Kuidas meie kiusamisse suhtume?

Tema Kuninglik Kõrgus Taani kroonprintsess Mary külastas 1.-2.aprillil Eestit koos Mary Fondi “Kiusamisest vabaks”
programmi esindajatega. Külaskäigu ajal avas kroonprintsess Õiguskantsleri Kantselei ja MTÜ Lastekaitse Liidu korraldatava konverentsi “Kiusamisvaba haridustee” ning külastas MTÜ Lastekaitse Liit programmi “Kiusamisest vabaks” meetodit rakendavaid Tallinna Suitsupääsupesa lasteaeda ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumit.

Kroonprintsess on omanimelise Mary Fondi kaudu “Kiusamisest vabaks” programmi patroon. Kuigi printsess ise on kinnitanud, et teda lapsena ei kiusatud, on ta tunnistanud, et ta oli pigem passiivne pealtvaataja ning loodab, et „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“ on programm, mis passiivsetest pealtvaatajatest noored Eestis muudab aktiivseteks sekkujateks.

Kuidas aga suhtuvad erinevatest valdkondadest eestlased kiusamisse, uuris Kadi Hainas.

Eesti nõutuim taustalaulja Dagmar Oja (32) meenutab oma lapsepõlve heade sõnadega. „Meil oli väike kool ja kõik olid omavahel sõbrad,“ räägib Dagmar ning lisab, et tema lapsepõlves kiusamisega probleeme polnud. Lauljatar mõtiskleb, et ehk ongi kiusamine tingitud pigem majanduslikust klassidevahelisest erinevusest, mis toona nii tugevalt silma ei paistnud kui tänapäeval.
Dagmari tütar Laura Lee käib praegu lasteaia viimases rühmas ning läheb sügisel esimesse klassi. „Eks lasteaias on neil ikka omavahel ütlemisi tulnud, aga midagi rohkemat pole küll minuni jõudnud,“ räägib Dagmar, et sellist kiusamist, kus mõni suurem väikest kamandab või muud moodi kiusab, tema Laura Lee lasteaias kohanud pole.

Lapsed märkavad kõike juba varases eas

Võrumaal tegutseva noortaluniku ja ettevõtja Karin Sepa (35) sõnul on olukord lasteaias ning esimestes klassides rahulikum ning kiusamine lööb tugevamalt välja pigem teismeeas. Karinil on kaks tütart, vanem on 12-aastane, noorem 8-aastane. „Suurema lapse klassis on üks hästi elav poiss, kes häirib tähelepanu võitmiseks pidevalt tundi ning kiusab kaasõpilasi,“ toob ta näite.
Samas teab ta juhtumeid, kus last ei võeta mängu tema kehakaalu pärast. Esimeses klassis ta kiusamist tähele pannud pole. „Neil on väga hea õpetaja, kes oskab lastele kõik asjad lahti selgitada,“ mõtiskleb naine. Kui ta meenutab tütre lasteaiaaega, siis seal oli kiusamise vältimiseks kehtestatud kindel kord. Ainult ühel päeval nädalas oli nö oma mänguasja päev, mil lapsed võisid kodust oma lemmikud kaasa võtta. „Eks see oli selline kius, mis jääb lapsele korraks meelde, aga mille põhjal ei tee ta suuremat järeldust,“ mõtiskleb Karin. „Lapsed märkavad kohe seda, kui kellelgi pole riided puhtad, kellel pole üht või teist asja kooliasjadest või kellel õppimine lonkab,“ teab Karin öelda ning lisab, et selle põhjal langetavad nad ka valikuid ja valivad mängukaaslaseks omasuguse. „Laps on kodu peegel,“ leiab ta ning lisab, et lapse käitumisest võib nii mõndagi pere kohta öelda.

Mida rohkem on inimesel tegevust ja enda asjade sees olemist, seda vähem on neil aega kritiseerida teist. „Pigem peaksid inimesed leidma igast asjast killukese head. Siis oleks maailm parem koht!“

Aeg parandab kõik haavad

Üliõpilane ja elustiiliblogija Sandra Pikk (21) oli keskkooli ajal aktiivne õpilane ning kiusamist märgates sekkus alati vahele. Väikeses koolis teadsid kõik üksteist ning kui suurem vahele läks, jätsid kiusajad tavaliselt kohe järele. „Kui nägime kiusajat, siis suunasime ta mõjuvama isiku juurde,“ selgitab Sandra ning lisab, et tavaliselt lõppesid alati sellised juhtumid suure selgitustööga. Sandra leiab, et maakohas on selliste probleemidega lihtsam tegeleda, sest inimesi on vähem ning nad on võrdsemas majanduslikus olukorras kui linnas. „Ma arvan, et kiusamine on ajaga tugevamaks läinud ning laienenud ka interneti,“ mõtiskleb neiu. Lastel on võimalus veelgi rohkem kiusata ning teistele haiget teha. Näitena toob ta portaali ask.fm, mis on noori lausa enesetappudeni viinud. Sandra leiab, et vanemad peaksid tegema selgitustööd ning rääkima lapsele, missugused võivad olla tagajärjed. Kuigi on vanemaid, kes hoiduvad internetist ning ei ole sealsetest ohtudest teadlikud, peaksid nad Sandra arvates end igal juhul kurssi viima sealsete probleemidega. „Maailm muutub nii kiiresti ning pole muud võimalust – vanemad peavad ka ise ajaga kaasas käima,“ räägib Sandra ning lisab, et kindlasti ei tohiks nad lapsi jälgida, vaid pigem suunama ja ise huvi tundma. Sandral on ka kiusamise kohta oma väike teooria – kiusajad saavad alati lõpuks kõik tagasi, mida nad teistele teevad. „Teinekord võibki olla kõige suurem lohutus see, et aeg teeb kõik tasa!“

Loe kogu ajakirja “Märka last” kolmandat numbrit siit!

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.