Hea raamat ei ole enam elu vältimatu osa. Pole ime, et rahvas on unustanud Betti Alveri novelli «Kõmpa», mille kireval elulaval kaklevad vahendeid valimata karmid naised Mahvalda ja Manehva. Neid jälgivad lapsed, kelles täiskasvanute teod tekitavad võõrastust ja hirmu, kirjutab MTÜ Lastekaitse Liit preisdent Loone Ots Postimehe arvamusportaalis.
Novelli küsimus: «Ütle nüüd ausalt! Kas sa oled Mahvalda poolt või Manehva poolt?» on kandunud tänapäeva. Tallinna Padriku lasteaias kirgab skandaal, mille emotsioone võib võrrelda oktoobrirevolutsiooni omadega. Alamkihid, st lastevanemad, ei taha, ülemkihid ehk lasteaiatöötajad ei saa enam endist viisi elada, vaid klaarivad suhteid järelevalveorganite ning ajakirjanduse kaudu.
Mudamatši eesmärk on õilis kummaski sõjaleeris. Vanemad tahavad kaitsta oma lapsi neid öeldavasti ahistava rühmakaaslase eest. Padriku on ju liitunud kiusamisvaba lasteaia programmiga.
Direktor ja õpetajad tahavad kaitsta oma kolleegi, kogenud ja pädevat õpetajat, kelle oskusi nad usaldavad ja kelle vigu nad ei usu. Häda on suur, sest väidetav kiusaja ning kurja juur on juhuslikult just selle õpetaja poeg, aga üks kiusatav maavanema lapselaps.
Tõik, et probleem on jõudnud meediasse, näitab täiskasvanute suutmatust leida lahendusi üheskoos. Mahvalda juba Manehvaga ei lepi, kas või tükid taga. Kelle tükid? Eks ikka lapse. Ei – laste.
Pingete all kannatab terve rühm tundlikus eas väikesi inimesi. Nemad on ohvrid nii või naa, sest nende turvatunne on häiritud nii lasteaias (võõrad järelevalveametnikud, õpetajad vestlustel, küsitlemised, vaikimised, pilgud) kui kodus (kindlasti on olukord seal pidevalt kõne all ja vanemad laste nähes stressi võimuses).
Kõiki lapsi tuleb kohelda võrdselt. Reeglid kehtivad kõigi jaoks ja näiteks mängus saab neid muuta ainult kõigi mängijate kokkuleppel. Laste tüli lahendades peavad suured suutma neist jälle sõbrad kasvatada. Või vähemalt naabrid, nagu nad hiljem ühiskonnas elama ja suhtlema hakkavad.
Kiusamisel on alati põhjus ja laste psüühika komplitseeritud. Kuivõrd laps ei suuda oma tundeid ja reaktsioone kontrollida, lahvatabki konflikt. MTÜ Lastekaitse Liit algatatud programmis «Kiusamisest vaba lasteaed» on sõnastatud meie suhtluskultuuri põhiväärtused: sallivus, austus, hoolivus ning julgus. Neid peavad lapsed järgima ja mõistagi mitte ainult programmiga liitunud asutustes.
Paraku pole väärtused, mida tahame õpetada, kinnistunud meis, täiskasvanutes. Väidetav pahategija ei kohta suurtelt sallivust, vaid nõutakse tema rühmast lahkumist. Iga laps on indiviid ja nõuab isiklikku lähenemist. Me ei tea ega tohi ennustada, kuidas mõjub lapsele teadmine, et ta karistuseks emast ja kaaslastest lahutatakse ning peab kohanema uues rühmas. Me ei tea, kas lapse eemaldamine on põhjendatud.
Postimehe 5. veebruari artiklist ei selgu, kuidas õpetaja poeg tegelikult teisi lapsi kiusas ega milliseid lahendusi rakendati ennetustööks enne asja viimist ühiskondliku kohtu ette.
Lapse äraminek ei luba ei suurtes ega väikestes asjaosalistes kinnistada ei austust ega hoolivust, vaid jätab nad kahte lepitamatult vastanduvasse leeri. Ka julgus jääb ukse taha – täiskasvanud lihtsalt ei julge võtta vastutust, et suudavad koolieelikute mure lahendada.
Laste suhted on komplitseeritud. Lasteaia direktor rõhutab, et murelapse ema on professionaal ja valitud korduvalt oma kollektiivi aasta õpetajaks. Miks ei esita artikkel selle õpetaja arvamust, vaid ainult teiste laste vanemate omi?
Ka ei räägi tekst, kuidas lapsed ise kiusamist kirjeldasid. Küll aga tuuakse ära mitu nime. Sellega on rikutud lapse anonüümsuse põhimõtet. Tekib oht, et kooli minnes on lapsel silt juba küljes. Pahanduse korral ütlevad lastevanemad nagu Betti Alveri jutu omadki: «No meie Leku küll mitte ilmaski… Eks ikka Kõmpa, see Kublade kullatükk!» Ja kuigi selgub, et preili Paaviani mantli määris ikkagi Leku, visatakse koolist välja just Kõmpa. Padriku rahva vastasseisul võivad olla lumepallitagajärjed väga pikka aega.
Eesti kui riigi püsimise võti on tema lapsed. Ühiskondlikke ja hea tahtega tulevikuinimesi saab kasvatada ainult praeguste täiskasvanute üksteist arvestav koostöö. Artiklitest võib järeldada, et Padriku lasteaias on sein püsti ees.
Meenutaks, et neutraalsete ja lahendusest huvitatud täiskasvanute ring on laiem kui välishindajad või žurnalistid. Eestis on palju suurepäraste oskustega psühholooge, kes suudaks osalisi lepitada ja leida õiged lahendused, et sama olukorda enam ei tekiks. Kusjuures läbirääkimistesse tuleb kaasata ka lapsed. Just nemad peavad juba enne kooli saama selge sõnumi, et halvad asjad arutatakse omavahel läbi. Et üksmeelt ei loo keegi ülalt- või väljastpoolt, vaid nemad ise.
Me ei saa loobuda ühestki lapsest sootsiumis, olgu selleks lasteaiarühm, kooliklass või ühiskond kõige laiemas mõttes. MTÜ Lastekaitse Liit loodab, et suured inimesed suudavad teha koostööd. Palume seda neilt nii Kõmpade kui Lekude nimel.
Artikkel ilmus Postimehe arvamusportaalis.
Be First to Comment