Autor: Holger Haljand, Telia Eesti erakliendiüksuse direktor
Meil on probleem. Oleme seda aastaid vaka all hoidnud ja silma alt ära lükanud. Kui ta end ilmutab – mida juhtub tihti –, keerame pilgu ära. Loodame pimesi, et nii läheb ta meist mööda või kaob pikapeale sootuks. Viimastel kuudel olen kogenud, et seda koletist on võimalik taltsutada. Ja tulebki taltsutada. Kõik koos, sest üksi ei pruugi hammas peale hakata.
Seda pahalast on keeruline ära tunda ja veel keerulisem on temast rääkida. Paljudel juhtudel on ta suisa sügavalt isiklik ja kõrvalseisjale nähtamatu. Statistika kohaselt on siiski iga neljas Eesti õpilane selle tondiga kohtunud ning iga kuues ise jeekimi saabastesse astunud. Kui aus olla, siis arvan, et tegelikult on seis veelgi hullem. Me lihtsalt ei taha või julge seda tunnistada.
Jaanuari esimeses pooles Postimehes ilmunud lugu teismelistest, kes mõnitasid Facebooki suletud grupis oma koolikaaslasi, arvustasid nende välimust ja soovisid surma nii neile kui ka nende lähedastele, ei lubanud mul enam pead liiva alla peita. Peame saama üle hirmudest ning rääkima küberkiusamisest ausalt ja avameelselt. Ülekäte kasvanud tonti tuleb taltsutada nüüd ja kohe, paremat aega ei tule.
Suurim julgus
Kiusamine internetis ja nutiseadmetes ei nõua julgust. Nii nagu nõuab seda kiusamisele vastu astumine ja toe pakkumine neile, kes end ise kaitsta ei oska. Eesmärk ei saa olla see, et näidata näpuga süüdlaste poole, karistada või häbistada. See ei vii sihile. Tuleb minna algpõhjuste juurde. Kõnetada nii neid, kes on kiusanud või olnud kiusatud, kui ka kõrvalseisjaid, kellel on kiusamise vastases võitluses oluline roll. Tahan julgustada kiusamist märkama, sekkuma, abi ja tuge pakkuma.
Kiusamine internetis on seda salakavalam, et mõjub kiusaja jaoks anonüümsena. Puudub kohene tagasiside, põhjustatud valu pole näha ning empaatiavõime seda väiksem. Mis kõige hullem, ohvri jaoks võib see kesta 24/7 ehk jälitada teda koolist koju, seadmest seadmesse. See on ühtviisi tõsine murekoht igas Eestimaa nurgas, nii linna- kui ka maakoolides.
Kõlbeliste normide mõjuala
Aga millest see tuleb? Kehtivad ju nii kodus, koolis kui ka tööl kirjutamata viisakusreeglid, millest me kinni peame. Testime aeg-ajalt piire, ent jääme seda tehes ikka iseendaks. Kui ka eksime, tunnistame viga, vabandame ja läheme edasi.
Olukord muutub siis, kui klaviatuuri ja ekraaniga kahekesi jääda. Tekib teatud eraldatuse, isegi näilise anonüümsuse tunne. Ununevad tavapärased väärtushinnangud ja kaob seni normiks olnud suhtluskultuur. Sotsiaalmeedia peamagistraalilt selle kõrvaltänavatesse sattudes võib seal kokku põrkuda suisa karjuva kultuuritusega.
Mulle näib, et viga tuleb sisse hetkel, kui eeldatakse, et kõlbelised normid kanduvad ümbritseva keskkonna muutudes automaatselt üle ka uude keskkonda. Sisenedes küberkeskkonda, ei pruugi me päriselt endiseks jääda. Vastupidi, eemaldume oma moraalsete tõekspidamiste mõjualast. Iga inimese puhul sõltub muutuse ulatus sellest, kui paigas või küpsed on tema väärtushinnangud. Kui need on alles välja kujunemas või nende arendamisel pole tehtud tööd, siis on loodud hea pinnas küberkiusamise tekkeks.
Sild kahe maailma vahel
Läinud sügisel alguse saanud küberkiusamist ennetava sotsiaalkampaania #suurimjulgus pinnalt on mul tekkinud arusaam sellest, kuidas kujunevad e-ajastul lapse väärtushinnangud. Tehnoloogia pealetungiga on toimunud nihe mõtlemises – esmalt pannakse midagi kirja ja alles siis mõeldakse. Meie, täiskasvanute ülesanne on pakkuda lahendusi, kuidas anda ühes väärtushinnangutega edasi elu üks olulisemaid oskusi – oskus panna ennast teise inimese kingadesse ja mõista, mida teine tunneb. Ja seda ka virtuaalmaailmas.
Süüdistada või näpuga näidata on lihtne, lahendusi pakkuda keerulisem. Siiski usun, et viisakusreeglid peaksid kehtima nii iga inimese sisemiste minade omavahelises kui ka väljapoole suunatud suhtluses. Nii online– kui ka offline-suhtluses.
Küsigem endalt ja oma lastelt, kui palju me räägime digitaalsest suhtluskultuurist kodus ja kui palju õpetatakse seda koolis? Julgen arvata, et pigem napilt, kui üldse. Läinud sügise jooksul tehti samm paremuse poole, kui #suurimjulgus kampaania raames jõudsid küberkiusamisega seotud materjalid ligi 150 000 kooliõpilaseni. Ka on kümned vabatahtlikud käinud koolides, et jagada küberkiusamise äratundmise ja ennetamise kohta selgitavat infot.
Suurima julguse kampaania jätkub sel kevadel. See kõik on ühe pika tee algus. Edasi liikumiseks tuleb leida tahet näidata välja sisemuses peidus olevat suurimat julgust. Nii nagu kiusamine ei saa olla vastuvõetav päriselus, ei saa see olla aktsepteeritav ka arvutis või telefonis meie taskus.