Tahan ka Facebooki kontot!

Minu 8aastane laps tahab kangesti teha endale Facebooki kontot.

Ma ise ei pea seda õigeks. Kardan, et ma ei suuda kontrollida, kellega ta  Facebooki vahendusel suhtlema hakkab ja mida see võib kaasa tuua. Kuidas oleks õige talitada? Kas lubada tal teha konto või mitte?

Vastab Meelike Saarna, Perekeskuse Sina ja Mina perenõustaja ja – koolitaja

Kui laps midagi tahab, siis võiks ehk kõigepealt kuulata tema põhjendusi.

Lihtsalt „ei” öelda on kõige lihtsam, aga omavahelistele suhetele on alati parem,

kui erimeelsustest saab rääkida. Võiksite last ärgitada arutlema, mida Facebooki konto talle tema arvates annab, miks see võiks tore olla, samuti seda, mis võiks juhtuda, kui tal kontot ei ole jmt. Alles siis, kui olete lapse põhjendusi mõistnud, võiksite rääkida oma seisukohtadest: miks teie seda ei poolda, mida pelgate, mis võiks olla need hullud asjad, mis ehk võivad juhtuda jms. Seesugune kõnelemisjärjestus on soovitatav mitte seetõttu, et teie arvamus kuidagi vähem tähtis oleks. Asi on lihtsalt selles, et kui laps midagi nii väga tahab, võime selle kohta öelda, et tal on probleem. Ja esimene abistav käitumine sel puhul on mõistev ja tähelepanelik kuulamine. Rääkimise käigus probleemi paine väheneb, pealegi on teie mõistev kuulamine ja juuresolek lapsele väga olulised.

Rääkides saab ta ka ise paremini aru, mida ja miks ta tegelikult tahab. Väga oluline on see teave aga ka teile. Millest laps tegelikult puudust tunneb, igatsedes Facebooki kontot? On see lihtsalt „et teistel on” või võib soovi taga olla midagi

muud?

Kui lapse eakohased materiaalsed ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, kui

tema ellu kuulub parasjagu mängimist ja kohustusi, rõõmustamist ja leppimist, armastust ja hoolimist, lähedust ja üksiolekuvõimalust – siis peaks tema elu olema tasakaalus. Probleemid tekivad, kui tasakaal paigast nihkub. Tänapäeva lastel on üks kindel koht, kuhu põgeneda, kui nad oma eluga midagi peale hakata ei oska: see on netiavarus.

Pealtnäha on tegu ju turvalise maailmaga: laps pole seal kunagi üksi (isegi kui on üksinda kodus), tal on seal sõbrad (kuigi ta enamasti ei kohtu nendega reaalselt), ta suhtleb täitsa vabalt (kuigi tegelikkuses võib olla kohmetu ja sõnaaher).

Ega selles kõiges olegi midagi halba, kui kohtumised kontol jäävad mõõdukuse piiridesse, kui lisaks virtuaalsele maailmale on lapsel ka reaalsed sõbrad ja mis eriti oluline – reaalsed vanemad. Kindlat kodupõhja ei kõiguta naljalt miski. Seni, kuni lapsel on usaldussuhe oma vanemaga, ei saa temaga midagi hullu juhtuda.

Teie ja teie lapse usaldusliku jutuajamise tulemus võib ka olla, et laps ei tahagi Facebooki kontot – ta tahab hoopis teid, teie aega ja teie tähelepanu. Võib- olla on tal olemas nii teie aeg kui ka teie tähelepanu – sel juhul saate teha konto asjus kokkuleppeid, mis kummalegi sobivad. Mõistagi peab lastele rääkima internetiavarustes varitsevatest ohtudest, kuid kogu aeg peab meeles pidama, et laps ei pruugi nende ohtude reaalsust tajuda. Vanem on ikka see, kes vastutab.

Artikkel on ilmunud Hasartmängumaksu Nõukogu toel ajakirja “Märka Last” 2010 aasta sügisnumbris.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.