Ene Ahas, Vandeadvokaat
Advokaadibüroo Sirel & Partnerid
Lapse ja vanema vaheline suhe on kaitstud nii siseriiklike- kui ka rahvusvaheliste õigusaktidega. Tegemist ei ole üksnes perekonnaõigusest tuleneva subjektiivse õigusega, vaid inim-ja põhiõigusega, mis kuulub õiguse perekonnaelu kaitsele ning mille kaitse on tagatud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) artikliga 8 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahviga 26.
Tervikuna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat analüüsides võib esile tuua asjaolu, et üha enam on EIK võtnud menetlusse kohtuasju, mis kas otsesemalt või kaudsemalt on seondunud laste põhiõiguste kaitse tagamise vajadusega ka sellistes asjades kus laps ei ole otseselt menetlusosaliseks. Näiteks on EIK mitmetel juhtudel kohtuasjades, mis on seondunud vanema väljasaatmisega riigist, osundanud vajadusele sellise otsuse tegemisel arvestada väljasaadetava laste õiguste ja huvidega ning kaaluda otsuse mõju juba preventatiivselt. EIK on kohtuasjas M.P.E.V. jt vs Šveits, kohtuotsus 08.07.2014 esile toonud, et kohus peab vanema väljasaatmisel alati kaaluma ka lapse paremaid huve ja leidma tasakaalu erinevate huvide vahel. Nimetatud kohtuasjas olid mees ja naine lahutatud mehe riigist väljasaatmise otsuse tegemise aja seisuga, kuid neil oli ühine laps. Siseriiklik kohus ei arvestanud otsuse tegemisel, et “kui isa saadetaks tagasi, siis väheneks lapsega suhtlemine drastiliselt. Šveitsi kohus ei käsitlenud üldse kaasust lapse parimate huvide kaitse aspektist. Isa ja lapse suhe on pereelu kaitsealas”. Kohtuasjas Kaplan jt vs Norra, kohtuotsus 24.07.2014, andis EIK selgitusi immigrantide põhiõiguse koosseisus oleva pereelu kaitse küsimusega nng jõudis järeldusele, et autistliku lapse isa väljasaatmine ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kohtuasi seondus pereisa riigist väljasaatmisega ja 5-aastase sisenemiskeelu kehtestamisega., millega kaasnes perest eraldamine. Kaebuse esitasid kõik perekonnaliikmed – vanemad ja nende kolm alaealist last. Ühel lastest oli diagnoositud autism. EIK selgitas kõnesolevas kohtulahendis, et välismaalasel ei ole EIÕK alusel õigust valida riiki elamiseks. Juhul kui aga immigratsiooniküsimused põimuvad perekonna kooselu võimaldamise küsimusega, siis võib riigi kohustus võimaldada pereliikmetel riiki siseneda tuleneda konkreetse asja tehioludest. Laste seisundit tuleb reeglina samastada vanemate seisundiga, sest vastasel korral võiksid vanemad ära kasutada lapsi riigis viibimise loa saamiseks. Reeglina ei ole isiku kodumaa meditsiinisüsteemi madalam tase asjaoluks, mis välistaks tema väljasaatmise. Kohtus leidis tuvastamist, et isa ja autistliku lapse vahel oli väljakujunenud turvaline kiindumussuhe. Laps oli seetõttu enam kiindunud isasse, isa juuresolek mõjus lapse arengule alati soodsalt. Pere lahutamine viieks aastaks ei olnud selliste erandlike asjaolude – ennekõike noorima lapse huvide tõttu proportsionaalne. EIK otsustas, et kaebaja väljasaatmine Norrast ning 5-aastase sisenemise keelu seadmine ei olnud kooskõlas EIÕK artikliga 8. Mitevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 12 000 eurot ning kulude katteks 8 000 eurot.
Kõige enam on EIK oma lahendites juhtinud riikide tähelepanu vajadusele tagada kõigile isikutele riigisiseselt tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu ning kättesaadavus. Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks tuleneb EIÕK artiklist 13.
Iseäranis on rõhutatud seda, et kohtumenetluse aeg ei määraks lapsega seotud õiguslikke küsimusi. Kohtuasjas Strömblad vs Rootsi, kohtuotsus 05.04.2012 avaldas EIK, et “Lapsevanemate omavahelise koostöö puudumine ei ole vabandav asjaolu riigipoolsete kohustuste mittetäitmiseks. Riigi hoolsuskohustus lapsega seotud vaidluste kiirel lahendamisel peab välistama selle, et aeg de facto määrab õiguslikke küsimusi. Selles mõttes kattub artikli 8 kaitseala menetluslik kohustus artikli 6 lg-st 1 tuleneva riigi kohustusega tagada isiku tsiviilõiguste ja kohustuste üle otsustamine mõistliku aja kestel.“
Kohtuasjas Drenk vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 04.09.2014, on rõhutatud vanema enda kohustust kasutada enne EIK pöördumist ära kõik seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendid oma õiguse realiseerimiseks. Seejuures, ei ole lapsevanemal õigust nõuda lapsele kahjuliku meetme kohaldamist suhtlemisõiguse realiseerimiseks. Kõnesolevas kohtuasjas selgitas EIK, et „Kohtutel tuleb tasakaalustada pereasjades vanemate ja laste huve, kusjuures lapse huvid on ülimuslikud. Siseriiklikel võimuorganitel on otsene teave asjaosaliste ja asjaolude kohta ning seetõttu on riikidel avar hindamisruum hooldusküsimuste otsustamisel. Hindamisruum aheneb siis, kui vanema ja lapse suhetes kohaldatakse sellist meedet, mis võib viia suhte katkemiseni.
Kohtulahendiga soovitud tulemuse mittesaavutamine ei tähenda tõhusa kohtuliku õiguskaitsevahendi puudumist (kohtuasjas Nicolò Santilli vs Itaalia, kohtuotsus 17.12.2013).
Kohtuasjas Chabrowski vs Ukraina, kohtuotsus 17.01.2013 juhtis EIK tähelepanu sellele, et ametivõimude tegevus ka lapseröövi asjades lapse tagastamisel teise riiki ei tohi jääda formaalseks. Samas rõhutades, et lapse parimate huvide põhimõte on ülimusliku tähendusega ka Haagi lapseröövi konventsiooni kontekstis. Selles kohtuasjas heitis kaebaja ette, et kuigi oli olemas kohtuotsus lapse väljaandmise kohta, siis kaebaja väidete kohaselt ei tegutsenud ametivõimud hoolsalt ja tegeliku sooviga kohtuotsust täita, sest laps koos emaga elasid Ukrainas avalikult ning laps käis koolis. EIK selgitas antud kohtuasjas, et ametivõimude kohustus tagada lapse kooselu vanemaga ei ole absoluutse iseloomuga, sest juhul kui laps on elanud teise vanema juures, võib osutuda vajalikuks astuda ettevalmistavaid samme lapse andmiseks vanemale, kelle juurde kohus on ta määranud. Ametivõimudel tuleb tegutseda kiiresti selleks, et vältida ajafaktori mõju lahus elavate vanema ja lapse suhetele. EIK otsustas, et ametivõimude tegevus oli formalistlik ning puudus tegevuste kooskõlastamine. Valitsus ei osundanud tõhusatele õiguskaitsevahenditele, mida kaebajal oleks tulnud kasutada kohtutäiturite tegevusetuse vastu. EIK-i hinnangul ei olnud ametivõimude tegevus kohane ning asjas oli artikli 8 rikkumine.
Vastukaaluks kiire tegutsemiskohustusele lapsega seotud asjades on EIK väga paljudel juhtudel rõhutanud aga ka seda, et kohustus tagada vanema suhtlemine lastega ei ole suunatud tulemusele, vaid mõistlike meetmete kohaldamisele. Nii on EIK kohtuasjas Krasicki vs Poola, kohtuotsus 15.04.2014 avaldanud, et EIK on korduvalt rõhutanud, et lastega seotud asjades on laste huvid primaarsed ja ülimuslikud vanemate huvide ees. Vanemal ei ole õigust taotleda lapsele kahjulike meetmete kohaldamist. Ametivõimude kohustus toetada lapse ja lahuselava vanema suhtlemist ei ole suunatud lõpptulemusele, vaid sobivate meetmete kohaldamisele, mis arvestavad ka lapse huve. Viivitused sobivate meetmete kohaldamisel võivad viia selleni, et aeg määrab de facto peresuhete iseloomu. EIK-il tuli seetõttu hinnata, kas Poola ametivõimud astusid kõik mõistlikud sammud kaebaja suhtlemise tagamiseks tema lastega.
Külastusõiguse puhul on EIK korduvalt rõhutanud vajadust lapsest lahus elaval vanemal käituda heauskselt külastusõiguse realiseerimiseks. Kohtuasjas Dumitru Carstoiu vs Rumeenia, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 07.05.2013 oli tegemist olukorraga, kus kaebaja lahutas abielu ühise lapse (sündinud 2005. a) emast 2006. a ning kohus määras lapse elama ema juurde. Kaebajale anti külastusõigus. Vanematevahelised suhted teravnesid ning lapse ema tegi takistusi kaebaja külastusõiguse realiseerumiseks. Mõlemad vanemad esitasid teise vastu kriminaalkaebusi ning prokurör määras kummalegi rahatrahve. Kuigi kaebaja pöördus korduvalt siseriiklike kohtute poolt külastusõiguse tingimuste muutmiseks või lapse andmiseks tema juurde elama, jäi enamik taotlusi rahuldamata. Kohus määras täiendavalt õiguse pojaga telefoni teel suhtlemiseks. Kaebaja osales kohtu määratud kohtumistel sotsiaaltöötajaga vanematevaheliste suhete parandamiseks. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks külastusõigus takistas isa-poja suhete kujunemist ning ametivõimude passiivsus ei võimaldanud tal säilitada normaalseid suhteid oma pojaga. EIK selgitas kohtulahendis, et “lepinguosalistel riikidel on kohustus toetada vanemate ja laste suhete taastumist vaatamata sellele, et lapse vanematel on omavaheline konflikt. Selline kohustus ei ole absoluutse iseloomuga ning eeldab kõigi osapoolte koostööd. Jõu kasutamine külastusõiguse realiseerimiseks peab olema piiratud ning arvestama lapse huve. Ametivõimude tegevust tuleb hinnata aspektist, kas nad astusid kõiki mõistlikke samme konkreetses olukorras lapse ja vanema suhtlemise tagamiseks. Tegutseda tuleb kiiresti, sest aja kulgedes võivad suhted kahjustuda. Vanema käitumine on üheks asjaoluks artikli 8 riive hindamisel. EIK-i ülesanne ei ole asendada siseriiklike kohtute järeldusi. Kuivõrd kohtud andsid kaebajale täiendavalt üksnes õiguse pojaga suhtlemiseks telefoni teel, siis ei olnud EIK-il alust lugeda külastusõiguse ulatust ebamõistlikuks. Kohus tunnustas kaebaja osalemist sotsiaaltöötajaga kohtumistel. Samas ei palunud kaebaja kohtutäituril tagada külastusõiguse realiseerumist. Kaebaja oli kohtutäituri pädevusest teadlik, sest palus viimasel toimetada oma endisele abikaasale erinevaid õigusdokumente. Kaebaja valis enda õiguste kaitseks kaebamise prokurörile endise abikaasa tegevuse peale, millel puudus otsene mõju kaebaja peamise eesmärgi – lapse külastusõiguse – realiseerumise saavutamiseks.
Jõu kasutamise lähte eeldustest suhtlusõiguse tagamisel on EIK selgitanud ka kohtuasjas Lombardo vs Itaalia, kohtuotsus 29.01.2013. EIK asus selles kohtuasjas seisukohale, et lepinguosalisel riigil on kohustus tagada vanema ja lapse suhtlusvõimalus ka vanematevahelise konflikti korral. Vajadusel tuleb kohaldada ettevalmistavaid meetmeid. Ametivõimudel tuleb tegutseda kiiresti, välistamaks ajafaktori mõju vanema ja lapse suhetele. Jõu kasutamine külastusõiguse teostamiseks on äärmuslik ja erandlik meede. Jõu kasutamise otsustamisel tuleb arvestada sellega, et artiklist 8 ei tulene lapsevanemale õigust nõuda külastusõiguse teostamist lapse tervisliku seisundi kahjustamise hinnaga. EIK osundas ametivõimude passiivsusele. Kohtud üksnes märkisid lapse ema vastutegutsemist külastusõigusele ning andsid välja uusi määrusi külastusõiguse teostamiseks. Ametivõimud oleksid pidanud kasutama psühholoogilist nõustamist kõigile asjaosalistele selleks, et kaebajal oleks võimalik oma õigusi teostada last mittetraumeerival viisil. Ametivõimude passiivsuse tõttu oli asjas artikli 8 rikkumine.
Vajadusele suunata vanemad konflikti olukorras psühholoogilisele nõustamisele või sotsiaaltöötaja juurde on viidanud EIK ka varasemalt kohtuasjas Pascal vs Rumeenia, kohtuotsus 17.04.2012. EIK rõhutas selles kohtuasjas oma varasemale kohtupraktikale toetudes järgnevaid põhimõtteid. Riigi kohustus lapsega suhtlemisõiguse tagamisel on menetlusliku iseloomuga ning ei ole suunatud tulemusele. Riigilt eeldatakse mõistlike sammude astumist külastusõiguse tagamiseks, kusjuures primaarseks vahendite valikul on lapse huvid – need võivad prevaleerida vanema õiguste üle. EIK leidis, et ametivõimud ei ületanud hindamisruumi. Suhted avaldaja ja endise abikaasa vahel olid väga pingestatud, sest avaldaja esitas üle 100 avalduse kriminaalasjade algatamiseks. Laps ei soovinud isaga suhelda. Ametivõimud määrasid emale küll rahatrahve, kuid need ei olnud ülemäära suured. Vastupidisel juhul aga võinuks sattuda ohtu lapse heaolu. Avaldaja oleks võinud kujunenud delikaatses olukorras paluda sotsiaaltöötajate abi või psühholoogi sekkumist, kuid ta ei teinud seda. Nende asjaolude kogumis leidis EIK, et asjas puudus artikli 8 riive.
Lapse eraldamisel perest on EIK kohtuasjas X. vs Sloveenia, kohtuotsus 28.06.2012 selgitanud, et lapse eemaldamine vanematest peab reeglina olema nii lühiajaline kui praktiliselt vajalik. Laste äravõtmine vanematelt peab reeglina olema ajutise iseloomuga ning ametivõimudel on jätkuv kohustus tagada pereliikmete ühinemine ja peresidemete taastamine. See kohustus laieneb nii täitev- kui kohtuvõimule. Alati on kohtutel kohustus lastega seotud asjade kiireks lahendamiseks, sest vastasel juhul määrab aeg õiguslikke küsimusi.
Ka kohtuasjas T. vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 17.07.2014 rõhutas EIK, et ainult väga erandlikel asjaoludel on lubatud vanema ja lapse suhete katkestamine. Riigi negatiivsed ja positiivsed kohustused vastavas kontekstis ei ole selgelt eristatavad, kuid mõlemal juhul on vajalik saavutada mõistlik tasakaal võistlevate huvide vahel. Kui laps võetakse vanemalt ära, siis tuleb väga sügavalt kaaluda sellise meetme vajalikkust, sest sellega võib kaasneda vanema ja lapse suhte püsiv katkemine. EIK analüüsis asja tehiolusid ning leidis, et ametivõimud tegutsesid lapse parimates huvides. Laps peaaegu ei tundunud kaebajat ning tema paigutamine hooldusasutusse lähtus vajadusest tagada talle turvaline keskkond. Seetõttu ei olnud asjas artikli rikkumist seoses lapse paigutamisega hooldusasutusse. EIK juhtis tähelepanu sellele, et riigi positiivne kohustus lapse ja vanema suhete tugevdamiseks seisneb ka nõustamises ja muudes meetmetes, mille eesmärk on viia vanema ja lapse kooselamiseni.
Üldjuhul on ka EIK rõhutanud, et lapse parimates huvides on suhete säilimine bioloogilise perekonnaga. Kohtuasjas J. jt vs Soome, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 12.02.2013. selgitas EIK, et laste ja vanemate suhetesse vahelesegamine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas siis, kui ametivõimudel on selleks mõjuvad ja piisavad põhjused ning otsustusprotsessis on kaalutud kõigi osapoolte huve. Lapse parimad huvid on alati primaarsed. Lapse parimates huvides on esiteks sidemete säilimine bioloogilise perekonnaga – v.a juhul, kui vastupidiseks on erilised põhjused; ning teiseks üleskasvamine turvalises keskkonnas. Juhul kui peresidemete säilimine oleks lapsele kahjulik, ei ole vanemal artikli 8 alusel õigust nõuda selliste sidemete säilimist. Siseriiklikul kohtul tuleb lapse parimate huvide väljaselgitamisel lähtuda muuhulgas lapse vanusest, küpsusest ja soovidest. Ametivõimudel on avar hindamisruum piiramaks ajutiselt lapse suhtlust Vanematega ning tagamaks lapsele ajutiselt alternatiivset hoolekannet. Hindamisruum on kitsas selliste meetmete kohaldamisel, mis täiendavalt piiraksid lapse ja vanema suhtlust. Peresuhetega seotud otsuste tegemisel tuleb kohtul muuhulgas arvestada faktilisi, emotsionaalseid, psühholoogilisi, materiaalseid ja meditsiinilisi asjaolusid. Lapse ajutisel äravõtmisel tuleb eeldada, et laps saaks peatselt uuesti kasvada oma esialgses perekonnas.
Kohtuasjast Vojnity vs Ungari, kohtuotsus 12.02.2013 tuleneb, et vanema usutunnistuse tõttu lapsega suhtlemise piiramist saab lugeda diksrimineerimiseks. Diskrimineerimise keeld tuleneb EIÕK artiklist 14. Kaebaja lahutas abielu 2000. a ning noorem poeg määrati ema juurde elama. Kahel korral keeldusid Ungari kohtud lahendamast kaebaja taotlust poja külastusõiguse otsustamiseks põhjendusega, et kaebaja kuulub Kristuse usutunnistajate kogudusse (Congregatio pro Doctrina Fidei) ning temaga suhtlemine avaldab lapsele ebasoovitavat mõju. EIK leidis, et Vanema suhtes lapsega on artikli 8 kaitsealas. Isikute erinevaks kohtlemiseks peab olema objektiivne ja mõjuv põhjendus – vastasel korral on erinev kohtlemine diskrimineerimine. Kaebaja erinevaks kohtlemiseks oli seaduslik alus ning sellel oli legitiimne eesmärk – lapse parimate huvide kaitse isiksuse kujunemisel. Seetõttu tuli selgitada, kas peresuhete piiramine oli proportsionaalne.
Lapseröövi asjades on EIK kohtuasjas X. vs Läti, Suurkoja otsus 26.11.2013 täpsustanud suuniseid kohtutele Haagi lapseröövi konventsiooni kohaldamisel perekonna olukorra analüüsi ulatuse osas. Alati tuleb arvestada lapse paremaid huve ning tuleb käsitleda laia küsimuste ringi, sh emotsionaalseid, psühholoogilisi, majanduslikke ja meditsiinilisi aspekte. Alati on vajalik peresituatsiooni süvaanalüüs ning kaasata asja otsustamisesse ka seotud isikud selleks, et nende huve tasakaalustada. Erinevaid rahvusvahelisi õigusakte tuleb kohaldada harmooniliselt ning välistada lepinguliste kohustuste konflikti. Eksisteerib rahvusvaheline konsensus eelistamaks perekonflikti olukorras lapse huve – lapse huvid on erinev mõiste vanemate huvidest. Lapse huvide arvestamisel annab Haagi lapseröövi konventsioon võimaluse kohaldada erandlikku lähenemist – keelduda lapse tagastamisest – teatud aja möödumise või tagasisaatmisel kõrgendatud riski korral (vastavalt konventsiooni artiklid 12 ja 13 „b“). EIK ei asenda siseriiklike kohtute järeldusi, vaid uurib seda, kas siseriiklikud otsused kaitsevad lapse huve.
Kohtuasjas Raw jt vs Prantsusmaa, kohtuotsus 07.03.2013 rõhutas EIK, et siseriiklikel kohtutel on kohustus uurida väga tähelepanelikult väiteid last ohustava kõrgendatud riski kohta tagasisaatmisel – selline uurimine ilmneb kohtuotsuse põhjendustest, ning samuti on kohtutel kohustus veenduda, et lapse huvid on sihtriigis kaitstud. Suurkoja arvates oli kokkusobimatu lapse parimate huvide kaitse eeldusega ringkonnakohtu keeldumine võtta tõendina vastu psühholoogi ekspertarvamus, et lapse lahutamine emast põhjustab talle sügava trauma. Ringkonnakohtu käsitlus sellest, et niisugune arvamus on seotud hooldusõiguse küsimuse ning mitte lapse elukoha otsustamisega, ei olnud õige. Kohtul tulnuks ka süveneda küsimusse, kas lapse emal on võimalik temaga koos Austraaliasse reisida. Haagi lapseröövi konventsioonist tulenev lühikene tähtaeg ei kaalu üles kohustust sellist küsimuste hindamiseks. Seetõttu nõustus Suurkoda kohtukojaga, et Läti rikkus artiklist 8 tulenevat menetluslikku kohustust kaebaja pereelu kaitsmisel.
Kokkuvõttes aga tuleneb ka EIK praktikast, et lapse huvid on prioriteetsed peresuhete reguleerimisel. Kohtuasjas Buchs vs Šveits, kohtuotsus 27.05.2014 avaldas veelkord EIK, et EIK ei asenda enda hinnangutega siseriiklike kohtute hinnanguid. Riikidel on avar hindamisruum peresuhete otsustamisel, kuid laste huvid on alati prioriteetsed. Kohtuasjas P.K. vs Poola, kohtuotsus 10.06.2014 rõhutas EIK täiendavalt, et kohustus tagada vanema ja lapse suhtlus ei seisne tulemuse saavutamises, vaid meetmete hoolsas kohaldamises. Artikkel 8 kaitseb isiku era- ja pereelu puutumatust ametivõimude omavolilise sekkumise vastu. Sellel sättel on ka positiivse kohustuse aspekt, st ametivõimudel tuleb tagada kohaste meetmetega pereelu kaitse. Lapsevanemal ei ole õigust nõuda last kahjustavate meetmete kohaldamist. Ametivõimude kohustus tagada vanema suhtlus lapsega ei ole absoluutne. Tegemist on hoolsale menetlusele ning mitte lõpptulemusele suunatud kohustusega.
Kohtuasjas Gobec vs Sloveenia, kohtuotsus 03.10.2013, asus EIK seisukohale, et kohtutel tuleb arvestada teismelise lapse valmidust lahuselava vanemaga suhtlemiseks. Kaebaja tütar elas pärast kaebaja ja abikaasa abielulahutust ema juures. Kohus ei määranud kaebaja ja lapse külastuse korraldust, sest kaebaja ja tema endine abikaasa olid selles ise kokku leppinud. Kuivõrd laps hakkas isa võõristama, siis palus kaebaja kohtutel määrata külastuste ajagraafik, kuid kohtud keeldusid tema taotlust rahuldamast. EIK rõhutas, et EIÕK artiklist 8 ei tulene vanemale õigust selliste meetmete kohaldamiseks, mis võiksid olla kahjulikud lapse arengule. Kui väikeste laste puhul tuleb ametivõimudel endil otsustada lapse parimate huvide üle, siis lapse kasvades on ta suuteline ise oma seisukohti kujundama ja kohtutel tuleb lapse arvamust kuulata. Kaebaja laps oli lahutuse ajal juba 10-aastane ning koges lahutuse raskeid külgi. Laps ei soovinud isaga suhelda ning see oli EIK-i arvates piisavaks aluseks ametivõimudele kohtulikust sekkumisest keeldumisel. Kaebaja taotlusel üritas sotsiaalamet leevendada lapse vastumeelsust isaga suhtlemiseks, kuid sellel ei olnud tagajärgi. Ametivõimud astusid EIK-i arvates kõik mõistlikud sammud kaebaja suhtlemise tagamiseks eraldi elava lapsega. Kaebajale oli tagatud juurdepääs kohtumenetlusele ning puudus igasugune alus väita diskrimineerimist.
Lapse parimate huvide kohta leiab EIK poolsed selgitused kohtuasjast M. R. ja L. R. vs Eesti, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 15.05.2012. EIK tegi selles kohtuasjas detailse ülevaate õiguskäsitlusest seoses lapseröövi asjadega, tuues välja järgmised põhimõtted: Konventsiooni ei saa tõlgendada vaakumis, vaid koosmõjus 1969. a Viini lepingute konventsiooniga:
1) Konventsiooni artiklist 8 tulenevat kohustust vanemate ja laste kooselu tagamiseks asjades tuleb tõlgendada koosmõjus Haagi lapseröövi konventsiooni ja 1989. a Laste õiguste konventsiooniga;
2) EIKi pädevuses on hinnata, kas siseriiklikud kohtud on taganud konventsiooni artiklis 8 sätestatud põhimõtteid;
3) Otsustav on õiglase tasakaalu tagamine vastandlike huvide vahel (vanemad, laps, avalik kord);
4) Lapse parimate huvide mõistel on kaks aspekti: säilitada suhted perekonnaga, v.a kui see on tõendite alusel ilmselgelt ebasoovitav; ning kasvada isiklikku arengut soodustavas keskkonnas;
5) Lapse tagastamine Haagi konventsiooni alusel ei ole automaatne;
6) Siseriiklikel kohtutel on lähedasem kontakt asjaosalistega;
7) EIKi ülesanne on selgitada, ka siseriiklikud kohtud on viinud läbi süvaanalüüsi perekonna tervikolukorra kohta, käsitledes muuhulgas asjaga seotud faktilisi, emotsionaalseid, majanduslikke ja meditsiinilisi aspekte.
Be First to Comment