Signe Laar, Triibu & Liine Päevahoid, tegevjuht
Juhi kogemus alla kolmeaastaste laste rühmadele loodud programmi piloteerimisel eralapsehoius
Minu tee MTÜ Lastekaitse Liidu poolt koordineeritud programmini “Kiusamisest vabaks!” sai alguse Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise erialal magistriõpingutel olles. Soovisin ülikoolis omandatud teadmisi kasutada lõputöös, mille väärtuseks oleks uudsus ja praktilisus. Eralapsehoiu juhina soovisin arendada oma asutuses pakutavat teenust ning juhtida see veel rohkem lapsest lähtuvaks ja väärtust kandvaks.
Praktikaplaani ja lõputöö teema otsingute ajal oli MTÜ Lastekaitse Liit alustamas “Kiusamisest vabaks!” 0-3 aastaste laste programmiosa piloteerimisega. Samas vanusegrupis lastele pakub hoiuteenust ka minu juhitav lapsehoiuasutus, mis liitus lasteaedades uudset programmiosa piloteerivate sõimerühmadega. See kogemus andis suurepärase võimaluse kasvatada lapsehoiu personali teadlikkust kiusamisest, kuidas seda märgata ja ära tunda, samuti saime head näpunäited, kuidas hoida positiivset ja head suhtlemis- ja käitumiskultuuri nii lastekoosluses kui ka personali omavahelistes suhetes. Maimikueas lapsele on esmatähtis omandada kõne ning olulised väärtused ja hoiakud, õpetada iseseisvumist läbi turvalise sotsiaalse ja emotsionaalse suhtlemise. Toetusime teadmisele, et toetav kasvukeskkond, positiivsete sotsiaalsete oskuste õpetamine ja tunnete reguleerimise võimete juhendamine on tähtsad tegurid heaks kaaslaseks olemisel ja kiusamisolukordade vähendamisel. Need on peamised oskused, mida haridusprogramm “Kiusamisest vabaks!” aitab lastes kujundada ning mille omaks võtmisele saab kindlasti kaasa aidata lasteasutuse juht.
Programmiga alustamiseks lähtusin kolmest etapist:
1) personaliga dialoogi pidamine – tutvustasin programmi, kuulasin personali mõtteid ja ideid ning koos sõnastasime programmiga liitumise vajalikkuse ja eesmärgi, kinnitasime töörühma;
2) tähenduslikkuse leidmine – osalesime programmiga alustamise koolitusel, kirjutasime programmi tegevused sisse rühmade tegevuskavadesse ja arutlesime koos, mida rühmas märgata / tähele panna, millised olukorrad vajavad sekkumist ja kuidas raskeid olukordi lahendada;
3) omanditundele keskendumine – kasvatajate autonoomne programmi juhtimine rühmas, lapsevanemate kaasamine, üksteiselt õppimine ja pidev kogemuste jagamine.
Juhina oli mul kartus, kas suudan personali kaasata nii, et see pakuks huvi ja tegevusrõõmu, oleks võimetekohane ning ei tekitaks meeskonnas lisapingeid. Rõõm oli suur, kui sai selgeks, et uus programm tõi asutusse elevust ja põnevust ning inspireeris kokku kutsuma ka personali omavahelise nn karukoosoleku, mille teemadeks olid programmi väärtused – sallivus, austus, julgus ja hoolivus, töökeskkond ja personali omavahelised suhted. Tõdesin ka seda, et juhil on alati vastutus, ükskõik kui autonoomne on programmiga tegevus rühmas. Samuti panin tähele, et juhi initsiatiiv ja positiivsus on eeskujuks – kui juhil see langeb, siis tajub seda ka personal ja motivatsioon ongi läinud. Kuid meie suutsime seda aasta jooksul hoida nii, et 2018. aastal septembrist – detsembrini toimusid eeltegevused (koolituste läbimine, töökoosolekud, nn karupesade valmistamine jne) ja jaanuarist 2019 alustasime programmiga tööd kolmes rühmas. Viie kuuga (jaanuarist- maini) puges väike Sõber Karu meie ja meie laste südamesse, aitas meid rühmatöö tegemistes, õpetas olema hea kaaslane ja mänguseltsiline, peletas nutused hommikud ja oli kindel osaleja lastega koos hommikuringides. Sõber Karu kaasas ja lähendas nii lapsi, meeskonda kui lapsevanemaid. Seetõttu loen suurimaks õnnestumiseks, et minu algatusega tulid kaasa nii personal kui lapsevanemad. Lapsevanematega toimus hea koostöö, näiteks kasvatajate koolituspäevadel toodi lapsehoidu vähem lapsi, et osa personalist saaks osaleda koolitusel. Taani teadlaste poolt tehtud uuring (Knudsen; Lindberg & Kampmann, 2008) toob samuti välja, et lastevanemate aktiivne kaasamine mõjutab programmi tulemusi. Ka meie saime tõepoolest tunda oma suhteliselt lühikese töö vilju. Kevadeks oli paljudel meie lastel juba kõne suus ja lapsed rääkisid siiralt oma tunnetest nii hoius kui kodudes. Olen kindel, et selle taga on koostöö lapsehoiu ja kodu vahel.
Kevadel võtsime osa jätkukoolitusest, kuhu kasvatajad valmistasid ettekanded programmiga töötamise tegevustest, tähelepanekutest ja omapoolsetest ettepanekutest – lapsed märkavad, kui teisel lapsel on mure ja julgevad seda ütlema tulla kasvatajale; väikese Sõber Karu olemasolu vähendab üksteisele haiget tegemist; massaaž õpetab teise lapsega hellalt käituma; lasterühm tunneb end kui “üks pere” – lapsed tahavad koos tegutseda ja mängida; oleme õppinud ütlema “ei” ja “stop”; märkame üksteise tundeid; rütmikaprogramm arendas lastevahelist koostööd. Samuti tegime programmi arendamiseks ettepanekuid – oodatud on programmiga liitunud rühmade vahelised kokkusaamised, külastusvisiidid, infopäevad erinevates rühmades (ise oleme valmis võõrustama teisi kasvatajaid/õpetajaid oma hoius); abiks on positiivse sõnumiga vestluskaardid (näiteks olemasolev vestluskaart “Ai sa hammustad!” pani lapsed järgi proovima, mis see hammustamine on); reaalsed näited keeruliste olukordade lahendamisest. Koolitusel teistega kogemuste ja mõtete jagamine oli väga vajalik ja inspireeriv.
Juhina olen kasvanud ja õppinud kogu protsessi käigus. Olen arvamusel, et juhi roll on protsessid juhtida nii, et personal nõustuks nendega ja järgiks neid, kuid tegevustes oleks tagatud lapsest lähtuv printsiip. Et iga laps tunneks, et ta on oodatud ja hoitud. Arvan, et meie lapsehoius sai “Kiusamisest vabaks!” programm edukalt alguse just seetõttu, et minule kui juhile oli teekonnal toeks samal ajal toimuv õppeprotsess, samuti innustunud huvi programmi vastu ja pidev tagasiside personalile nende enda arengu kohta. Teen tööd selle nimel, et olla juht laste heaolule pühendunud organisatsioonis, et tööpäevades oleks põnevust ja mängulisust, et keskenduda iga lapse individuaalse arengu toetamisele ja sotsiaalsete oskuste arendamisele. Väärtustan, kui lasteasutuse personal oskab toetada laste sõprussuhteid, ennetada ja lahendada lastevahelisi erimeelsusi ning olla heaks eeskujuks. Samas on õppiva organisatsiooni mudeli (Senge, 1990) järgi oluline toetada uut mõtteviisi, olla ühistele püüdlustele avatud ja arendada koos tegutsemist ja õppimist. Meie hoius vahetub suur hulk lapsi iga aasta, seetõttu pean oluliseks luua rühmades ühtset vaimu ja positiivset heaolu erinevate perede vahel ning toetada laste kohanemist ja ealist arengut.
Magistritöö “Koolieelse lasteasutuse juhi roll haridusprogrammi “Kiusamisest vabaks!” rakendamisel”
Samaaegselt “Kiusamisest vabaks!” programmi juhtimisega kolmes lastehoiurühmas algas minu magistritöö kirjutamise protsess. Kogemusele tuginedes saan rõhutada, et lasteasutuses sekkumisprogrammi rakendamine sõltub väga palju juhi hoiakust nii kiusamise valdkonda üldiselt kui kiusamisvaba programmi metoodikasse, selle tegevustesse ja mõjusse. Uurimistöö kirjutamisel puutusin kokku lasteaia juhtidega, kelle arvates sõimeealiste laste rühmades ei saa veel nimetatud programmiga töötada ning kes viitavad arusaamale, et lapsed ei mõista veel väärtuste tähendusi ja tegevuste sisu. Siiski on oluline meeles pidada, et kui õpetame lastele varasest east alates olema hea kaaslane ning pöörame järjepidevalt tähelepanu sallivale ja üksteist austavale suhtlemis- ja käitumiskultuurile ja meil on selleks olemas abivahend väike Sõber Karu, siis ennetame hilisemat negatiivset käitumismustrit ja kiusamist. Varasemad uuringud, mis on seotud programmiga “Kiusamisest vabaks!” (Tärk, 2015; Kangro & Talts, 2016) osundavad, et õpetajad vajavad juhtkonna poolt metoodikasse süvenemist ning rohkem lisaabi, et programmi sõnum jõuaks iga õpetajani. Seepärast soovitab ka üks muutuste juhtimise mudeli looja Jeff Hiatt (2006) igal juhil jõuda esialgu protsessi tuumani ja iga inimeseni oma organisatsioonis, seejärel nende mõtteviisi ja käitumise muutumiseni, lubades samal ajal inimestel tunnetada oma osalemist muutuses ning alles seejärel saab fookusesse võtta programmid ja tegevuste strateegiad. Paljud lasteaiad kasutavad õppe- ja kasvatustöö elluviimisel erinevaid haridus- ja sekkumisprogramme samaaegselt. Seoses programmide rakendamisega on aga juhtimisuuringuid teostatud vähe ning seetõttu on juhtide vaatenurk jäänud fookusest välja. Kuna olin õpingute ajal tutvunud juhtimisuuringute teoreetilise taustaga ja praktika teostamise raames kiusamisvastase haridusprogrammiga “Kiusamisest vabaks!” ning mind huvitas lasteaia juhtide hinnang oma rollile, siis võtsin uurida, milline on “Koolieelse lasteasutuse juhi roll haridusprogrammi “Kiusamisest vabaks!” rakendamisel”.
Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (2014) juhib tähelepanu haridusasutuse juhi rollile õppeasutuse kultuuri kujundamisel ja väärtuste edasikandmisel ning näeb vajalike tegevustena spetsialistide koostööd käitumis- ja konfliktprobleemide lahendamisel. Lasteasutuse juhil on kindel roll selles, et programmide algatamine oleks õigetest hoiakutest lähtuvalt juhitud ning väärtused ei oleks pelgalt loosungid. Lasteaia kontekstis on juhil ja personalil vajalik omada kiusamise suhtes hoiakut, mis tagab probleemolukordade märkamise, sekkumise või ärahoidmise.
Uurimistöös osales kuusteist lasteasutuse juhti, kellest üheksa juhi arvates nende lasteaias kiusamisprobleeme ei esine. Samas kiusamiskäitumisele viitavaid ilminguid nimetasid siiski kõik juhid. Siit järelduvadki enamiku juhtide hoiakud, mis põhinevad teadmisel, et kiusamisele viitavaid käitumisvorme laste vahel küll esineb, kuid kiusamiseks juhid seda ei nimeta. Võib oletada, et koolieelses lasteasutuses on tegu lastevahelise kiusamiskäitumise mõningase normaliseerimisega ning kiusamisele iseloomuliku teguviisi raskusastme pisendamisega, mis võib soodustada kiusamiskäitumist. Samas võib ka spekuleerida, et koolieelses lasteasutuses võideldakse kiusamise vastu niivõrd tõhusa ennetustööga, et kiusamiskäitumist neis tõepoolest ei esine.
Uurimistööst selgub veel, et lasteaiad kasutavad erinevaid haridusprogramme samaaegselt ning enim kasutatakse väärtuskasvatusele suunatud haridusprogramme, seejuures enamikes lasteaedades vaid osaliselt. Liitunud on rühmad vastavalt õpetajate huvile ja tahtele ning kedagi programmiga liituma ei ole sunnitud. Samas osalesid uuringus ka lasteaiad, kelle juhid märkisid, et väärtustavad just “Kiusamisest vabaks!” programmiga tööd ja “siin ei olegi valikut” või “teha võib kõike, aga Karu peab ka olema”. Sarnast lähenemist toetab haridusjuhile järgida ka uuenenud õpikäsitus, mis märgib, et uusi õpetajaid värvates tuleb nad asetada sobima õppeasutuse kultuuriga (Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. Tallinn, 2017). Nii mõnigi uuringus osalenud juht oli arvamusel, et talle meeldiks, kui tema lasteaiast kiusamisvaba programmiga oleks liitunud rohkem rühmasid ja oli nõutu, kuidas seda saavutada. Neile juhtidele on soovitav liikuda koostöise koolikultuuri kujundamise poole, milles võtmekohal on inimesed koos oma hoiakute ja väärtustega, kes vajavad muutusi ja professionaalset arengut. Koostöises organisatsiooni kultuuris on loodud arengut toetav töökeskkond, õpetajad teevad koostööd, arendavad koos protsesse ja annavad üksteisele tagasisidet (Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. 2017).
Kiusamisvastase programmi mõju koosolemise viisidele hindasid kõik juhid positiivseks ning välja toodi näiteid kõigi nelja põhiväärtuse kaupa. Juhtide sõnul on sallivuse rõhutamine pannud aluse üksteise mängu kaasamisele ja üksteise märkamisele; austuse tähtsustamine on aidanud kaasa üksteise suhtes tähelepanelikum olemisele; julguse toonitamine on toonud kaasa oma tunnetest avatult rääkimise, grupis arutlemise; hoolivuse esile tõstmine tähendab rühmakoosluses kiusamise olukordade märkamist ning üksteise hoidmist. Ilmnes, et kui lasteaed on kasvõi ühe rühmaga liitunud programmiga “Kiusamisest vabaks!”, siis juhtide sõnul on metoodikast tulenevatel väärtustel mõju ja heade suhete kultuuriga on kursis kogu õppeasutus. Samas on hea teada, et programmi mõju süsteemne ja tõenduspõhine hindamine annab juhile teavet selle kohta, millised hoiakud on organisatsioonis kujunemas, millisel määral on programmiga tegelemine reaalselt tõhus ning milline valdkond vajab veel parendamist.
Uuringus osalenud lasteaedade juhid leiavad, et nende roll sekkumisprogrammi rakendamisel on võtmetähtsusega. Kõik uuringus osalenud juhid teadvustavad oma rolli nii personali kui programmi juhtimisel, samuti suhtlemis- ja käitumiskultuuri parendamisel. Olulise aspektina võib välja tuua, et need juhid, kes ise on programmi tegevustest innustunud ning panustavad organisatsiooni arenguvajadustele, on saavutanud kogu õppeasutuse kiusamisvaba programmiga liitumise ja töötamise. Keskendudes personalile peavad juhid programmi rakendamise raames oluliseks oma õpetajaid toetada, motiveerida ja julgustada ning programmi tegevustele keskendudes on juhtide sõnul tähtis olla programmist ise huvitunud ja tagada programmi rakendamise järjepidevus.
Kiusamisvaba haridustee kontseptsioon (Haridus- ja teadusministeerium, 2017) on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2020 viiakse kõikidesse alusharidust pakkuvatesse asutustesse sisse teadus- ja tõenduspõhised väärtuskasvatuse programmid. Et see eesmärk oleks saavutatav, on oluline suunata juba täna lasteasutuse personal mõtlema ja tegutsema väärtuskasvatuse ja väärtusarenduse teemadel. Just on alanud uus õppeaasta ja paljudes lasteasutustes alustavad uued lapsed, kelle argipäev möödub lastekollektiivis. “Kiusamisest vabaks!” programmi metoodika on lasterühmades suureks abiks suhtlemis- ja käitumiskultuuri kujundamisel ning seda on kindlasti hea lõimida õppekavaga.
Loe Signe Laari magistritööd
Järgmiste “Kiusamisest vabaks” koolituste toimumisaeg
Järgmised «Kiusamisest vabaks!» pilootkoolitused alla kolme aastaste laste rühmades töötavatele spetsialistidele toimuvad juba 2019. aasta novembrikuus. Palume huvilistel registreeruda kuni 11. oktoobrini e-posti aadressil viive.rull@lastekaitseliit.ee. „Kiusamisest vabaks!“ põhikoolitus kestab kaks päeva ja sisaldab toitlustust. Põhikoolitusele järgneb ühepäevane jätkukoolitus 2020. aastal. Koolitus ja metoodilised kohvrid on 2019. aastal osalejatele tasuta, programmi toetab Haridus- ja teadusministeerium.
Be First to Comment