Aivo Normak: Praegu on mõõnaaeg – perega koos tegutsemist on väga vähe!

Liikumisaasta projektijuhiga käis rääkimas Kadi Hainas

„Minu ajal polnudki muud teha kui liikuda,“ mõtiskleb endine tippsportlane ning Liikumisaasta 2014 projektijuht Aivo Normak, kes alustas

oma põhiala, kergejõustikuga juba varases koolipõlves – esimeses-teises klassis. Kogu vaba aeg veedeti tol ajal õues või trennis – ikka ja ainult liikudes.

Ka 80ndate aastate sportimisvõimalustel polnud Normaku sõnul midagi viga – kõike sai teha. Isegi hoovisport oli toona tunduvalt turvalisem kui praegu. Kaasajal on küll spordirajatisi rohkem, kuid piire võib seada rahasumma, mida kasutamise eest küsitakse.

Kuigi Normak tegi enda spordiala valiku üpriski noorelt, on ta veendunud, et sellises eas peaks proovima nii palju erinevaid trenne kui võimalik. „Las läheb, las proovib, ühel hetkel jõuabki selle õigeni“, on Normaku arvates vale heita lapsele ette tihedat huviringide vahetamist.

Oluline on jälgida, et lapse keha areneks ühtlaselt ning seetõttu on spordiala vahetus ka arengule kasulik – üks ala arendab vastupidavust, teine osavust, kolmas painduvust. Ühtlast arengut soodustavad näiteks nii ujumine, suusatamine, judo, maadlus kui ka kergejõustik, mis on oma olemuselt universaalne. „Seda harrastades saab algaja tasemel hakkama enamiku spordialadega“, teab Normak öelda.

Miks sa ei liigu? Miks sa ei tee midagi?

Noorele on lihtne süüdistavaid küsimusi esitada, kuid Normak on enam kui kindel, et suhtumine sporti ja liikumisse saab eelkõige alguse kodust. Kui liikumist peetakse peres au sees, joonduvad järeltulijadki nende väärtuste järgi. Samuti on väga suureks mõjutajaks inimesed, kellega laps koolikeskkonnas kokku puutub.

„Näeme, et varem või hiljem hakkab tänapäeva kapriisne noor liikuma, aga tavaliselt toimub see liiga hilja,“ on Normak mures. Liikuma peab läbi elu, mitte siis kui tervis on juba halb ning arst seda soovitab. Samuti on nii noortest kui ka täiskasvanutest rääkides väga suur roll ettekäänetel. Vabanduseks tuuakse näiteks põlvevalu, kuid tegelikult on palju alternatiive, mida teha saab, sest käed on ju terved.

Väikesed asjad, suur mõju

Kui küsida, kas sa tegeled liikumisega, vastatakse tavaliselt: „Ei, ma ei tee sporti“. Liikumisaasta üheks eesmärgiks on Normaku sõnul ka liikumise mõiste laiendamine. Ta paneb kõigile südamele, et liikumine ei pea alati tähendama sportimist. „Liikumine peab olema päeva lahutamatu osa,“ soovitab ta mõelda väikestele asjadele. Näiteks tulla kaks peatust varem bussilt maha, jalutada kooli või kontorisse ning lifti asemel liikuda trepist. „Mõju, mida keha läbi selle saab, on suur“.

„Praegu on mõõnaaeg – perega koos tegutsemist on väga vähe,“ nendib ta üldist tendentsi ning lisab, et ka tema enda pere igapäevane rutiin ei sisalda nii palju ühistegevusi, kui neid ideaalis võiks olla. Liikumisaasta võtmes on ta aga püüdnud sellele rohkem tähelepanu
juhtida ning võtnud eesmärgiks koos perega igal õhtul vähemalt pooletunnine jalutuskäik teha. „Kuna noorem poeg õpib hetkel rattaga sõitma, on meil väga lõbus,“ on pereisa 4-aastase Magnuse üle uhke.

Lapsed teevad oma valikud ise

Mõned korrad on mees juhendanud tundi, kus on osalenud ka tema vanem poeg Ramses. Märgates, et oma poja suhtes on ta nõudlikum ning kriitilisem, võttis ta teadlikult vastu otsuse mitte sekkuda oma laste valikutesse. „Olen näinud palju lapsevanemaid, kes elavad oma elamata elu laste peal välja,“ ei taha Normak selline olla.

Aprillis 12-aastaseks saav Ramses tegeles küll isa eeskujul kergejõustikuga, kuid kuna treeningpaik asus kaugel ning edasi-tagasi liikumine võttis otstarbetult kaua aega, tundus mõistlikum trenni vahetada. Nüüd tegeleb poiss käsipalliga. „Tundub, et ta naudib seda,“ on isa poja üle õnnelik. Sport pole aga tema ainus hobi – Ramsest huvitab ka robootika ning meeleldi võtab ta osa Vaba Aja Keskuse huvitavatest tegemistest. „Eks lapsed teevad ise oma valikud,“ seisab Normak teadlikult poegade huvidest eemal ning laseb neil ise oma otsused langetada.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.