Vanusest ja vastutusest laste ja täiskasvanute pilgu läbi

Andra Reinomägi

Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik

2018. aastal korraldatud Lapse õiguste ja vanemluse uuring[1] (vt ka uuringu täpsemat metoodikat[2] ja tulemuste kokkuvõtet[3]) keskendus teadlikkusele lapse õigustest ning lapse õigustega seotud arvamustele ja kogemustele. Küsitleti nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

Uuringu valim hõlmas 1110 last (4.-11. klass) ja 1248 täiskasvanut. Muu hulgas küsiti neilt, millisest vanusest alates võiksid lapsed olla valmis erinevate eluliste teemadega iseseisvalt toime tulema[4]. Küsimused puudutasid näiteks laste otsuseid toitumise, treeningute ja ravi kohta, üksi ühistranspordiga sõitmist ja perearsti juures käimist, aga ka näiteks nooremate õdede-vendade hoidmist või üksi koju jäämist.

Olgu siinkohal rõhutatud, et seda, kas ja millisest vanusest alates võib lapse näiteks ajutiselt üksi koju jätta, õigusaktid sõnaselgelt ei käsitle. Õiguskantsler on öelnud, et selliseid küsimusi peab otsustama lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja konkreetse lapse küpsusastmest. Siiski sätestab seadus mõned vanusepiirid, mis seonduvad lapse iseseisvuse ja iseotsustusõigusega. Nii näiteks on kooliküpsus seotud iseseisva tegutsemise oskusega. Kooliküpseks loetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt laps, kes on saanud enne 1. oktoobrit 7-aastaseks. Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava näeb ette, et 6-7aastasele lapsele peaks olema selge, mis võib olla tervisele kasulik või kahjulik ning kuidas ohutult käituda.

Perekonnaseaduse järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kõik lapsesse puutuvad otsused teeb lapsevanem, kes peab need lapsega eelnevalt läbi rääkima ja lähtuma eeskätt lapse parimatest huvidest. Iga sellise otsuse langetamisel peab lapsevanem hindama oma lapse küpsust ja individuaalset eripära, samuti kaaluma seda, kas last puudutav otsus on turvaline ning lapse parimates huvides.

Iga lapse vajadused, oskused ja toimetulek on erinev. Uuringutulemuste põhjal ei saa teha järeldust, et lastele võibki sellest vanusest alates sellised ülesandeid usaldada. Oluline on rõhutada, et iga vanem vastutab oma lapse eest. Tundes oma lapse võimeid ja temaga asju arutades saab vanem hinnata, kas laps on valmis ise vastutust kandma. Ja lõpuks vastutab ikkagi vanem oma lapse eest kuni tema täiskasvanuks saamiseni.

Täiskasvanute arvates varem valmis

Uuringutulemusi vaadates peegeldub eelöeldu ka laste hinnangutes. Ilmneb, et nii mõnegi teema puhul eeldavad täiskasvanud lastelt vastutust varem, kui lapsed ise on valmis võtma. Nii näiteks arvavad täiskasvanud, et lapsed ja noored on valmis oma tuba korras hoidma 5,3-aastaselt, samas kui lapsed hindavad selleks vanuseks keskmiselt 6,8 aastat. Kui täiskasvanud arvavad, et laste ja noortega võib seksist rääkida 12,8-aastaselt, siis lapsed ise leiavad, et selleks vanuseks on 14,5 aastat. Ka valmisolekut mõneks ajaks üksi koju jääda ja ühissõidukiga üksi sõita hindavad lapsed üldjuhul pigem tagasihoidlikumalt kui täiskasvanud. Nii leiavad lapsed, et mõneks tunniks üksi koju jääma on lapsed ja noored valmis 8,1-aastaselt, samas kui täiskasvanute arvates on see vanus keskmiselt 7,3 aastat. Ühissõidukiga üksi sõitmiseks on lapsed valmis 8,9-aastaselt, täiskasvanute hinnangul aga 8,2-aastaselt. Vahed on küll väikesed, kuid nende suund on siiski selge.

Eelöeldu juurde on asjakohane märkida lastekaitseseaduses toodud öise aja liikumispiirang: selle järgi on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kella 23.00–6.00. Suvisel ajal – 1. juunist kuni 31. augustini – on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kella 24.00–5.00. Kohalik omavalitsus võib öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada, st mõnes linnas või vallas võib näiteks noortele suunatud ürituste toimumise ajal kehtida leebem kord.

Laste valmisolek nooremaid õdesid-vendi hoida võiks küsitlustulemuste järgi täiskasvanute keskmiste hinnangute alusel olla 9,7-aastaselt, kuid laste arvates on nad selleks tegevuseks keskmiselt valmis 10,3-aastaselt. Ka üksinda perearsti juures käimist hinnatakse erinevalt: täiskasvanute arvates võiks see olla 13,4-aastaselt ja laste arvates 13,7-aastaselt.

Õiguskantsler on laste tervisega seotud otsuste puhul rõhutanud, et võlaõigusseaduse järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes juhul, kui ta on sellega nõus. Lapspatsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema enda nõusolekul, kui ta on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma (võlaõigusseadus, § 766 lg 4). Kui laps ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, on otsustusõigus tema vanematel (või muul seaduslikul esindajal).

Lapse kaalutlusvõimet hindab tervishoiutöötaja. Seda tuleks teha näiteks juhtudel, kui laps tuleb arsti vastuvõtule või protseduurile üksi, tema vanematega ei ole võimalik ühendust saada või kui laps ei soovi oma vanemaid otsustamisse kaasata. Samuti võib kaalutlusvõime hindamine osutuda vajalikuks näiteks juhul, kui laps ja tema vanemad ei jõua ravi suhtes üksmeelele. Kaalutlusvõimelisuse eelduseks on see, et lapse mõistab oma haiguse olemust, võimalikke ravivalikuid ning neist keeldumise tagajärgi. Ka siis, kui laps ei ole tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimeline, tuleb ta kaasata otsustamisse ja aruteludesse nii palju kui võimalik.

Laste arvates varem valmis

Raviga seotud teemad on Lapse õiguste ja vanemluse uuringu tulemuste järgi üks valdkond, mille osas täiskasvanud hindasid lapse vastutusvalmidust keskmiselt hilisemaks ja lapsed ise varasemaks. Näiteks vastupidiselt perearsti juures käimisele on otsuste puhul, kuidas haiguse korral ennast ravida, laste arvates keskmiselt neil valmisolek olemas 15-aastaselt. Täiskasvanud leiavad, et keskmiselt on laste puhul selleks vanuseks 16,3 aastat.

Eesti õigusruumis valitseb tervisega seotud küsimustes aga vastuolu. Kui raviga seotud küsimusi (sh vaktsineerimise, hambaravi ja reproduktiivtervise, sh abordiga seotud otsused) saavad võlaõigusseaduses toodud põhimõtete kohaselt otsustada alaealised ilma vanemata, siis näiteks psühhiaatrilise abi saamiseks on seaduses kehtivate põhimõtete järgi vajalik alaealise enda tahe ja seadusliku esindaja ehk vanema nõusolek. Õiguskantsler on rõhutanud, et kuigi üldjuhul tulekski psühhiaatrilise abi saamiseks vanemad kaasata, esineb erandeid, mil see ei ole võimalik (lapsevanem on näiteks sõitnud välismaale) või see ei ole lapse huvides (laps on näiteks perevägivalla ohver). Neil juhtudel ei saa tänast õigusruumi arvestades õigeaegselt aidata depressiooni, söömishäire või sõltuvuse käes kannatavat 17-aastast noort, kes on abi saamiseks ise psühhiaatri poole pöördunud, kelle abivajadus on meditsiiniliselt põhjendatud ja kes on psühhiaatri hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt küps. 

Laste ja vanemluse uuringus küsitud toitumisvalikuid puudutava otsuse osas (näiteks taimetoitlaseks või veganiks hakkamine) leiavad lapsed, et keskmiselt on nad valmis neid küsimusi iseseisvalt otsustama 12,5-aastaselt, samas kui täiskasvanud hindavad selleks vanuseks 13,8 aastat.

Laste ja täiskasvanute hinnangud erinevad ka suhtlusvõrgustike kasutajaprofiilide ja täiskasvanuteta elamise küsimuses. Küsimusele, millisest vanusest alates on lapsed või noored valmis endale suhtlusvõrgustikes (nt Facebook, Instagram) kasutajaprofiili looma, pakkusid  lapsed keskmiseks vanuseks 11,7 aastat, täiskasvanud aga 12,9 aastat. Sarnased on hinnangud ka pikemat aega täiskasvanuteta elamise kohta (nt kui ema või isa töötavad välismaal): laste hinnangul on siin keskmine vanus 14,7, täiskasvanute hinnangul aga 15,9 aastat.

Selgituseks tuleb lisada, et laste isikuandmed vajavad erilist kaitset, kuna laps ei pruugi täielikult mõista andmetöötlusega kaasnevaid ohtusid, tagajärgi ja kaitsemeetmeid. Seda ka internetis ja suhtlusvõrgustikes. Seepärast annab alaealise andmete töötlemiseks nõusoleku tema lapsevanem või eestkostja. Erand on ettenähtud seoses infoühiskonna teenuste (interneti vahendusel kasutatavad teenused) osutamisega. Andmekaitse üldmääruse artikkel 8 sätestab üldreeglina vanusepiiriks 16 aastat, lubades liikmesriikidel seda vanust langetada kuni 13 aastale. Eestis peab isikuandmete kaitse seaduse järgi infoühiskonna teenuste (näiteks sotsiaalmeediakonto avamine, e-posti konto loomine, muusikavoo tellimine vmt) kasutamiseks ja vastava nõusoleku andmiseks olema kasutaja vähemalt 13-aastane. Vanema või eestkostja nõusolekul on see võimalik ka nooremate puhul.

Samas tuleb suhtlusvõrgustike puhul rõhutada lapse õigust privaatsusele ning austada lapse soovi keelata täiskasvanul näiteks interneti suhtlusvõrgustikes avaldada last puudutavat infot ja andmeid (sh fotosid). Nii peaksid lapsevanemad, kes last puudutavat infot sotsiaalmeedias avaldada soovivad, kaaluma, kas see ikka on lapse parimates huvides ning millist mõju võib see avaldada lapsele nii avaldamise ajal kui ka tulevikus.

Ühte langevad arvamused

Suhtlusvõrgustike ja interneti teemaga haakub ka nutiseadmete kasutamise küsimus. Lapsed ja täiskasvanud hindavad nutiseadmete kasutamise vanust üsna ühtmoodi:  laste arvates on selleks sobilik vanus 8,1 aastat, täiskasvanute hinnangul 8,4 aastat. Laste ja täiskasvanute arvamused ühtivad vanuse osas ka otsuste puhul, millises trennis käia ja milliste hobidega tegeleda: laste hinnangul võiks see vanus olla 7,4 ja täiskasvanute hinnangul 7,9 aastat. Esimest korda seksuaalvahekorras olemise küsimuses hindavad lapsed selleks vanuseks keskmiselt 17 aastat, täiskasvanute vastuste keskmine on aga 16,9 aastat.

Viimase teema puhul tuleb märkida, et vanusepiiri, millal seksuaaleluga alustada tohib, pole seaduses määratud. See on eraeluline küsimus, mis seostub noorte küpsuse, teadlikkuse ja valmisolekuga. Küll aga tuleb lapsi kaitsta igasuguse väärkohtlemise, ka seksuaalse väärkohtlemise eest. Selle kohta on karistusseadustikus sätestatud vastavad kuriteokoosseisud ning oluline on rõhutada, et kui ka tegu ei loeta kriminaalkuriteoks, ei tähenda see veel, et see oleks soovitatav või ühiskonnas heaks kiidetud. Seega ühest vastust sellele ei ole.

Kokkuvõtteks

Kuigi üldine teovõime tekib 18-aastaselt, on olulisi verstaposte ka nooremas eas. Näiteks karistusseadustiku järgi on süüvõimelised 14-aastased ja vanemad. Töölepinguseadus reguleerib töötamist ja lubab näiteks 13-aastastel ja vanematel noortel koolivaheajal töötada seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Kutseõppes praktikat tegev vähemalt 15-aastane noor ja koolikohustuse täitnud noor võib töötada täistööajaga, st kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad osaleda 16-aastased ja vanemad. Tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimelised noored saavad iseseisvaid raviga seotud otsuseid langetada juba enne täisealiseks saamist.

Samas tuleb aga ette juhtumeid, kus kool ei aktsepteeri  gümnaasiumiastme täisealiste õpilaste selgitusi koolist puudumise kohta ning nõuab lapsevanema selgitusi, kuigi 18-aastastel on täielik õigus otsustada kõiki endasse puutuvaid küsimusi ise.

Uuringus käsitletud teemade ja arvestuslike keskmiste vanuste puhul tuleb veel kord rõhutada, et iga laps on erinev, iga lapse ja tema vanema arvamused on erinevad. Täiskasvanu ülesanne on hinnata otsuseid lapse parimaid huve arvesse võttes. Küll aga on küsitluse tulemusi huvitav vaadata täiskasvanute ja laste lõikes eraldi. Saadud vastuseid analüüsides saab kinnitust arvamus, et oluline on küsida laste endi hinnanguid, sest nagu näha, et pruugi need täiskasvanute arvamusega kokku langeda. Täiskasvanute arvamus ei saa asendada laste endi hinnanguid.

Arutades vanusega seotud õiguste ja vastutuse teemat lasteombudsmani nõuandva kogu liikmetega, ütlesid noored oma arvamuse selgelt välja: vanuse kasvades soovivad nad küll rohkem võimalusi ise otsustada, kuid vastutust ei ole nad siiski veel valmis enda peale võtma. Noorte arvates võiks vanuse ja küpsuse kasvades lubada lapsega usalduslikus suhtes olev vanem lapsel endal otsuseid langetada, kuid lõplik vastutus lasub noorte arvates kuni 18. eluaastani siiski täiskasvanul.

Tabel 1. Küsimusele „Millisest vanusest alates on lapsed või noored sinu hinnangul valmis selleks, et…“ vastanute keskmised hinnangud.

Allikas: Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018.

[1] Uuring korraldati Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Regionaalarengufondist valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevuse 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine” toel. Uuringu tegi Poliitikauuringute Keskus Praxis.

[2] Koppel, K., Biin, H., Osila, L., Anniste, K., Aaben, L., Piirits, M., Kukk, K., Kask, I. (2018). Lapse õiguste ja vanemluse uuring. Metoodika aruanne. Poliitikauuringute Keskus Praxis.

[3] Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K., Aaben, L. (2018). Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018. Uuringu aruanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis

[4] Keskmiste väärtuste arvutamisel on välja on jäetud vastused, mille puhul vastati  25 aastat ja enam. Kokku pakkus sellist vastust 79 last ja 44 täiskasvanut.