Loone Ots
Lastekaitse Liidu president
Juba põlvkond tagasi tõdes poeet Ott Arder, et leiutajaid on vähem kui laiutajaid. Sel aastal läksid esimesse klassi üle 15 000 õpilase. Õppeainete kõrval hakkasid nad jätkama kodus alustatud tööd – omandama ja edendama Eestis kehtivaid väärtusi.
Kas suudame neid väärtusi ühe hingetõmbega üles lugeda? Vist ei, sest neid on palju. Aga mis on tähtsamad? Ausus, töökus, haritus, perekond… Need sõnad meenuvad ehk kõigepealt. Ja alles siis mõtleme väärtustest, nagu heatahtlikkus, avastamisrõõm või lihtsalt rõõm. Näiteks koolirõõm.
Lapse loovusel pole piire. Meie kohus on suunata see vägev voog õigesse kanalisse. Algul pere, siis lasteaed ja edasi kool peavad selle nimel pingutama. 21. sajandi inimese edu sõltub oskustest vajalik info suurest infohulgast kinni püüda, eristada vajalik mõttetust ja hea halvast. See tähendab, teha otsuseid. Peaaegu igal eluhetk nõuab õigeid valikuid. Ühiskonna nimel peavad need olema väärtuspõhised. Väärtusi tuleb õpetada maast-madalast ja kogu aeg. Nende õppimine ei lõpe kunagi, sest iga uus olukord võib nõuda nende rakendamist eelmistest erineval moel.
Mingipärast on kasvatus paljudes paikades jäänud hoopis eelmise, 20. sajandi raamidesse. Sel juhul valmistub väike inimene lihtsalt alluma, saama mutriks masinavärgis, vaikivaks kuuletujaks. Lapse vahvad võimed, teiste hulgas loovus ja algatusvõime, surutakse purki ja lüüakse kaas kõvasti peale.
Kõik on ette ära otsustatud, lapsel pole vaja valida ega vastutada. Esialgu on kõik vaikne ja purgi hoidjal hea mugav olla. Mingil momendil kasvab rõhk liiga suureks ja lapse oma mina lööb kaane pealt ära. Siis saab ta noomida, et rikub korda – laiutab. Näiteks kiusab teisi. Kui palju koolikiusamisest on suurte inineste tegemata töö ja kui palju on kiusaja inetutes tegudes igavust või trotsi tänapäeva nõuetele jalgu jäänud kasvatusmeetodite vastu, oleks tänuväärt uurimisteema.
Loov laps leiutab. Ta oskab näha asju teise pilguga kui täiskasvanu ja pakkuda mõnigi kord ootamatuid, ent täiesti toimivaid lahendeid. Purki vangistatud lapse loovus taandub konserviks, mis teatud tähtajal üldse aegub. Ja kui last ei lasta leiutada, ei saa temast ka lahedat kaaslast, vaid nurgas rööpreaalsuses askeldav äraolija või siis halvemal juhul kiusaja-laiutaja. Kannatavad nii eakaaslased kui ka pedagoogid.
Hea õhkkond koolis, nimetatagu seda keskkonnaks, mikrokliimaks või kuidas tahes, eeldab rohkeid võimalusi leiutada. Selleks tuleb lapsele anda ruumi nii areneda kui ka auru välja lasta. Õige kokk väärtustab vitamiinirikast toortoitu. Õige pedagoog selgitab lapsele piirid, aga tõmbab need avaralt, nii et vaim saab vabalt liikuda. Kaussi salatit tehes on tähtis teada nii koostisainete hulka kui ka seda, kuidas need omavahel siduda. Sama kehtib õpetamise kohta. Salati paneme kaunilt kaussi, lisame garneeringu ja pakume seda heade lauakommetega kooskõlas. Samuti peame nii kodus, lasteaias kui ka koolis selgitama lapsele, et ainult teadmistest jääb väheks – tähtis on osata neid siduda ja ellu rakendada ning osata teha seda üheskoos, teistega arvestades. Nii, et rõõmu jaguks kõigile, kool oleks au sees ja Lotte-filmide Leiutajateküla ei jääks ainult kinolina utoopiaks.
Elagu noored leiutajad ja nende suured õpetajad!