Lastekaitse Liit avas Jordaanias kontori ehk Gertha seiklused ÜRO pagulaslaagris – Osa II

Gertha Teidla-Kunitsõn, MTÜ Lastekaitse Liit

Jordaania üheks eripäraks on ilmselt äärmused tänavapildis – suured maasturid ja parimad Mercedese mudelid, millele vastukaaluks isehakanud laagriplatsid, kus inimesed elavad telkides, mis on kokku pandud kättesaadavast materjalist (kiled, koormakatted, köied jmt).  Kui oled rikas, on sul kõik ja kui juhtud vaene olema, ei ole sul midagi. Arvestades, et minu tööd ja tegemised jäävad Ammani ühte kõige vaesemasse piirkonda ja pagulaslaagritesse, puutun ennekõike kokku just selle teise äärmusega, kus lastel pole võimalik kooliski käia, kuna pere vajab töökäsi ja toetust.

Lisaks ÜRO Lapse õiguste konventsioonile, on Jordaanias kehtivad ka muud riiklikud, lapse õigusi tagavad dokumendid ja seadused. Keeruliseks muudab olukorra aga see, et sotsiaaltöötaja kui keegi, kes aitaks ja toetaks perekonda, on pigem nähtamatu tegelane. Küsimusele, kas teil on sotsiaaltöötajaid või lastekaitsetöötajaid, vastavad kõik kohalikud järjekindlalt „ei, ei ole“. Siiski, Interneti avarustest leiab infot sotsiaaltöö olemasolule ja ka antud professiooni koolitamisele. Pigem on tekkinud mulje, et sotsiaaltöötajaid nähakse kui mõne kogukonna keskuse juhataja või inimesena, kes asju korraldab. Nii võtabki meid Suf’i laagris vastu härra, kes tutvustab end kui sotsiaaltöötajat, ent kelle tegevused jätavad puhtalt asjaajaja mulje: korraldab transporti ja registreerumist tundidesse.

Üleüldse peetakse laste kasvatamist väga tugevalt pere siseasjaks ja sellesse sekkutakse vaid äärmistel juhtudel. Seega ei sekku keegi sellesse, kuidas lapsi kasvatatakse. Jordaaniast võib küll leida nii mõnegi MTÜ, kelle tegevusalasse jäävad ka lapse õigused ning laste ja noorte kaasatus, ent nendegi tegevus on MTÜ-na väga piiratud. Inimõiguste ja laste õiguste olukorraga seoses on ka Jordaania kuninganna Rania võtnud korduvalt sõna, külastades ka asenduskodusid, mis siin riigis kannavad orbudekodu nime.  Kuningas ja kuninganna on liialdamatult kõigi poolt palavalt armastatud ja eeskujuks igale jordaanlasele. Seepärast on ka nende sõnavõtud oluliseks suunanäitajaks läbi kogu riigi.

Rääkides lapse õigusest haridusele, on avalikud koolid kõikidele tasuta ja sisse seatud ka koolikohustus (erinevatel andmetel on koolikohustus kuni 15 või 16 aastaseks saamiseni). Siiski jääb nähtamatuks osa, kus avalik haridus on pigem väga nõrgal järjel. 4-klassi poisid näitasid mulle uhkeldades oma  inglise keele töövihikuid. Läbi töövihiku kohtasin ikka ja jälle suuri punaseid riste mitmetes peatükkides ja ülesannetes. Poistelt uurides selgus, et punased ristid tähendasid peatükke ja teemasid, mida õpetajad tunnis ei läbinud, kuna nad lihtsalt ei teadnud, kuidas neid teemasid õpetada. Minu inglise keel, mis suuresti tulenes keskkooliaastatest, on siin riigis väga hinnas.

Samas, hariduses nähakse väljapääsu ja seepärast käivad need, kel vähegi võimalik, ka koolis. Õppimine tähendab edukust, raha ja head elu. Ilmselt ei räägita kusagil mujal rohkem raha teenimisest kui siin. Ent kui sa oled olukorras, mida ainsana aitab lahendada raha, on see igati mõistetav. Siin ei ole luksust mõelda muust kui rahast, kuna nende peamised vajadused on katmata ja ainsana aitaks neid katta sissetulek. Meie soovi siin vabatahtlikena töötada, teenimata mingisugustki raha, ei mõisteta, sellest lihtsalt ei saada aru. Miks peaks tulema keegi Euroopast ja siin tasuta töötama, samal ajal, kui kõik just Euroopasse tööle tahavad?

Nii on Sahabis, ühes Ammani vaeseimas piirkonnas, üks noormees, kes veel kordagi pole meie tundidest puudunud või kodutööd tegemata jätnud.

Inglise keele tunde anname pärastlõunasel, koolivälisel ajal ning on rangelt vabatahtlikud kõigile, kel huvi õppida. Nii on siin suureks väljakutseks saada tunnis osalejaid kodutöid tegema. Uhkustades julgen öelda, et Sahabi grupp on meie kõikidest gruppidest ainuke, kes neid ka vahelduva eduga teevad.

Selle noormehe suurimaks unistuseks on õppida Inglismaal ülikoolis. Ja kuigi me võime praegu juba eeldada, et Jordaania passiga ja ilma igasuguste säästudeta saab sellest ilmselt üks suurimaid võitlusi tema elus, ei anna ta alla. Ma ei ole vist kunagi kohanud noort, kellel oleks eesmärgid niivõrd paigas ja pidevalt silmapiiril. Me küll räägimegi ja püüame julgustada, et seni kuni sa teed endast kõik, on kõik ka võimalik, aga … mitte mingil juhul pole see lihtne.

Paratamatult paneb see mõtlema, kui suurt rolli mängib sinu koduriik ja pass, mida taskus hoiad. Pass on pilet paradiisimaale. On palju noori, kes on valmis igal ajahetkel välismaale minema, kui neil vaid võimalus oleks. Eriti hinnas on Ameerika Ühendriigid, kus kohalike arusaamise järgi on raha teenimine üks lihtsamaid asju üldse. Mõte või lootus, et kunagi võiks parem olla, on see, mis motiveerib neid.

Ülikooli haridusest rääkides on kõik jordaanlased insenerid. Statistika väidab, et iga 67.noor õpib inseneriks, praktika aga, et 9 noort 10st, kellega tänaval kohtud.      Üldine plaan tundub olevat, et pärast ülikooli õpinguid siirdutakse kas Saudi-Araabiasse või mujale lähiümbrusesse, kus palgad erinevad mitmekordselt. Naiste puhul see muidugi ei kehti. Tihtipeale järgneb ülikooli lõpetamisele juba abielu ja perekeskne elu.

Üheks meie parimaks sõbraks on saanud kohalik noormees Omar. Omar töötab 7-päeva nädalas, kahel erineval töökohal. Omades inseneriharidust, ei ole tal võimalik piisavalt teenida, et vanematekodust välja kolida. Teisalt on see kindlasti seotud ka asjaoluga, et Omar ei ole abielus. Tava näeb ette, et lapsed elavad seni vanematekodus, kuni nad abielluvad. Reedeti töötab ta ühes kohvik-restoranis, kus me alati ühiselt hommikust sööme. Mäletan, et ühel vaiksemal päeval, kui kliente nappis, sõnas ta, et selle päeva eest jääb tal palk saamata. Pole ju inimesi, seega pole ka raha.

Nagu alguses mainitud, on need näited olukordadest, kus rahapuudus on tavapärane. Nagu igas linnas, on ka Ammanis oma piirkond, kus võib leida jõukamaid. Võib eeldada, et nende perede lapsed käivad erakoolis, mis enamikele nende tasude tõttu kättesaamatuks jäävad. Üks suuremaid ja tuntumaid erakoole – Modern American School – kannab motot „sinu pass maailma“. See vist ongi see kõige suurem mure Jordaaniaga. Kui sul on raha, on sul kõike, aga kui sul pole raha, pole sul mitte midagi.

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga