Autor: Loone Ots, MTÜ Lastekaitse Liit president
Vanal ajal, minu lapsepõlves, olid poodides pikad sabad. Hooliv ema ei võtnud last kaubasõtta kaasa, vaid jättis poe ette värsket õhku hingama. Lapsi oli tollal palju. Seepärast keksis iga suurema kaupluse ees päev läbi juhuslik kainikukari, kes emade naasmiseni ehk veerandi või poole tunni jooksul omavahel sõbrustas.
Uut sõpra lihtne saada. Tuli lihtsalt küsida. „Kas sa tahad minu sõber olla?“ Aastate vältel vastas vaid üks küsitu: „Ei taha, mul on endal sõber olemas,“ ja üks poiss ei võtnud üldse toru. Kümned, aga vahest isegi sajad tatsjalad võtsid sõbrakutse avasüli vastu. Siis jõudis üksteise nime, elukohta ja vanust küsida ning seejärel natuke ühiselt tegutseda. Edasi tulid poest välja emad, toidukotid käes, ja viisid oma võsukesed tihti keset kõige magusamat suhtlust ära. See kuulus asja juurde. Kui uus sõber elas sinu lähedal, võisid teda ehk samas paigas jälle kohata. Paljusid ei näinud sa enam kunagi, aga paarkümmend minutit oli teil koos olnud väga äge olla.
Tänapäeva laps kogub endale veel rohkem sõpru. Aga need on paraku kahemõõtmelised ja sõbrustavad ainult siis, kui kuskil on wifi leviala. Ekraanisemudega hästi toimetulev koolieelik näeb lasteasutusest ja trennist vabal ajal järjest vähem lihast ja verest eakaaslasi. Koostööoskused arenevad ikka. Aga nende vorm erineb kõvasti sellest, mida nõuab kooliminek ja sealne sotsiaalsus. Õpetaja juttu ei saa tagasi kerida nagu YouTube´i videot. Ebaviisakas on katkestada, pillata kommentaare nagu suhtluskeskkonnas loomulik. Koolis esmatähtis oskus keskenduda ja süveneda ei ole V-reaalsusele üldse iseloomulik. Ja kui asi kurjaks kisub, puudub võimalus logida end välja ning aeg maha võtta.
Paljud kodused lapsed õpivad kooliks vajalikku ainult pereringis. Ka lasteaia või -hoiu lapse puhul sõltub eeskätt lähedastest, kas ta kohaneb koolis kähku või hakkab mükse saama. Niisiis ei piisa, kui ajutiselt suletud arvuti ette tekib kolmik suur, väike ja aabits. Vaja on edendada oskusi olla suures summas ilma vanema toeta, olukordadega ise toime tulla. Õpetada tuleb kannatlikkust, kuulamisoskust, vastutust ja veel kümmet asja, mis kõik kokku mahuvad koolivalmiduse mõiste alla. See omakorda tähendab, et vanem peab olema hea, kuid nõudlik tugi, tutvustama kooli reegleid, arutama lapsega, mis on näiteks viisakus ja miks on vaja arvestada ka teisi.
Suvi on peredele imeline aeg. Puhates täiel rinnal võib kooli mineva lapse vanem unustada kirjakasti ja jääda seetõttu ilma kohtumisest klassijuhatajaga. Või libistada silmad üle meili, mõeldes sisu asemel merevee temperatuurile. Mina tegin nii – ja ostsin tütrele ilusad pruunid koolikingad, kuigi kool palus eraldi kirjas tekitada lapsele ainult mustad, vormi juurde määratud jalatsid. Juba teisel koolipäeval sai laps jalavarjude pärast noomida. Kusjuures mitte õpetajalt, vaid rohkem teadlike vanematega klassikaaslastelt.
Eraldi tahaksin mainida lapse kõneoskust ja sõnavara. Vastavat kirjandust, äppe ja mänge on pinude viisi. Aga isegi kui koolimineja teab sõna „sõprus“ kohta mitut sünonüümi, pole neist tuhkagi tolku, kui lapsel puudub oskus neid rakendada. Last kooliks koolitav pere saab teha väga palju, et nende kallisvara julgeks näiteks kaaslast (aga ka õpetajat) kiita, tunnustada, öelda häid sõnu õige asja eest. Oi, kui toredad sellised lapsed on! Ja veel toredam, kui see oskus ei roosteta ka suureks kasvades.
Kokkuvõttes tahaks MTÜ Lastekaitse Liit meenutada, et vanem ja pere on koolilapse kõige suuremad sõbrad. Ja lapsed omakorda nende omad. Ja et kool on selline vahva sõber, kellega peaks suhtlema kogu aeg, ammu enne esimese veerandi lastevanemate koosolekut.
Nii et tehkem sõbrakuu mitte ainult veebruarist, vaid ka augustist. Puhakem ja sõbrustagem, mõeldes, et tarkusepäev on päris lähedal.