Elyna Nevski
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor
Meie keskkond on tänapäeval väga meediarikas ja lapsed hakkavad nutiseadmeid kasutama juba üsna varajases eas.
Nutiseadmed (nutitelefonid ja tahvelarvutid) on kodudes sage ja populaarne nähtus, kusjuures uuringud näitavad, et kõige väiksemadki saavad üha sagedamini helendava ekraani kätte (0–3aastased). Enamasti täidab nutivahend väikelapse jaoks meelelahutuslikku eesmärki: peamiselt vaatavad nad näiteks YouTube’ist videoid ja multikaid, mängivad lihtsamaid mänge, peavad videokõnesid pereliikmetega (nt vanavanematega) või toksivad-kerivad juhuslikku sisu. Rahvusvahelistest uuringutest selgub, et väikelapsed on juba esimeseks eluaastaks regulaarsed meediatarbijad – kontakt äppidega ja puuteliigutuste jäljendamine algab väga varakult. Aga kas alla 2aastane laps peaks üldse nutivahendit kasutama? Kas see on tema arengule hea või halb? Kuhu tõmmata piir?
Ameerika lastearstide ühendus on välja toonud hulga suuniseid, mis puudutab lapsi ja tehnoloogiat. Üks soovitus on see, et alla 1,5aastane laps ei peaks üldse ekraanimeediat tarbima (ei puutetundlikku ekraani ega televiisorit). Miks? Väikelapse võime õppida on seotud eelkõige reaalse elu olukordadega, kus maailma tundmaõppimine käib kõiki oma meeli kasutades. Lapse jaoks on tähtis asju katsuda, nuusutada, suhu pista, loksutada, visata jne. Ekraan seda ei võimalda.
Selleks et toimuks õppimine, on oluline täiskasvanu eeskuju ja juhendamine. Tähtis on just koostegemine ja kordused. Õppimine leiab lapse jaoks aset siis, kui tegevused ekraanil on täiskasvanu poolt juhendatud ning lapse ja vanema vahel toimub aktiivne suhtlus.
Nutivahendi kasutamine nõuab nutikat lähenemist. Hoolimata soovitusest mitte anda või näidata alla 1,5aastasele ekraani, on hulk vanemaid, kes on selle otsuse ikkagi teinud. Põhjuseks asjaolu, et nutivahendit nähakse lapse arengu toetajana, mis lihtsustab tähtede ning numbrite õppimist, soodustab fantaasiat ning loovust. Kas see ikka on nii?
Tegelikult ei ole ükski rakendus ega nutivahend oma olemuselt paha. Küsimus on seadme kasutamise eesmärgis: mis sisu laps seal tarbib ja milliseid tegevusi teeb. Kui nutivahend täidab lapsehoidja rolli ja laps vaatab tundide viisi ilma vanema sekkumise ja juhendamiseta suvalisi videoid või kui nutivahendit võimaldatakse lapsele seetõttu, et saada kontrolli alla tema paha tuju või vihahoog, siis kindlasti ei toeta see ekraaniaeg lapse arengut. Samuti ei tasu vanemal kohe vaimustuda lapse tegevustest ekraanil, kui ta avab näiteks ise tahvelarvuti või sulgeb selle, leiab omale meelepärase mängu ning oskab seda ka suurepäraselt kasutada. Väikelapsed on osavad jäljendajad ja selgeks õpitud mustrite kordamine ei nõua väga suurt pingutust. Jäljendamine ei tähenda automaatselt seda, et laps midagi uut õpib. Samuti on küsitava väärtusega see, kui vanemate enda tähelepanu on nutitelefonil, samal ajal kui nad lapsega räägivad, nendega koos söövad või neid magama panevad. Just vanema käitumine nutivahendiga on see, mida laps jäljendab ja omaks võtab. Ütlus „Tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi” ei toimi. Lapsevanemad ja teised pereliikmed (õed-vennad, sugulased) on väikelapsele oma nutiseadme kasutamisega eeskujuks.
Nutivahend ei ole halb, kui seda eesmärgipäraselt kasutada. Vanemad, kes oma väikelapsele juba varakult nutiseadet võimaldavad, ei pea ennast kindlasti süüdi tundma, sest ekraaniaeg võib olla väga erineva kvaliteediga. Seda enam, kui vanem ei jälgi ainult aega, kaua laps seadet kasutab, vaid ka last ennast ja tema tegevust seal. Oluline on hinnata lapse tujusid, seda, kas ta magab piisavalt; kas tema sotsiaalses käitumises on muutusi; kas ta tunneb huvi muude tegevuste vastu jne.
Laps õpib nutivahendi abil ja kaudu juhul, kui vanem toetab lapse tegevust, tundes huvi, mida laps seadmega teeb, esitades talle küsimusi, paludes lapsel endal millelegi ekraanil osutada, julgustades-tunnustades last ning olles talle abiks, kui ta jääb hätta või ei koge eduelamust. Üheks võtmetegevuseks, et nutivahend toetaks lapse arengut, on täiskasvanu juhendamine, kus vanem on teadlik sellest, mis rakendused ta on lapsele seadmesse alla laadinud ja milliseid videoid laps vaatab, ja kus toimub lapse ja vanema vaheline suhtlus, kui laps nutivahendit kasutab. Kui nutiseadme kasutamine on vanema juhendatud, siis stimuleerib ekraaniaeg last positiivselt nagu ka traditsioonilised raamatud või mänguasjad.
Kokkuleppeid lastega nutiseadme kasutamise kohta on kõige parem teha juba siis, kui neile antakse luba üldse tehnoloogiat kasutada. Probleemide ilmnemisel tuleks kaasata laps lahenduste leidmisse. Laste ja noorte endi sõnul tekitab seadme keelamine pigem trotsi. Siin kehtib sama reegel nagu täiskasvanute maailmas, et kätte saadud vabaduse ära võtmine viib konfliktideni. Ka 1,5aastane ja nooremgi laps oskab välja näidata pahameelt, kui tal nutiseade käest ära võetakse, aga kui sinna juurde käib juba varakult selgitus, siis on kokkuleppeid palju lihtsam teha.
Soovitusi vanematele
- Väikelaps (0-3aastane) ei vaja õppimiseks ekraani, vaid ta õpib päriselu olukordades.
- „Vähem on rohkem” – kui vanem võimaldab oma väikelapsele nutiseadet, siis mitte rohkem kui 30 minutit päevas.
- Väikelast tuleb nutiseadme kasutamisel juhendada: vanem arutleb koos lapsega ekraanil toimuva üle ning jälgib ja hindab lapse käitumist sel ajal ja ka pärast – sel juhul toetab ekraaniaeg lapse arengut.
- Nutivahend ei tohiks olla premeerimise või karistamise vahend.
- 2–5aastane laps ei peaks rohkem kui tund aega päevas kasutama nutivahendeid jm ekraane.
- Söögi- ja magamamineku aeg võiks olla meediavaba, kus keegi pereliikmetest ei kasuta nutitelefoni või tahvelarvutit ega vaata televiisorit.
- Lapsevanemad ja teised pereliikmed on oma nutiseadme kasutamisega väikelapsele eeskujuks – laps jäljendab seda, mida näeb.
- Äppide puhul peaks vanem lugema nende sisukirjeldust ning mängu enne ise läbi mängima, et selle eesmärgist ja eakohasusest aru saada.