Lastekaitse Liidule helistatakse sageli väga erinevate lastega seotud mureküsimustega. Helistajateks on nii lapsevanemad kui ka lastega töötavad spetsialistid – õpetajad lasteaias ja koolis. Valisime välja paar sagedamini esitatavat küsimust ja palusime neil vastata Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse juhatajal Urve Sellenbergil.
Minu lapse lasteaiarühmas on üks täiesti ettearvamatu laps – ta võib teisi lapsi või koguni õpetajat lüüa, sageli ta segab või takistab tegevusi ja õppetööd, võib tulla teiste mängu segama või lõhkuma. Oleme teiste laste vanematega arutanud, et selline laps ei sobi meie kollektiivi ja soovime, et ta kuskile mujale üle viidaks. Millest me peaksime alustama?
Ikka ja üsna sageli me kipume unustama, et igal lapsel on õigus käia ja õppida oma kodule kõige lähemas lasteaias või koolis ning seda vastavalt oma võimetele. Täiskasvanud peavad selle võimaluse tagama. Igas lasteaias ja koolis õpib erinevate vajadustega lapsi. Kohandumine tagab iga lapse, ka erivajadustega lapse, eduka kaasamise toimimise. See tähendab muutumist ja muutmisi, esmalt kõikide last ümbritsevate täiskasvanute arusaamades, hoiakutes kui ka keskkonnas. On oluline mõista, et nõndanimetatud „paha last“, ehk last, kes põhjuseta halvasti käitub, ei ole olemas. Lapse sildistamine ja tema tõrjumine tekitavad veelgi suuremaid pingeid, mis mõjutavad kõiki selle kollektiivi lapsi. Käitumishäireid eirata ei ole võimalik ja laps ei kasva sellest välja, vaid probleem pigem süveneb.
Mida kiiremini täiskasvanud probleemi teadvustavad ja abi otsivad, seda paremad ja ka kiiremad on reeglina tulemused.
Kõige esimene soovitus on leida konkreetselt selle juhtumi arutamiseks sobivad professionaalsed spetsialistid. Oluline on erinevate osapoolte koostöö, millesse tuleb kaasata nii lapsevanemad, õpetajad kui ka tugispetsialistid. Sageli pöörduvad Rajaleidja keskusesse nõustamisele nii vanemad kui ka õpetajad kahjuks alles siis, kui probleem on juba väga suur. Kiireid lahendusi sellises olukorras kahjuks pakkuda ei ole, kuid veelgi halvemaks muudab olukorra probleemi maha salgamine või sellest mööda vaatamine. Ka tuleb sellist olukorda vaadata laiemalt ja pakkuda tuge nii ettearvamatult käituvale lapsele kui ka kogu tema perele, sealhulgas selles kasvavatele teistele lastele, aga ka rühma- või klassi õpetajatele. Muidugi on selline olukord raske eelkõige lapsevanemale. Hirm ja teadmatus lapse käitumise põhjuste kohta tekitavad kergesti tahtmise „pea liiva alla peita“ ja õpetajate ja teiste laste ja lapsevanemate murest mitte midagi teada. Ka siin aitab vaid heatahtlik ja hooliv suhtumine.
Tänasel päeval ei saa kindlalt väita, kui palju on tegelikkuses neid peresid, kus kasvamas ärevus- või käitumishäirega laps. Ühe näitena võib tuua diagnoositava häire aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), mis on erinevatel andmetel 4-8% Eesti lastest. Aktiivsus ja tähelepanuhäirele iseloomulikke sümptomeid esineb aga rohkem kui 10% lastest. Igas lastekollektiivis, näiteks klassis, kus on keskmiselt 20 last, võib seega olla 1-2 ATH tunnustega last. Muidugi soovime vanemate ja õpetajatena nii kasvatada kui ka õpetada „häid“ lapsi, kuid üha sagedamini puutume kokku käitumishäiretega lastega. Nemad nagu kõik teisedki lapsed vajavad eemale tõukamise asemel toetust ja nende vanemad nõustamist ja tuge.
Minu lapsel ei lähe sellel aastal koolis üldse hästi – hinded on läinud halvaks, eriti just matemaatikas. Õpetaja on mulle mitu korda kirjutanud. Laps ise ütleb, et kõht valutab ja ta ei taha kooli minna. Käisime ka perearstil, tehti analüüse, kuid kõik oli korras. Kui vaid seda kooli ei oleks – ma ju ei oska oma last aidata ja pealegi ma töötan täiskohaga ning olen õhtuks tõesti väsinud. Meie perel ei ole ka selliseid vanavanemaid, kel oleks aega ja võimalust last aidata ja nädalavahetus on ju puhkamiseks. Olen väga mures, kuid ma ei oska ka kuskile pöörduda.
Õppekava on õpetajale suuniseks, kuid lapse õpetamise viisi ja vormi dikteerib ikka laps ja tema areng. Õpiraskused on esimeseks signaaliks, et last on vaja toetada. Esmalt tuleb uurida ja välja selgitada probleemi olemus. Nii võivad just füüsilised kaebused olla üheks signaaliks lapse õpiraskuste kujunemisest – näiteks puudub tal eduelamus või ei soosi keskkond õppimist. Iga laps soovib olla märgatud, edukas ja toimetulev. Nende võimaluste pakkumiseks on oluline roll kanda lapsevanema ja õpetaja omavahelisel koostööl, mis peaks põhinema avatud ja hoolival suhtumisel.
Ka õppimine on oskus, mida saab ja tuleb õpetada. Selle eesmärgi täitmisel on olulisel kohal paindlikkus, kus lapse võimed, vajadused, oskused on asetatud kõige tähtsamale kohale. Tuleb mõista, et lapse arendamine ja õpetamine saab edukalt ja eduelamusi pakkudes toimuda vaid diferentseeritud õpetamise põhimõtete järgimisel. Turvaline ning toetav õpikeskkond ja kodu ning kooli toimiv ja usaldav koostöö pakuvad lapsele kindlustunnet.
Rajaleidja keskustes töötavad professionaalsed eripedagoogid, kes aitavad hinnata lapse võimekust õppimisel. Just hindamise tulemusel saab anda soovitused nii vanemale kui ka õpetajale lapse parimaks toetamiseks erinevates ainevaldkondades. Me peame arvestama, et selliste õpiraskuste ilmnemisel tuleb koheselt kohandusi teha, kuid teisalt peab ka laps mõistma, et õppimine tähendab temapoolset pingutust ja tahtejõudu. Rajaleidja keskuses on õppenõustamise protsessis fookuses laps – last hinnatakse nii tema tervislikust seisundist kui ka kodust, kasvukeskkonnast ja haridussüsteemis toimetulekust lähtuvalt.
Rajaleidja keskused asuvad kõikides maakondades (vt www.rajaleidja.ee) ja õppenõustamise teenust osutatakse kõikides keskustes ühtsetel alustel, kaasates nii sotsiaal-, tervise, kui ka haridusvaldkonna spetsialiste. Lapsest lähtuv ja tulemuslik koos töötamine on kutsumus, mitte tüütu ja ebameeldiv kohustus. Kui üks koostööpartneritest näeb vajadust erinevalt ning koostöösse tekib seetõttu ebakõla, siis on võimalik, laps jääb abita ja vanem ning õpetaja toetuseta. Koostöö ja suhtlus sõltub erinevate organisatsioonide kultuurist ja võrdsest panustamisest võrgustikku, kus väärtustatakse üksteiselt õppimist, kogemuste vahetamist ja info jagamist.