Mu vanemad kaitsevad riiki

Riigikaitsele pühendunud inimene kurdab harva ja annab oma parima, et olla eeskujuks. Enamasti me ei küsi, mismoodi ta saab hakkama tööstressiga ja kuidas tunnevad end tema lapsed.
Riigikaitsja olla on amet, aga ka mõtteviis – oskus märgata kõrvalseisjat, oskus peale oma ametialase kohuse ilmutada lahket ja abivalmis meelt ka eraisikuna. On ju enesestmõistetav, et politseinik on raske õnnetuse läbi elanud inimesele ka esimene tugiisik, et parameedik on füüsilist abi andes ka esmane hingetohter ja et kriisikoldes kaitseväelane peab olema nii sõjalises valmisolekus kui ka looma kohalikega sõbralikke suhteid. Maailmas on aastakümneid arendatud kodanike ja vabatahtlike abiga ühinguid, mis toetavad sellise ameti valinud inimesi. Kogukond hoiab kokku, selles ringis mõistetakse teineteist ja toetatakse igapäevaelu- või pereprobleemides.

Hoolivate laste mured, saladused ja valud

Eelmisel suvel toimus Remniku õppe- ja puhkekeskuses nädalane ühislaager riigikaitsjate lastele. Ettevõtmine sai teoks Reservkorpuse algatatud sotsiaalse toestusprogrammi raames.
On oluline, et riigikaitsjate lapsed kasvaksid üles tugevate, tervete ja empaatilistena. Lastelaagri elu juhtides kogesin, et need lapsed on sõbralikud, koostöövalmid ja oskavad heita pilgu ka kõrvalseisjale. Nende hoolivate pisikeste kodanike väikesed ja suured mured, saladused ja valud peavad saama jagatud, siis kasvab neist ühiskonna kindel vundament. Soovin kogu südamest, et laagris viibinud laste pöörane rõõmurõkatus – “See on lihtsalt liiga vägev!” – ei kaoks ja riigikaitsjate perede toetus kujuneks traditsiooniks.
Meie hoolivus on neile suureks motivatsiooniks. Võimalus elada nädal koos teiste lastega, kel sarnased kogemused ja huvid, avasid laste usalduslikkuse kiiresti. Tundes, et sind mõistetakse ja tunnustatakse, pani need väikesed päikesed särama kogu oma jõus.
Kui rääkida peredest, kus need lapsed kasvavad, avanesid meie ees korduvad lood.

Kahe venna lugu

8- ja 13aastase lapse toetav kooslus. Vanemad töötavad politseis, üks on sageli lähetustel ja missioonidel. Vanemad on küll hoolivad ja panustavad peresuhetesse, ometi viib sage teineteisest eemalolek võõrandumiseni ja tekitab probleeme. Väiksem
laps on muutunud ebakindlaks, tal on kõrgendatud tähelepanuvajadus, seletamatud hirmud ja ta märgab voodit. Vanem vend on hoolitseja ja kaitsja, nagu väike täiskasvanu, kelle õlule on langenud liiga suur koorem. Ta väldib mänge ja vallatusi, sest peab olema tõsisem, vastutustundlikum, distsiplineeritum. Laager andis vabanemisvõimaluse mõlemale. Noorema kaasasime tegevustesse, kus ta tundis oma tegutsemise tähtsust. Öösel magama jäädes sosistasime kaisus olles lugusid ja jagasime tunnustust just temale päeval tehtu eest. Leides oma tugevused ja oskused, unustas laps laagri lõpuks koduse igatsusvalu, uppus tegevustesse ja mängurõõmu.
Vanema lapse tõmbasime lapselikesse hullamistesse, koerustesse ja mängudesse – nägime, kuidas “väikese vanainimese” ümbert hakkas lagunema hoiakutekiht. Algul piilus vargsi välja särasilmne kelm, siis juba nautis ta toimuvat kogu hingest, nii tantsides, võisteldes kui suheldes.

Edasi saab lugeda ajakirja “Märka Last” kevadnumbrist.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.