Kui koolis on halb

Viimasel kümnendil on maailma vapustanud koolitulistamised.

Mõrv koolimajas! Milline vastuoluline väljend ja loomuvastane nähtus!
Kuidas tekivad nii jõuline viha ning kibestumine? 

Tekst: Mare Leino

Artikkel ilmus ajakirja “Märka Last” 2009 aasta sügisnumbris.

Koolipsühholoogid ja õpetajad teavad: lärmakad, rahutud ning korda rikkuvad lapsed on tegelikult heas toonuses tavalised, veidi probleemsed õpilased. Tõelised abivajajad on pigem vaiksed, märkamatud tegelased, kes väldivad õpetajaga isegi pilkkontakti, kulgedes, külg ees, mööda seinaääri. Suheldes on selline laps algul rääkija poole küll näoga, aga varsti juba küljega. Sõbralikku õlalepatsutust ta väldib, hea sõna peale kirtsutab nina. Mõne lapse enesehinnang on nii madal, et ta tõrjub vähegi positiivsemat sõnumit, kuna see ei haaku tema senise ettekujutusega endast. Inimesele on turvalisem talletada senist maailmapilti kinnitavaid infoühikuid kui muuta käsitlust iseendast.

Vaata lapse silma sisse!
Madala enesehinnanguga lapsi leidub parimateski peredes. Kui vanematel pole krooniliselt lapse jaoks aega, järeldab mudilane: ju ma olen siis nii paha, et ei vääri seda. Lumepall hakkabki veerema. Psühholoogid kurdavad, et lapsevanemad vaatavad üha vähem lapsele silma. Silmas olev pupill on sugulane ingliskeelsele sõnale pupil ehk õpilane. Ammu-ammu arvati, et iga inimese silmas on üks väike õpilane, kes jälgib valvsalt maailma: kui toimub midagi üllatavat, lähevad silmad suureks, et see tegelane – pupil või pupill – saaks rohkem informatsiooni. Kui aga olukord muutub piinlikuks, tõmmatakse eesriie ette – silmalaud langevad ning pupill läheb peitu. Ta ei taha näha, mis toimub, arvates, et mida ei näe, seda pole olemas.

Kui kodus on kõigil kiire, toimub kogu elu justkui möödaminnes: laps tuleb koju, viskab koolikoti nurka. Ema hüüab köögist, kuidas koolis läks; laps vastab, et normaalselt. Kui toit saab valmis, istutakse elutoas küll koos,
kuid kõigi pilgud on naelutatud teleriekraanile. Siis läheb ema jälle kööki toimetama, laps arvutisse või teleri ette. Seda muidugi juhul, kui üldse söödi koos, kui vanemad üldse töötavad veel Eestis… Kui lapsele ei vaadata silma, hakkab ta tasapisi valetama. Algul ehk ebalevalt ning tema silmad ilmselt reedaks väikest ebaausust, aga kuna keegi talle silma ei vaata muutub pupill julgemaks. Vähehaaval tekib pädevust juurde ja lõpuks tulevad ka suured valed suust välja nii, et silmgi ei pilgu.

Mida siis teha? Tegelege lapsega: mõtisklege tema üle ja rääkige temaga! Ning olge valmis üllatusteks, sest kõik võib olla hoopis teisiti, kui tundub.
Madise mured
Raamatus “Kui koolis on halb” tutvustan üht probleemidega poissi, kel muuhulgas võib olla hüperaktiivsus või “vale” temperament või midagi muud – näiteks anne. Välistatud pole ka kooliprobleemide soopõhine taust.
Madis on üsna tavaline poiss, kellesarnaseid leidub igas koolis, kui mitte igas klassis. Ilmselt pole midagi haruldast selleski, et ühte juhtumit saab nii erinevalt “diagnoosida”. Tõde on vaataja silmades ning vahel ei tahagi diagnoosija teisi võimalusi tunnistada: tal on oma ettekujutus probleemi põhjustest, millest talle piisab. Ent just diagnoosija teadmistest sõltub, milliseid “sümptomeid” suudetakse tuvastada. Risk on suur, tagajärg võib olla noore inimese nurjunud tulevik. Koolis üritatakse teistsuguseid ikka kuidagi paika panna ehk sotsialiseerida. Kui kellelgi on n-ö vale käitumismaneer, teistsugune rahvus, omapärane rass, värvikas temperament vms, suureneb eriliseks tembeldamise oht, millega halvemal juhul võib kaasneda tabletikuur.
Toetav kaitseingel
Et koolis on halb, ei pruugi olla lapse süü – põhjuseks võivad olla ka täiskasvanute probleemsed ootused. Kuid selle asemel, et ootusi korrigeerida, hakatakse ravima nõrgimat ehk last. Iga lapse puhul tuleks aga näha tervikut ehk probleemide paketti, mitte piirduda esimese diagnoosiga, mis tundub sobivat. Universaalne päästerõngas on koostöö eri spetsialistide vahel. Madise kaitseingliks kujunes õpetaja, kes uskus temasse ja toetas teda kõigest hoolimata, kuni poiss viimaks kooli ära lõpetas. Inimliku suhtumise osa ei saa alahinnata, sest üldhariduse omandamine on päris raske töö – lisaks akadeemilistele teadmistele tuleb õppida väga palju muudki.

Kooli mitmed ülesanded
Koolil on mitmeid funktsioone, teadmiste jagamine on vaid üks neist. Vähem räägitakse sellest, et kool ka sotsialiseerib ehk muudab lapse ühiskonnakõlblikuks. Öeldakse, et lapsed lähevad kooli küsimärkidena ning väljuvad
sealt punktidena. Kes punktiks saada ei soovi, pälvib probleemlapse nime. Ühiskonnakõlblikuks küpsetamist tajuvad lapsed aga ahistamisena. Kooli tähtsaks rolliks peavad Soome haridussotsioloogid (Antikainen jt) ka sahverdamist ehk ületalvepidamist. Nagu sahver täitub sügisel purkidega, nii täitub kool lastega. Suveks tühjenevad koolid ning sahvridki. Ilmselt pole juhus, et just külmas kliimas, erinevalt näiteks Aafrikast, on koolikohustus nii oluline teema: tänu sahverdamisele püsivad meie lapsed lihtsalt paremini ületalve ega külmu ära. Teadmiste jagamise, sotsialiseerimise ja sahverdamise kõrval peetakse kooli neljandaks ülesandeks selekteerimist. Pikkade kooliaastate jooksul saab üks osa õpilastest teada, et nende koht on “marjamaa”, teisi aga suunatakse “karjamaale”. Seda ei tehta ametlikult komisjonide kaudu, vaid vaikselt, libamisi: õpetaja igapäevaste kommentaaride ning märkuste kaudu. See, kellega pidevalt riieldakse kas lärmakuse, jooksmise, tähelepanematuse vms pärast, adub oma kõlbmatust, ta enesehinnang langeb ja unistuste kõrge lend saab otsa.
Need kooli funktsioonid on kujunenud väga pika aja jooksul ja ilmselt neid sellisena ka vajati. Haridusinstitutsiooni rolle ühiskonnas ei saa muuta mingi direktiivi ega otsusega – ka ümberkujunemine on pikk protsess. Ja
tõenäoliselt alati keegi kannatab, sest kõikidele ideaalset olukorda tekitada on raske, kui mitte võimatu.

Kel jõud, sel õigus 

Konflikte aitab leevendada probleemi tagamaade teadvustamine: paljudel juhtudel on nii keelaja kui ka korrarikkuja n-ö normaalsed, vaid nende väärtushinnangud ei haaku. Energiliste laste taltsutamist võib pidada õpetaja pühaks kohustuseks – on see ju osa kodanike kujundamisest ning kooli sotsialiseerivast funktsioonist. Välistamaks probleemset käitumist tulevikus, sh tööelus, hakatakse mudilasi taltsutama võimalikult vara: halb on õpilastel, kelle vabadust piiratakse, aga halb on ka õpetajal, kui “lapsed lärmavad”. Kuid kel võim, sel õigus – õpetaja lähtub oma ootustest ning kehtestab reeglid. Koolikohustus näib toimivat põhimõttel: raske õppustel, kerge lahingus. Sotsialiseeriva kadalipu edukalt läbinutele lubatakse helget tulevikku tööturul või vähemasti toimetulekut või selle teoreetilist võimalikkust. Paraku on raske ennustada tööturu ootusi 10–12 aasta pärast. Mis kasu oli näiteks omaaegsest karmist sotsialiseerimisest praegusel IT-spetsialistil, kes töötab kodus, määrates ise oma ajagraafikut ning käitumisstiili? Sellegipoolest suunatakse ikka veel kõiki mudilasi päevast päeva mingi abstraktse ideaali poole. Suunamise intensiivsus sõltub õpetaja ning kooli olemusest, kuid siht on ikka sama – hästi kasvatatud kodanik (piisab ka vastava mulje jätmisest), kes tuleb oma eluga ise toime, osutumata koormaks maksumaksjale.

Diagnoos pole maailma lõpp
Tagamaks edu, sekkutakse mõnel pool probleemidesse varakult, sest vaid nii saab midagi muuta. Vahel toimitakse lausa ülearu ennetavalt. Sageli algab sekkumine diagnoosist. Kuid ühte ilmingut võib tõlgendada mitut moodi.
Erinevad spetsialistid hindavad samu sümptomeid oma mätta otsast – sõltuvalt erialasest ettevalmistusest, elukogemustest, hoiakutest. Nii võibki üks ja seesama laps osutuda mõnes olukorras hüperaktiivseks, teises andekaks, kolmandas aktiivseks, neljandas temperamentseks. Teaduse arenedes tuleb diagnoose järjest juurde, nagu ka spetsialiste, kes selle eest palka saavad. Tahaksin lapse lähedastele südamele panna: usalda, aga kontrolli! Kui spetsialist on lapsele pannud diagnoosi, pole see kindlasti maailma lõpp ega lõplik tõdegi. Tasuks vestelda ka teiste valdkondade spetsialistidega sellest, kuidas nemad asja näevad. Nii sai Madis psühhiaatrilt hävitava hinnangu, aga väga mitmete tunnuste alusel osutus ta hoopis andekaks. Ka võinuks tema temperamenti iseloomustada keskmisest tormakamana. Paraku pole Eestis veel temperamendikliinikut, nii pigistati selle koha pealt lihtsalt silm kinni.

Mõnes mõttes on see ebaõiglane: igal otsustajal on oma mätas ja mõni neist peab seda koguni ainsaks maailmaks. Paraku puudub meil süsteem ja praktika, et eri valdkondade esindajad saaks ühte juhtumit ühise laua taga kommenteerida. Vaja oleks alaealiste asjade komisjoni pehmemat, meditsiinilis-psühholoogilist varianti, kus spetsialistid analüüsiks õpilaste probleeme enne, kui olukord väljub kontrolli alt.