Karina Lõhmus-Ein, vandeadvokaat
Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus.[1] Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 116 lg 2 määratleb vanema hooldusõiguse vanema kohustuse ja õigusena hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Hooldusõiguslik vanem on tavaliselt ka lapse esindaja (PKS § 120 lg 1). Hooldusõiguseg hõlmab muuhulgas vanema õigust ja kohustust hoolitseda lapse tervise ja hariduse eest ning teha lapse tervist ja haridust puudutavaid otsuseid.
Üldjuhul on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 117). Seejuures ei mõjuta ühise hooldusõiguse olemasolu ega ulatust see, kas vanemad elavad koos või mitte. Ühine hooldusõigus ei lõpe vanemate kooselu lõppemisega ega lapse elama jäämisega ühe vanema juurde. Ühist hooldusõigust saab lõpetada üksnes kohus vanema avalduse alusel (PKS § 137 lg 1). Ühise hooldusõiguse lõpetamine vanemate kokkuleppega ei ole võimalik. Küll on vanematel võimalik kokku leppida selles, kuidas nad ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise korraldavad.[2]
Tulenevalt PKS § 118 lg 1 teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemad, sõltumata sellest, kas nad elavad koos või mitte, ja sõltumata sellest, kas lapsel on vahelduv elukoht või elab laps peamiselt ühe vanema juures, peavad teostama hooldusõigust ühiselt. Mõlemal vanemal peab olema võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida.[3] Lapsega seotud olulisi asju peavad vanemad otsustama ühiselt.[4]
Ainuisikuliselt võib vanem ajal, mil laps tema juures viibib, otsustada üksnes lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju. Igapäevaelu asjade otsustamisena mõistetakse üldjuhul sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta (PKS § 145 lg 2). See, millised otsustused on tavapärased, sõltub sageli vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest.[5]
Kohustus teostada ühist hooldusõigust ühiselt lasub vanematel ka lapse tervist ja haridust puudutavate valikute ja otsuste tegemisel. Ühise hooldusõiguse korral peavad vanemad ühiselt otsustama, millises koolis laps õpib, kas ja millistes huvikoolides või trennides laps käib, kas ja milliseid tervishoiuteenuseid lapsele osutatakse jne. Kui vanem peab või soovib osundatud asju otsustada (näiteks panna lapse ratsutamise trenni või vaktsineerida last puukentsefaliidi vastu), siis peab ta tulenevalt ühise hooldusõiguse regulatsioonist andma sellest teisele vanemale teada ning vanemad peavad otsustamist vajava küsimuse ühiselt lahendama.
Lapsega koos elavale vanemale tuleb sageli üllatusena, et tal ei ole õigust otsustada lapsesse puutuvaid küsimusi üksi, vaid ta peab need teise vanemaga läbi arutama ja koos teise vanemaga ühiste otsusteni jõudma. Seda eriti siis, kui lahuselava vanema osalemine lapse elus on pärast vanemate kooselu lõppemist vähene. Olukorras, kus vanemad on lahku läinud või ei ole kunagi koos elanud, ei ole vanemal, kelle juures laps elab, nö automaatselt suuremaid õigusi lapsesse puutuvate otsuste vastuvõtmisel kui teisel vanemal.
Last puudutavate otsuste tegemisel ei või vanemad lähtuda enda soovidest ja huvidest, vaid lapse heaolust ja huvidest. Riigikohus on rõhutanud, et vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus.[6] Vanematel võib küll olla unistus, et tema lapsest saab viiulimängija või baleriin, kuid lapsele huvitegevuse valimisel tuleb lapsele leida lapsest endast lähtuv sobivaim huvitegevus. Kui lapse arengutase seda võimaldab, siis tuleb otsuste tegemisse kaasata ka laps (PKS § 116 lg 3).
Mida teha kui vanemate vahel puudub üksmeel?
Vanemad, eriti lahuselavad vanemad, ei pruugi hooldusõiguse teostamisel alati üksmeelele jõuda. Vanemate ühine otsus last puudutavas olulises küsimuses võib saavutamata jääda. Näiteks on jõudnud kohtusse vaidlused, kus üks vanematest on arsti poolt lapsele määratud raviga nõus ja soovib, et laps seda saaks. Teine vanem seevastu ei nõustu lapsele määratud raviga. Samuti on esinenud olukordi, kus käes on aeg, mil tuleb kinnitada lapse koolivalik, kuid vanemad ei suuda leppida kokku, millises koolis laps õppima hakkab. Lahendamist on nõudnud ka lapse lasteaia valikut või vahetust, huviringides käimist, kooli vahetust ja muid sarnaseid küsimusi puudutavad erimeelsused. Nagu eelpool juba märgitud, ei saa vanem ühise hooldusõiguse korral lahendada last puudutavaid olulisi asju ainuisikuliselt. Mida siis teha, kui ühist otsust ei tule?
Riigikohus on asunud seisukohale, et ühise hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.[7] Lapse huvides on, et teda puudutavad olulised asjad saavad talle sobivaimal viisil otsustatud. Vanemate vahelised olulised erimeelsused last puudutavate otsuste tegemisel võivad tingida vajaduse anda ainuotsustusõigus last puudutava asja otsustamiseks (näiteks lapse koolivaliku otsustamiseks) või ainuhooldusõiguse teatud valdkonnas (näiteks lapse haridust või tervist puudutavas osas) ühele vanemale, so lõpetada olukord, kus mõlemad vanemad saavad last puudutava asja otsustamisel kaasa rääkida. Vanemal, kellele kohus on andnud ainuhooldusõiguse või ainuotsustusõiguse teatud asjade otsustamiseks, saab ulatuses, milles talle ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus on antud, teha otsuseid ainuisikuliselt.[8]Kui kohus on andnud vanemale ainuotsustusõiguse lapse koolivaliku osas, siis saab see vanem üksi otsustada, millises koolis laps õppima hakkab. Vanem, kellele on antud ainuhooldusõigus lapse tervise osas, saab ainuisikuliselt otsustada lapse tervist puudutavaid asju. Näiteks otsustada, kas last vaktsineerida või mitte.
Ainuotsustusõiguse või ainuhooldusõiguse saamiseks tuleb vanemal esitada kohtule avaldus vanemate vahel erimeelsusi põhjustanud küsimuses ainuotsustusõiguse või teatud valdkonnas ainuhooldusõiguse saamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ühist hooldusõigust osaliselt või täielikult lõpetada üksnes seetõttu, et üks vanematest ei soovi teist vanemat last puudutavate asjade otsustamisse kaasata ja tahab teha otsuseid ainuisikuliselt. Vanemale ainuhooldusõiguse või ainuotsustusõiguse andmise eelduseks on eelkõige vanemate erimeelsused ja/või koostöö puudumine ning sellest tulenev ühiste otsuste tegemise ja ühise hooldusõiguse teostamise suutmatus.
Segadusi on tekitanud otsustusõiguse ja hooldusõiguse eristamine. Millal nõuda ainuotsustusõigust ja millal ainuhooldusõigust? Riigikohus on selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137 lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).[9]
Kohus lähtub ainuotsustusõiguse või ainuhooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel lapse huvidest (PKS § 123). Samuti kaalub kohus, kas vanem kas vanem suudab ja soovib vaidlusalust küsimust lapse huvidest lähtudes otsustada.[10]
Kohtuvaidluste lahendamine nõuab teatud aega. Seetõttu tuleks vanematel, kellel on ühine hooldusõigus, varakult läbi arutada last puudutavad küsimused, mille puhul on pikalt ette teada, et need tuleb teatud ajal lahendada (näiteks lasteaia- või koolivalik). Kui on ilmne, et ühise otsuse või otsuste langetamine ei ole võimalik, on vanematel võimalik astuda aegsasti samme, et erimeelsused lahendada (näiteks kasutada perelepitaja, perenõustaja vms sarnaseid teenuseid) või pöörduda kohtusse selleks, et taotleda ainuotsustusõigust või ainuhooldusõigust. Siiski võib ette tulla olukordi, kus erimeelsused ilmnevad ootamatult ja lapsesse puutuvaid küsimusi on vaja otsustada kiireloomuliselt. On juhtunud, et käes on suvi ja vanemad pole suutnud kokku leppida, millise kooli esimeses klassis laps õppima sügisest õppima hakkab ja on ilmne, et kohtuvaidlus ei lõpe enne õppeaasta algust. Sellisel juhul on vanemal võimalik esitada kohtule taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks nii, et vanem saab koheselt, so enne vaidluse lõplikku lahendamist vastava otsuse ära teha.
Kuidas puudutab vanemate hooldusõigus haridusasutust ja tervishoiuteenuse osutajat?
Kuna last saab esindada ja last puudutavaid otsuseid teha üksnes hooldusõiguslik vanem, siis omab see, kas vanematel on ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus, tähtsust nii haridusasutuse kui tervishoiuteenuse osutaja jaoks. Olukorras, kus haridusasutusel või tervishoiuteenuse osutajal on vaja lapsevanema nõusolekut, avaldust vms taheavaldust, on oluline, et see oleks antud või tehtud hooldusõigusliku vanema poolt.
Vanema õigus last esindada ulatub sama kaugele kui hooldusõigus. Kui hooldusõigus on piiratud, on samapalju piiratud ka esindusõigus.[11] Vanem esindab last üksi, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või kui talle on antud ainuotsustusõigus vastava asja otsustamiseks (PKS § 120 lg 2).
Teistsuguse info puudumisel on nii haridusasutusel kui tervishoiuteenuse osutajal põhjust lähtuda eeldusest, et vanematel on ühine hooldusõigus ning et lapse haridust ja tervist puudutavaid otsuseid saavad teha mõlemad vanemad. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, siis puudub haridusasutusel või tervishoiuteenuse osutajal alust eelistada üht vanemat teisele või ühe vanema otsuseid teise vanema otsustele. Vanemaid tuleb kohelda võrdselt.
Tulenevalt PKS § 120 lg 7 on siis, kui vanem esindab last iseseisvalt, õigus eeldada ka teise vanema nõusolekut. Näiteks kui vanem annab perearstile nõusoleku lapse vaktsineerimiseks, on perearstil õigus eeldada, et lapse vaktsineerimiseks on olemas ka teise vanema nõusolek. Sellisest eeldusest saab lähtuda aga üksnes siis, kui perearstil ei ole teistsugust infot, sest PKS § 120 lg 7 sisalduv eeldus on ümberlükatav.[12] Näiteks esitab lapse ema koolile avalduse lapse kooli nimekirjast väljaarvamiseks. Lapse isa annab aga enne vastava avalduse esitamist või enne selle avalduse lahendamist koolile teada, et tema soovib, et laps jätkaks selles koolis õpinguid ja ta ei ole nõus lapse väljaarvamisega kooli nimekirjast. Kui nii emal kui isal on hooldusõigus lapse haridust puudutavate otsuste tegemiseks, ei saa kool kirjeldatud juhul lapse ema avaldust rahuldada, sest teine hooldusõiguslik vanem pole sellega nõus.
Kui haridusasutusele või tervishoiuteenuse osutajal on kontrollitud info selle kohta, et vanemate ühine hooldusõigus on valdkonnas, milles nemad vajavad vanema otsust lapse suhtes, lõpetatud, tuleb vastava otsuse tegemist (nõusoleku andmist) küsida vanemalt, kellel on asjakohases valdkonnas ainuhooldusõigus. Näiteks on vanemal, kelle on ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, õigus ainuisikuliselt otsustada, kas lubada laps klassiekskursioonile, matkale või laagrisse.
Selles, et vanemal on ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus, on võimalik veenduda kohtulahendi alusel. Kui vanem väidab, et ta võib last puudutavat küsimust üksi otsustada ja teisel vanemal vastav õigus puudub, on alust küsida vanemalt kohtulahendit, mis talle sellise õiguse annab.
[1] Riigikohtu 12.02.2016.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15.
[2] Riigikohtu 22.11.2017.a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794.
[3] Riigikohtu 22.11.2017.a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794.
[4] Riigikohtu 25.05.2016.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16
[5] Riigikohtu 7.12.2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347.
[6] Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11.
[7] Riigikohtu 22.11.2017.a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794.
[8] Riigikohtu 7.12.2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347.
[9] Riigikohtu 25.05.2016.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 ja Riigikohtu 6.04.2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111.
[10] Riigikohtu 29.10.2014.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-14.
[11] T. Uusen-Nacke, Perekonnaõiguse seosed teiste tsiviilõiguse valdkondadega. Juridica 2010/2.
[12] Riigikohtu 22. novembri 2017.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15.
Loe kõiki Hea nõu lastega peredele projekti raames valminud artikleid siit.
Be First to Comment