Autor: Indrek Sirk
vandeadvokaat
Esmase liikluskogemuse saab iga väike inimene juba hiljemalt sünnitusmajast koju sõites. Siiski on esimestel eluaastatel lapse heaolu liikluses peamiselt vanemate kätes – käest kinni jalutuskäigud ja auto turvavarustuses olev häll, mis hiljem asendub turvatooliga. Turvavarustuse kasutamisega võib Eestis rahule jääda – lapsi naljalt lahtiselt ei sõidutata – üle 95% lastest kasutab turvavarustust. Laste sõiduautos süles sõidutamine keelati Eestis 2011. aastal. See on erandjuhul lubatud üksnes bussis ja taksos ning sedagi vaid alla 3-aastase lapsega ning mitte esiistmetel.
Vanemana austa nii politseinikku kui kaasliiklejat
Jalakäijana liiklemise oskuste õpetamine on eeskätt lapsevanema võimalus ja kohustus. Lasteaed ja kool aitavad nende oskuste omandamisele jõudumööda kaasa, kuid põhikursuse läbiviijaks ja kontrollijaks jääb ikka vanem. Soovitan vanemal liikuda koos lapsega võimalusel mitte autoga vaid jalgsi ja selgitada samal ajal lapsele liikluse põhitõdesid. Lapse loomupärane uudishimu ärgitab teda näiteks küsima, miks minnakse üle tee just sellest kohast ja rohelist värvi tulega. Vanem saab juhendada last vaatama vasakule ja paremale ning märkama võimalikke ohtusid. Liikluse algtõed õpitakse ikka praktilise tegevuse käigus, mitte pildiraamatust.
Liiklemise üldreeglid õpibki laps selgeks peamiselt täiskasvanuid jäljendades. Suure inimese eeskuju on väga tähtis, sest lapsed vaatavad nii kaudses kui ka sõna otseses mõttes täiskasvanutele alt üles. Kui vanem kirub politseinikku või teist liiklejat, ületab sõiduteed punase tulega või keelatud kohas, siis laps paneb selle kõrva taha – suur ei eksi, ta on autoriteet.
Paratamatult jõuab iga laps suuremaks kasvades liiklusesse iseseisvalt. Siis jääb meil, vanematel, üle vaid loota, et vanema isiklik eeskuju, varasemad ja jätkuvad õpetussõnad ning enesealalhoiuinstinkt teda elu ja hea tervise juures hoiavad. Muidugi lisandub ka lootus heale õnnele, sest ka kõige ettevaatlikumat inimest võib tabada õnnetus pimedaks peetava juhuse või hoolimatu kaasliikleja tõttu. Siiski on lapsed, kes maast-madalast on harjunud jalgsi käima, liikluses enamasti ka tasakaalukamad liiklejad, kes oskavad arvestada ohtudega.
Jalgrattaga kaasnegu turvavarustus
Jalgratturina teeb laps esimesed vändapöörded tudiseva lenksuga üldjuhul oma vanemate kõrval ning soovitavalt ikka koduhoovis. Kõnniteedel ja kergliiklusteedel ei ole jalgratturile vanusepiirangut, kuid sõiduteel sõitmiseks peab noor jalgrattur täiskasvanu vahetu järelevalve all olles olema vähemalt 8-aastane ning päris iseseisvalt sõitmiseks vähemalt 10-aastane. 10- kuni 15-aastasel jalgratturil peab olema juhiluba, mis tõendab, et ta on saanud jalgratturi koolituse. Paljud koolid pakuvad jalgratta õpet riigi toel, õppematerjalid on saadavad Maanteeameti kodulehel. Nooremal kui 16-aastasel jalgratturil on kohustus kanda kiivrit.
Noore liikleja järgmine aste on mopeed, mille juhiloa võib saada 14-aastaselt pärast koolituse läbimist ja eksami sooritamist. Mopeedi juhiloa saab vaid vanema või seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul. Mopeedid on üldjuhul kaherattalised, mootori töömahuga alla 50 cm3 (või alla 4 kw) ning valmistajakiirusega mitte üle 45 km/h. Mopeed võib olla ka kolme- või neljarattaline – nö ATV-tüüpi või mopeedauto.
Vanus 14 aastat on noore inimese elus tähtis verstapost. Lisaks mopeediloa taotlemise õigusele saab ta ka deliktiealiseks, mis maakeeli tähendab, et tema poolt toime pandud õiguserikkumise eest saab talle määrata karistuse. Nooremad kui 14-aastased loeb meie seadusandlus süüvõimetuteks, kes ei pruugi piisavalt aru saada lubatu ja keelatu piirist ning seetõttu neid ei karistata. Karistamine on tuleviku mõttes väga suure tähendusega, kuna see kantakse registrisse ning jääb meid saatma kogu eluks. Isegi kui karistus n.ö kustub ja kantakse arhiivi, siis saab teatud juhtudel neid arhiveeritud karistusi ikkagi vaadata ning mõnikord võivad need saada takistuseks edasise karjääri tegemisel. Noorpõlve rumalused võivad olla väga kaugele ulatuvate tagajärgedega.
Esimesed mootoriga sõidukid
Aga kasvame edasi. 16-aastane noor saab taotleda juba väikese mootorratta juhiluba (125 cm3) ning ka piiratud õigusega juhiluba, mis lubab autot juhtida täiskasvanu juuresolekul – läbida tuleb autokool, teha eksamid. Täiskasvanu peab olema kaine, istuma juhi kõrval, ta peab omama juhiluba vähemalt 2 aastat ning kui tegemist ei ole lapsevanemaga, siis peab lapsevanemalt (või seaduslikult esindajalt) olema kirjalik volitus. Omal käel õppesõidu tegemine ei ole lubatud, kuid juba autokoolis õppiva ning autokooli poolt tänavale õppesõitu tegema lubatud õpilane võib juhendaja järelevalve all õppesõitu teha. Juhendaja vajab vastavat tunnistust, mille väljastab Maanteeamet. Kuna autokoolis iga sõidutund maksab, siis juhendajaga sõidupraktika saamine on odavam variant. Iga läbitud kilomeeter on sõiduõppimisel hindamatu väärtusega.
18-aastaselt on võimalik iseseisvalt autoga sõitmise juhiluba saada. Siin aga tulevadki mängu varasemad karistused.
Takistused juhiloa saamisel
Juhiloa saamise tingimusi on aastal 2011 oluliselt karmistatud. Täna nõutakse, et juhiloa taotleja oleks puhta liiklusminevikuga. Kui on kehtiv karistus mõne raskema liiklusrikkumise eest (eelkõige juhtimisõiguseta sõit, joobes juhtimine, kiiruseületamine või liiklusõnnetuse põhjustamine), siis enne karistuse kustumist juhiluba ei saa. Sama kehtib ka liikluse pisirikkumiste kohta, kui neid on korduvalt toime pandud. Väärteona mõistetud karistus kustutatakse karistusregistrist ja kantakse arhiivi 1 aasta möödudes karistuse täideviimisest – üldjuhul rahatrahvi tasumisest. Siin on selgelt halvemas seisus need, kes ei suuda trahvi kiiresti ära maksta või taotlevad graafikuga maksmist. 1 aasta hakkab jooksma rahatrahvi viimase osa laekumisest riigi arvele, mis tähendab, et see aasta võib venida mitme aasta pikkuseks. Riigilt laenata selles olukorras ei ole mõistlik. Veelgi pikem on aegumistähtaeg liikluskuriteo puhul (üle 1,5 promillises joobes, raske liiklusõnnetuse põhjustamine või süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine), kus karistus kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi alles 3 aasta möödudes karistuse täideviimisest või katseaja lõpust. Üldjuhul mõistetakse liikluskuritegude eest tingimisi vangistus katseajaga, mis võib olla 6 kuud kuni 5 aastat.
Juhiloa taotleja puhast minevikku nõudes on riik soovinud noori õiguskuulekusele suunata. Kui tahad saada juhiluba, siis ole õiguskuulekas. Ühest küljest on see mõistlik, kuna sunnib inimesi pingutama õiguskuulekusele ning annab lootuse, et seaduste järgimine muutub noore jaoks normiks ja harjumuseks. Teisalt paneb ta paljud inimesed üsna väljapääsmatusse olukorda, kuna töö tegemiseks või perekondlike toimetuste jaoks on auto juhtimine sageli vältimatu, eriti väljaspool linnu ja asulaid. Noor tahaks asuda õiguskuulekale teele, kuid juhtimisõigust ei saa. Iga järgmine eksimus pikendab aasta võrra aega, millal juhtimisõiguse saamiseks riigi poole pöörduda.
Kõige sagedamini saab takistuseks juhiloa saamisel juhtimisõiguseta sõitmine. Kui juba autokoolis õpingud pooleli, siis on paljudel kiusatus ka üksi tänavale minna. Kui selline asi siiski on juhtunud, siis tuleb teada järgmist. Juhiloa saamist takistab karistusregistris olev karistus, kuid karistus kantakse karistusregistrisse alles pärast karistusotsuse jõustumist. Kui trahv määratakse kiirmenetluses, siis on selleks tähtajaks 15 päeva, kui aga üldmenetluses, siis üldjuhul 45 päeva. Kui enne karistusotsuse jõustumist jõuab siiski eksamid ära teha ja juhtimisõiguse saada, siis tagantjärgi juba saadud juhtimisõigust enam ära võtta ei saa. Kui politsei otsus aga vaidlustada maakohtus näiteks karistuse kergendamise motiivil, siis kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei jõustu ka politsei otsus. Kui autokool juba lõpetamisel, siis võib ühekordse eksimuse korral õnnestuda juhiluba kätte saada enne karistuse jõustumist.
Juhtimisõiguseta sõitmise eest vastutab lisaks sõiduki juhile ka sõiduki omanik, liiklusõnnetuse korral nõuab kindlustus hüvitatud kahju süüdlaselt tagasi. Aga sellest juba järgmine kord pikemalt.
Artikkel ilmus projekti „Hea nõu lastega peredele“ raames