Ada Ojasaar, lasteabitelefoni konsultant
Tänaseks on lasteabitelefon 116111 saanud 10-aastaseks. Isiklikult olen olnud seotud lasteabitelefoniga umbes kaheksa aastat, liitusin, kui lasteabi oli tegutsenud kaks aastat. Mis on muutunud selle aja jooksul? Kõigist muutustest kirjutades oleks vaja mitmeid lehekülgi eraldi teemadega, kuid toon välja enda arvates tähtsama.
Nagu kasvav laps, nii ka lasteabitelefon areneb ja õpib ajas läbi kogemuste ning koos lasteabile pöördujatega. Lastekaitse valdkond üldisemalt on teinud selle aja jooksul suure arenguhüppe. Aasta-aastalt on nii lastega töötavate spetsialistide, kuid ka laste ja lapsevanemate teadlikkus kasvanud lapse õigustest, arengust ja seda toetavast keskkonnast. Ükski muutus ei sünni üleöö. Hea meel on tõdeda, et laste kaitseks on hakatud ennetama või lahendama probleeme võimalikult varakult.
Valdavalt kasvavad lapsed koos enda vanematega, kes tihtipeale tuginevad lapse kasvatamises oma lapsepõlvele ja vanematelt õpitud kogemustele, tehes seda nii hästi, kui nad seda oskavad. Kuid üsna sageli võib juhtuda, et hoitakse kinni kramplikult mineviku põhimõtetest, harjumustest, vahel ka dogmadest. Mitmeid põlvkondi kestnud hoiakuid ei saa muuta paugupealt. Nagu näiteks nüüdseks seadusega keelatud laste väärkohtlemist, sh füüsilist karistamist. Päris suur hulk lapsevanemaid on nõutud, kuidas siis last korrale kutsuda, kui ta ei allu. Nii me õpimegi läbi isiklike kogemuste ja teiste läbielatu põhjal, kuidas paremini läbi saada. Ja seda ilma vitsata. See toob sageli lapsevanemate mõttemaailmas kaasa segaduse. Ei julgeta või ei taheta aru saada, et laps ei ole lihtsalt laps – laps on väike inimene oma tunnetega ja vajadustega. Ükski laps ei sünni halvaks ega jonnivaks lapseks, tal ei jäägi muud üle kui ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha- lapsele omasel moel. Olen mõelnud, et lapsevanemad on unustanud või tahavad unustada ja mitte mäletada aega, mil nad ise olid lapsed. Kui nad tuletaksid meelde, mida nemad lapsena soovisid või tundsid, siis oskaksid ka täiskasvanud palju enam lapse isiksust arvestada. Usun, et seeläbi väheneks oluliselt laste ja vanemate vaheliste ebakõlade hulk ning väheneks depressioonis olevate laste arv.
Ise lapsevanemana tean, et iga laps on erinev. Siis kui minu lapsed väiksed olid, ei saanud valida lasteabi numbrit ja kurta oma muret lapsevanemana. On olukordi, kus tõesti ei oska ja tõesti ei jõua. Ja käsiraamat, kuidas olla teatud eas lapse ema ja mis vastaks igati just sinu keerulisele olukorrale, ei anna vastuseid. Oluline on mõista, et laps ei ole alluv täiskasvanule – laps vajab lapsevanema kohalolekut. Kindlasti ei saa süüdistada vanemaid, et nad ei tegele lastega piisavalt – vaja ju tööl käia, kodused toimetused teha –, aga me saame teha kasvõi natukenegi, et olla pisut rohkem laste jaoks olemas. Muidugi on mugav anda lapsele nutitelefon ja sealt multikaid näidata, mis on lihtne viis lapse tegevusse suunamiseks. Tegemist on aga libeda teega, sest lapsele tundub see kõik uus ja huvitav ning täiskasvanudki teavad, et netiavarustesse on võimalik ennast tundideks unustada. Täna vaatavad multikaid ning homme ajame lapsi jõuga arvutitest ja nutitelefonidest eemale – ja uued probleemid ootavadki ukse taga.
Lasteabi algus aastatel pöörduti vähem hooldusõiguse ja vanemate lahutuse teemadel, mis viimastel aastatel on saanud üheks põhilisemaks teemaks lapsevanemate pöördumistes. Lapsi mõjutavad oluliselt vanemate lahutus ja sellega seotud suhted. Lastel oleks palju kergem vanemate lahkuminekut taluda, kui vanemad suhtuksid peale lahutust teineteisesse austusega ja suhtleksid omavahel ilma vaenuta, sest laste jaoks on olulised nii ema kui isa ning nad soovivad armastada mõlemat vanemat.
Võrreldes varasemate aastatega, on laste kõnede ja sõnumite iseloom muutunud tõsisemaks, vähem helistatakse nalja või nö testimise eesmärgil, kus sooviti proovida, kas teenus tõesti töötab. Lapsi huvitab järjest enam lisaks iseendaga seotud küsimustele ka, kuidas hädas sõpra aidata või kuidas paremini kodus vanematega läbi saada. Erinevad suhetega seotud teemad ongi üheks põhilisemaks laste ja noorte pöördumistes ning püsinud läbi aja enam-vähem sarnased: kodune olukord ja suhted vanematega, suhted teiste lastega, kartus suhelda ja rääkida võõraste inimestega, teismelistel mured seltskonda sobitumisega ja enesekindlusega.
Lasteabile saabunud kõnede ja veebivestluste arv on aastatega kasvanud. Tänu seni tehtud ja jätkuvale teavitustööle on laste ja lapsevanemate teadlikkus lasteabist tõusnud. Samuti on aidanud laste pöördumiste arvu suurendada lasteabi chat ehk veebivestlus, mis on populaarne just laste hulgas ja kus saab reaalajas konsultandiga vestelda. Paljud lapsed ja lapsevanemad teavad, kuhu vajadusel helistada või kirjutada – seda nii suure mure puhul kui olukorras, kus on soov lihtsalt kellegagi rääkida ja arutada. Julgetakse rääkida oma murest kellegi erapooletuga, kes ei anna hinnanguid, kuid on siiski olemas.
Kui varem olid pöördujateks enamjaolt lapsed ja lapsevanemad, siis tänasel päeval on tihe koostöö nii lastekaitseametnike, politsei, õpetajate, psühholoogide kui ka meedikutega. Nii lasteabitelefon kui ka lastekaitse on muutunud ning on endiselt muutumas järjest kindlameelsemaks ja süstematiseeritumaks, liigutes järjest rohkem lapsi kaitsvama ühiskonna poole. Lastele ja peredele ning ka lastega töötavatele spetsialistidele on loodud tugivõrgustikud, et iga küsimus ja mure võimalikult kiirelt ja valutult lahendada. Täna kasvavatest lastest saavad tulevikus täiskasvanud ja lapsevanemad, mistõttu kujundab täiskasvanute suhtumine lastesse ees ootavat ühiskonda.