Selle paragrahvi koosseisu alla läksid isikud, kes istusid võõra auto rooli ja asusid sellega sõitma ehk siis karistada sai auto juht kui ärandaja. Niisama autos istumine, ka juhikohal, või kaasreisija roll ei toonud kaasa kriminaalkaristust ärandamise eest. Vähem kui aasta enne Priidu ja Maria juhtumit toimus karistusreform, millega mootorsõiduki ärandamine dekriminaliseeriti. See ei tähendanud selliste kuritegude lõppemist – senised autoärandajad olid nüüd juriidilises keeles nimetatud kui „asja omavolilised kasutajad“. Omavoliliselt võõra auto võtnud ja sellega sõitma läinud inimeste jaoks ei muutunud õiguslikus plaanis midagi, kuid pealtnäha lihtne muudatus laiendas oluliselt vastutavate isikute ringi auto juhilt ka kõigile autos viibivatele inimestele.
Kaasreisija kui osaline kuriteos
Kuni 01.09.2002 loeti auto ärandajaks üksnes sõiduki roolis olnud juht, sest auto ärandamine eeldas sellega sõitmist (juhtimist). Asja omavolilise kasutamise mõiste on aga oluliselt laiem, selle all mõistetakse sõiduki „kasulike omaduste tarbimist“. See hõlmab mitte üksnes sõiduki juhtimist, sest mootorsõiduki kui asja kasulikke omadusi tarbib ka näiteks inimene, keda autoga kuhugi viiakse või kes vihmase ilmaga istub või ööbib autos.
Noored sageli distantseerivad ennast oma kaaslaste ebamoraalsest või ebaseaduslikust tegevusest. Leitakse, et kui mina otseselt kedagi ei peksa või ei varasta, siis ma ei ole ju seda kuritegu toime pannud. Üldiselt see nii ongi. Aga teo puhul, mis on juriidiliselt kvalifitseeritud kui “asja omavoliline kasutamine” võib ka passiivne tegevus olla kuritegu. Seega neiu, kes istub autosse, mille kohta ta teab, et selle kasutamise õigust juhil ei ole, on kaastäideviija asja omavolilises kasutamises. Tavalisim juhtum on olukord, kus noor võtab loata oma vanemate või tuttavate auto, sest näiteks juhiloa puudumise tõttu seda ei lubataks ning viib oma sõbrad sõitma. Sellises autos sõbrana kaasreisijaks olemine ehk juriidilises keeles passiivne kasutamine, on karistatav kuriteona samadel alustel kui selle sõiduki võtmine või juhtimine.
Kuritegu peab olema tahtlik
Üldjuhul on kuritegu karistatav siis, kui see on toime pandud tahtlikult. Mõned kuriteokoosseisud on karistatavad ka ettevaatamatuse korral, aga asja omavoliline kasutamine on kuriteona karistatav vaid siis, kui see on toime pandud tahtlikult. Näiteks hääletades maantee ääres ei pea kartma, et „ärandatud“ auto peale istudes pannakse toime kuritegu. Tahtluse kõige kergem vorm on kaudne tahtlus, mille juriidilise definitsioon on järgmine – inimene peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Möönmine tähendab tavakeeles ükskõiksust – mul on ükskõik, kas juht tegelikult võib seda autot kasutada. Just see noorte seas levinud ignorantsus ja enda distantseerimine võib saada saatuslikuks juhtunu hilisemal karistusõiguslikul käsitlemisel. Näiteks hea sõbra, klassikaaslase või naabri puhul ilmselt saadakse aru, kas konkreetne auto võib kuuluda talle või mitte ja kas tal ikka lubatakse seda kasutada. Ja kui me peame võimalikuks, et siiski autojuht seda autot kasutama ei ole õigustatud, siis paneme me kaudse tahtlusega kuriteo toime. Hinnangu tahtluse vormile annab kohus, kuid parem on seda vältida.
Avarii korral tuleb kahju tasuda
Lisaks kriminaalkaristusele tuleb sellises olukorras arvestada ka sellega, et kui auto peaks sellise „omavolilise kasutamise“ käigus katki minema, näiteks juhtub liiklusõnnetus, siis ühiselt kuriteo toimepannud isikud vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Solidaarne vastutus tähendab, et kannatanu ees vastutab igaüks täies ulatuses ning kannatanu võib ise valida, kellelt tal lihtsam on hüvitist kätte saada. Omavahelisi arveldusi võivad noored õiguserikkujad hiljem ise teha. Noorema kui 14-aastase lapse tekitatud kahju eest vastutavad sõltumata süüst tema vanemad või eestkostja. Sama on 14-18-aastase lapse korral, kuid siin on vanemal ja eestkostjal võimalik oma vastutust välistada, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.
Grupiliselt toime pandud kuritegu
Asja omavoliline kasutamine on kuritegu. Kui see pannakse toime vähemalt kahekesi, siis on tegemist juba grupilise kuriteoga, mille eest karistus ka rangem. Üksinda asja omavoliliselt kasutades näeb seadus ette rahalise karistuse (sõltub sissetulekust, sissetulekut mitteomava inimese jaoks 300 kuni 5000 eurot) või vangistuse kuni 1 aasta. Kui aga on tegemist grupiga, siis võib vangistus küündida kuni 3 aastani. Kriminaalkaristus on märk pikaks ajaks. Pärast karistuse kandmist või katseaja lõppu on sellise kuriteo eest mõistetud karistus kehtiv ja avalik veel 3 aastat. Googeldamise ajastul säilib internetis see aga ilmselt igavesti. Paljud väärikad ametid võivad jääda saamata just sellise nooruse rumaluse tõttu.
Priidu ja Maria nime googeldades leiame ka täna nende peaaegu 15 aastat tagasi toime pandud pahateo üles. Sellega võib arvestada võimalik tööandja, selle järgi võib hinnata ka sõbra või tuttava usaldusväärsust. Mõnikord saab internetis olevast teada, et tegemist oli lihtsalt nooruse rumalusega. Vahel näeb aga lihtsalt märki – karistatud kriminaalkorras.
Olen pidanud oma töises praktikas kokku puutuma paljude selliste juhtumitega. Priidu ja Mariaga juhtunu ei ole erand. Teadmatusest kurjategijaks saamine on kõige ebaõiglasem asi, mis noore jaoks juhtuda võib.
Vanemate või õpetajatena saame alustada laste harimisest. Kambas tehtud pahanduste eest tuleb sellises olukorras vastutada ühiselt. Kahtlasesse autosse on parem üldse mitte istuda.
*Priidu ja Maria nimed ning sündmuse kuupäev on muudetud
Artikkel ilmub projekti “Hea nõu lastega peredele” raames
