JUHTKIRI: Jõuluajal aeg maha

Autor: Loone Ots MTÜ Lastekaitse Liit president
Enna põle aega, kui kaks kätt rinna peal, ütleb eesti vanasõna süngelt. Ringi vaadates näeme, kui tõsi see ka tänapäeval on. Sajandeid oleme olnud uhked oma töökuse üle. Me oskame, suudame ja vastutame. Mida lubab, seda teeb, on eestlase elunorm.
Aja värten keerleb iga aastakümnega väledamalt. Kähku-kiirelt kerib üleilmne infovõrk oma ringe. Kõik muutub nii ruttu, et hädavajalik on mitte ainult töö ise, vaid ka pidev enesetäiendamine ja ümberõppimine. Ka mõiste tööpaik teiseneb jõudsalt. Liigume töö ajal mitmes suunas, veereme ja lendame, vahel nädalaid peret ja lapsi nägemata. Peame (kas ikka tõesti peame?) töö tõttu peresuhted kahemõõtmelisteks kahandama, Skype´iski ei saa korralikult suhelda, sest vahet pidamata heliseb emmal-kummal poolel ekraani kellegi mobiil.
Meie eeskujul tormavad ka meie lapsed koolist trenni, trennist õppetükke tegema, kohustuslikku kirjandust lugema või esseede jaoks materjale varuma. Ka neil ei ole aega. Ehk ei oska nad enam tahtagi, et nende suhtes rakenduks ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 31, mis sätestab lapse õiguse puhkusele ja jõudeajale.
Jõulud peaks olema just aeg aeg maha võtta. Vana tava järgi peaks need päevad olema kõige lähedasemate päralt. Lapsel on õigus olla koos vanematega omas kodus, ühes ruumis, kehalt ja vaimult lähestikku. Seda õigust ei pea kinnitama seadus. See on olnud nii loomulik. Ometi tehti USAs juba 1990. aastail film „Üksinda kodus“, kus vanemad ei märganud, et jätavad jõulupuhkusele sõites lapse koju luku taha. Ehk ei olnud linateose kassaedu tingitud ainult heast koomikast? Äkki oli seal äratundmiskurbust?
Anname oma lastele jõuluajal armastuse jõudu. Külvame nad üle mitte hiiglahulga kinkide, vaid supersuure sooviga veeta nendega kõik talvepuhkuse päevad, iga tunni ja minuti. Ja muide – me ei peagi jooksma üheskoos ürituselt üritusele, jõulumuusikalist spaase ja sealt jälle kuhugi kolmandasse kohta. Pole vaja teha jõuludeks punkti- ja minutipealt klappivat päevakava. Jõul ei ole töö. Jõul on rõõm. Eelkõige meie laste rõõm. Nädala jooksul peame end sellega nii ära harjutama, et tahet rõõmustada jätkuks kogu järgmiseks aastaks. See on täiendkoolituse aeg sellest, et töö võib mõnikord ära unustada – ja maailm ei lähegi hukka.
Soovigem, et jõulud oleks täis juttu ja naeru. Et arvuti oleks ajutiselt hoopis kinni, tahvel koguks tolmu ja teler… noh, et vähemalt istuks selle ümber kogu pere ja pilti elavalt omavahel arutaks. Ja et igaüks imestaks, kuidas järjekordne jõulupäev nii pikk on!
Jõulud laste pühad, uusaasta vanade püha, ütleb vanasõna. Jätkub mõlemale. Võtkem need päevad vastu kui parimad kingitused.
RÕÕMSAID JÕULE JA LÕBUSAT AASTVAHETUST!