Kas heaks lapsevanemaks on võimalik õppida? See üle arutleb Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor ja kolme lapse ema Margit Sutrop ajakirja “Märka Last” 2010 aasta sügisnumbris.
Kord juhtusin rääkima ühe Iisraeli kolleegiga lastest. Kolleeg on kolme lapse isa ja ülikoolis juuraprofessor. Ta kirjeldas, kuidas Iisraelis väärtustatakse lapsi väga kõrgelt ja vanemad peavad oma laste arendamist pühaks kohuseks. Kooli peale lootma ei jääda, kõige tähtsam on ikkagi kodune õpetus. Vanemad käivad massiliselt kursustel, et õppida heaks lapsevanemaks olemist. Ka Eestis on viimasel ajal hakatud pakkuma lapsevanematele mõeldud koolitusi, ent neid külastavad vaid vähesed.
Lasteaiad ja koolid kurdavad, et lapsevanematele mõeldud koolitustel osalevad tavaliselt need, kellel probleeme pole. Need aga, kellele oleks hädasti koolitust vaja, kohale ei tule.
Kasvatamise paradoksid
See-eest käiakse üsna usinasti beebikoolides. Tulevased emad ja isad saavad aru, et vaja on teadmisi, kuidas abitu ja hapra vastsündinu eest hoolitseda, kuidas teda mähkida, pesta, vaktsineerida, temaga võimelda ja teda vannitada.
Aga seda, kui suur vastutus on meile pandud isiksuse kasvatamisel, ei tajuta. Tegelikult on palju asju, mida peaksime õppima: kuidas last kuulata, kuidas arendada temas hoolivust, ausust, loovust, sallivust, teistega arvestamist, emotsionaalset intelligentsi jm. Tõsi, enamikul meist on olnud võimalik jälgida oma vanemaid ja omandada vastavad käitumismustrid. Paraku siia ongi koer maetud. Õnnelikud on need, kes võivad oma vanemate omavahelist suhtlemist ja suhtumist lapsesse võtta oma tulevases pereelus eeskujuks. Küllalt paljud aga
pole näinud õnnelikku pereelu ja tahavad teistsuguseid suhteid, kui olid nende kodus. Sellest ringist välja murda ei suudeta. Kodus omandatud käitumismustrid kipuvad külge kleepuma ka vastu tahtmist ja nii võidakse lapsevanemana enda juures avastada samu iseloomujooni ja kasvatusvõtteid, mille tõttu ise lapsena kannatati.
Ent ka kõige toetavamas kodus kasvanud inimestel ei pruugi piisata kodust saadud eeskujudest. Kasvatamise kõige suurem paradoks on, et peame TÄNA andma edasi EILE omandatud väärtusi HOMME ellu astuvatele noortele. Noortele, kes hakkavad tegutsema hoopis teistsugustes oludes, kui meie oleme kogenud või milles me praegu elame.
Minu arvates tähendab see, et kõige tähtsam on anda lastele kaasa võime oma väärtusi teadlikult valida ja oma elu nende järgi elada. Peame arendama lastes võimet mõista, mis on elus tähtis, kuidas eesmärke seada ja tajuda, mida ühe või teise väärtuse poole püüdlemine tagantjärele kaasa toob.
Uued väljakutsed lapsevanematele
Teise maailmasõja eel oli populaarne sari „Looduse” lasteraamatud. Selles sarjas on ka raamat väiksest Mardist (Elmar Valdre „Mardi esimene suur teekond”), kes ükskord läks Tartus üle jõe Võru maanteele oma isale vabrikusse külla. Värvikalt on kirjeldatud, kuidas väike poiss imestas kõige üle, mis tema koduõuest väljapoole jääb. Seda raamatut lugedes tajume, kui palju on maailm viimasel poolsajandil muutunud. Praegustest lastest enamik on juba enne kooli välismaal reisinud, televisiooni, filmide ja arvutimängude kaudu tuleb maailm ka koju kätte. Seetõttu on virtuaalmaailm paljude laste jaoks reaalsem kui ümbritsev tegelikkus. Erinevad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, sotsiaalmeedia ning kaasnev uutlaadi arusaam privaatsusest ja avalikust ruumist on laste argipäeva osa. Vanematele on see maailm võõram ja uuringud näitavadki, et Eesti lapsevanemad tajuvad halvasti lapsi internetis varitsevaid ohte (pornograafia, hasartmängud ja internetisõltuvus, vägivalla erinevad vormid) .
Lapse kaitsmiseks peaksid vanemad ka ise teadma, milliseid võimalusi ja ohte uued tehnoloogiad endas kätkevad. Paraku arvatakse tihti, et kui laps istub rahulikult toas arvuti taga, siis on ta vähemalt silma all ega saa minna paha peale. Ka tarbimisühiskonna probleemidega pole varasemad põlvkonnad varem sellisel määral kokku puutunud. Tänaste laste vanemad on kasvanud enamasti väga kitsastes oludes: kas nõukogude defitsiidiajastul või Eesti Vabariigi algusaastatel, kui poodides oli kaupu küll, kuid ihaldatud asjade ostmiseks raha polnud. Ent tänases Eestis sarnaneb ühe osa laste elu lääne heaoluühiskonna laste eluga, kus vanematel on võimalik rahuldada peaaegu kõik laste soovid.
Sellega aga kaasneb mure, kuidas lapsi mitte ära rikkuda, sest kergelt saadud hüvesid ei osata kuigi hästi hinnata. Vanemate ülesanne on säilitada mõõdutunne ja mitte anda järele laste kõigile soovidele. Samas elab suur osa Eesti lapsi sügavas vaesuses ja nende puhul on peamine mure, kuidas teha nii, et nad ei tunneks ennast alaväärsena ja pääseksid välja vaesuse nõiaringist.
Muidugi mõistan, et võib olla raske süstida lastele eneseusku, kui seda endalgi napib. Paraku on just seda vaja, et raskustest jagu saada. Siin peavad ilmselt aitama sotsiaalsed võrgustikud ja kool.
Veel üks tarbimisühiskonnaga kaasnev mure on elunautlemine, millega kaasneb meelemürkide tarbimine. Paljude murdeealiste laste vanemate peamine mure on hoida lapsed eemal alkoholist, tubakast ja narkootikumidest. Peale selle põhjustavad vanematele peavalu ka noorte varased seksuaalsuhted.
Kui mitte enne, siis just nimetatud probleemidega kokku puutudes mõistavad vanemad, et enda tarkusele lisaks on tarvis ka nõustamist. Teadmine, et nende probleemide lahendamiseks on vaja usalduslikku suhet oma lapsega, tuleb tihti liiga hilja. Usaldusliku suhte loomisega on raske alustada, kui probleemid juba käes. Ent sageli ei pane vanemad tähelegi, et lapsel on mingi mure. Riieldakse selle pärast, mis välja paistab – halvad hinded, koristamata tuba, pahandus koolis, muhk otsaees või rebitud särk, mis tegelikult on märgid, et lapse hinges on midagi katki. Väline sündmus annab sisemisest haavast aimu, nagu palavik
osutab organismis leiduvale põletikule. Täiskasvanul on vaja tarkust teha vahet sümptomitel ja haigusel. Tarvis on panna õige diagnoos ja ravida haigust, mitte võidelda sümptomitega.
Heaks lapsevanemaks olemisel oleks seega vaja mõista, et lapse kasvatamisel on kõige tähtsam luua temaga kontakt, mõista teda kui ainukordset isiksust, kellel on omad pürgimused, soovid, kahtlused ja kõhklused, millega tal tuleb aidata toime tulla. Lastele ei tasu panna tohutult suuri lootusi ootuses, et vanemate võsuke realiseerib selle, mis neil endal elus tegemata jäi. Samuti ei tasu last üle koormata sooviga, et ta oleks igas asjas esimene. Lapsevanematena tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Seetõttu peaksime armastama oma lapsi sellistena, nagu nad on, ning mitte painutama neid jõuga oma ideaalidele kohaseks.
Be First to Comment