Gertha Teida-Kunitsõn, MTÜ Lastekaitse Liit
Tasapisi hakkab kätte jõudma aeg ka endal siin seljakott kokku pakkida ja koduteele asuda. Minu Euroopa vabatahtliku teenistus on lõpukorrale jõudmas ja seepärast on vaid paslik mõned kokkuvõtted teha.
Mäletan, et veel enne teele asumist ikka uuriti, et kuidas seal naisena olukord on ja mis saama hakkab. Et ka projektis oli välja toodud hoiatus mingil määral ahistamise eest, tekitas see endalgi mõningaid küsimusi.
Kogemus aga näitab, et kui austus kultuuri ja normide vastu on olemas, ei juhtu midagi. Muidugi, eurooplastest neiud tõmbavad tähelepanu ja on ainult tavaline, et tänaval saadavad meid hõiked ja autode signaalid, ent see on pigem seotud kohalike sooviga eurooplasi tervitada. Seni, kuni oma riietuse ja käitumisega ei provotseeri, on siin ilmselt turvalisemgi kui näiteks Euroopas. Bussi sisenedes, olenemata sellest kas seal on vabu kohti või mitte, organiseeritakse naisterahvad alati istuma. Alati. Isegi, kui see tähendab, et teised reisijad peavad oma kohad loovutama ja kogu bussisõidu püstijalu vastu pidama. Muidugi on loovutajateks alati meesterahvad. Tänaval, turul, kohvikus ja toidupoes ei saa kuidagi öelda, et naisterahvana oleks midagi teistmoodi. On selge, et päris maika ja lühikeste pükstega siin tänavale minna ei saa, ent kui need reeglid on paigas, ei juhtu ühe naisterahvaga Lähis-Idas mitte midagi. On muidugi hetki, kus need autode signaalid, hõiked ja karjumised ka kurnavad, sest tähelepanu on palju, olenemata kus piirkonnas sa liigud. Siiski, tasub see enda jaoks ümber mõelda kohaliku rahva tervituseks.
Mis aga eriliselt silma torkab, on austus perede vastu – ennekõike emade ja laste. Jordaaniasse saabudes elasime mõnda aega koos ka ühe noormehe ja tema emaga, kes oli oma poega Saudi-Araabiast külastamas. Hetkel, kui ema koju saabus, ulatas tema poeg kõik panga- ja krediitkaardid oma emale. Ema oli ainuotsustaja. Ja mitte kellelgi ei tulnud isegi pähe temaga mitte nõustuda või protesteerida. Kui ema andis käsu, siis see käsk kuulus täitmisele. Vastutasuks mattis ema oma poja täielikku hoolitsusse, äratades poega hommikusöögiga voodis ja pestes viimsegi taldriku oma poja järelt. Eksamiperioodidel on tavaline, et emad oma võsukeste juurde lähevad, et neid aidata ja toetada. Enamjaolt tähendab see küll koristamist ja söögi tegemist, ent see paneb ka poja olukorda, kus tema ainukeseks fookuseks saab olema õppimine. Kuigi ema roll on üldiselt kodu eest hoolitsemine ja laste kasvatamine, sekkub viimasesse ka isa. Just poegade puhul teevad suuremat kasvatustööd isad, tütarde puhul emad.
Üleüldse vaadeldakse peret Jordaanias teisiti, kui näiteks Eestis või Taanis. Pere mõiste ise on juba oluliselt suurem, meie mõistes on ilmselt lähim mõiste selle jaoks suguvõsa. Lisaks peredele ja suguvõsadele, leiab Jordaanias ka hõime. Hõime seostatakse alati mõne linna või külaga, kust nad pärit on ning hõimud võivad tavapäraselt olla kuni 40 000 liikmelised, ent on ka suuremaid – kuni 100 000 liikmelisi. Muidugi on inimesed hõimudes seotud läbi abielude ning ühe hõimu puhul võib leida 3-4 erinevat perekonnanime, mis kõik jooksevad ühte alguspunkti.
Suured hõimud on välja kujunenud läbi aja ja traditsiooni. Veel eelmise põlvkonnagi puhul olid perekonnad suured ja paljulapselised. Paljulapselised ehk siis perekonnad kus võib olla kuni 15 last. Kuigi praegune põlvkond eelistab ilmselgelt väiksemaid perekondasid, kahe-kolme lapsega, mitte rohkem. Eks muidugi lapse-saamise jutud on ka esimesed, mis räägitakse, kui selgub, et olen abielus. Abielu tähendab pere ja pere tähendab lapsi, teist varianti siin ei nähta.
Kui kohalike noortega perekonnast rääkisin, siis toodi välja kaks peamist reeglit: perekonnal ei ole kunagi probleeme ja kui ka peaks olema, lahendatakse see kõik perekonnasiseselt. Nii on see alati ja siinkohal erandeid ei eksisteeri. Igaüks soovib näidata oma perekonda kõige tugevamana. Seega on täiesti mõeldamatu, et perekond pöörduks sotsiaaltöötaja poole abipalvega või sooviga nõu ja tuge küsida. Probleemide lahendamine kuulub kõige kitsamasse pereringi, hõlmates siis isa, poegi ja vajadusel ehk ka onusid.
Ka laste austus oma vanemate osas paistab piiritu olevat. On nii nagu on, küsimusi küsimata. Mul ei ole veel õnnestunud kohata kedagi, kes viriseks oma vanemate üle, et viimased liiga ranged või nõudlikud on. See paistab silma ka tänavapildis – poole aasta peale olen kohanud ehk 2-3 nutvat last. Lapsed Jordaanias lihtsalt ei nuta. Ka pisikesed, tekkide sisse mähitud paarikuused tirtsud peavad kenasti vastu palava, lämbe ja raputava bussisõidu. Kui ka vähe vanemad lapsed tänaval mängides kukuvad, karatakse püsti, lüüakse tolm pükstelt maha ja joostakse edasi. Poodides ja turul ei ole ühtegi virelevat suunurka või protestivat last, kes oma kommi või jäätist ootab. Tundub, et sellist üleliigset poputamist ja vati sees kasvatamist siin väga kergelt ei kohta.
Kui korra üldse vingumise ja virisemise peale mõelda, siis seda on siin üleüldse vähe. Mäletan veel Eestist, et alati oli tööd palju ja aega vähe, raha polnud kunagi ja ilm oli ka halb. Ma pean pingutama, et meenutada mõnda virisemist või kurtmist Jordaanias ja ikkagi ei meenu ühtegi. Inimesed on siin tänulikud selle eest, mis neil on ning püüavad võimalustele kohaselt toime tulla. Ei kurdeta meeletult madala palga ja 7-päevase töönädala üle, ollakse õnnelikud, et neil on üldse töö ja pere, keda toetada ja hoida.
Kui on midagi, mida Jordaaniast kaasa võtta, on see ilmselt siinsete inimeste lahkus. Kui palju on meid tänatud, kõige puhtamalt ja siiralt, kui palju on meid kostitatud kõiksuguste söökide ja jookidega ning kõiksuguste kingitustega, alustades lilledest ja lõpetades käekettide ja lõhnaõlidega. Ikka ja jälle uuritakse, kas meil on kõik vajalik olemas või kas on midagi, mida nad teha saaksid.
See piiritu tänulikkus ja siirus, see võiks ka Eestis olla, seepärast tasubki seda ka kaasa võtta.
Ja ilmselt tasub seda tänulikkust ka meil õppida. Selle asemel, et töö juures ületunde teha ja igal võimalusel rohkem raha kokku kraapida, tasuks need tunnid ehk perekonda investeerida ja koos süüa teha ja lihtsalt rääkida. Sest vähemalt Jordaanlased ütlevad alati tuhat sõna ja nemad tunduvad õnnelikud olevat.
Sellest kõigest on võimalik lähemalt kuulda ka 30.mail toimuval Maailmapäeval kell 15.30 MTÜ Mondo telgis. Oleme kohal ja valmis teiega arutama kõiki küsimusi ja kommentaare seoses Jordaaniaga.
Meie Euroopa vabatahtliku teenistuse projekt viidi ellu MTÜ Mondo poolt ning projekti rahastas Erasmus+.
Be First to Comment