KüberPähkel näitab õpilaste nõudlust kvaliteetse digiohutuse hariduse järgi

Birgy Lorenz, Tallinna Tehnikaülikooli teadur
Küberolümpia ja Küberpähkli projektijuht

Küberpähkli digitaalse ohutuse teemalist uuringut korraldatakse Eestis juba 2015. aastast. 2019. aasta oktoobrikuus võtsid testimisest osa 8688 õpilast 4.–9. klassidest üle Eesti.

Uuring sisaldas kokku 44 küsimust, millest 8 olid taustaküsimused, 9 suhtumist mõõtvad küsimused ja 22 valikvastustega küberturvalisuse teadmisi kontrollivad küsimused. Uuritavad teemad olid järgmised: digiohutuse terminid, arvutikasutus, nutiseadme lukustamine ja kadumine ning tehnoloogia probleemide lahendamine, sotsiaalmeedias tekkivate probleemide lahendamine, info tarbimise ajal kriitilise mõtlemise säilitamine ja tuleviku tehnoloogiad infoühiskonnas. Kuna uuringus osalesid enamasti asutused, mille digivõimekus ja digitaalse ohutuse teadlikkus on suhteliselt kõrge, siis uuringu analüüs kajastab Eesti keskmist, mille tase on pigem idealiseeritud võrreldes kõikides Eesti koolides valdava tegelikkusega.

Õpilaste vastustest digiseadmete kasutamise võimaluste kohta selgus, et koolis on vahetunnis lubatud oma arvutit või nutiseadet kasutada 63,2% vastanute sõnul, ainetundides on lubatud kasutada aga 43,7% õpilaste sõnul. Kui võrrelda seda andmestikku PISA 2018 uuringu tulemustega (ja eelmiste aastate PISA tulemustega) IKT kasutuses, siis on märgata sama trendi – õpilaste digitehnika kasutus isiklikel eesmärkidel on hüppeliselt kasvanud, kuid hüpe aktiivseks kasutuseks koolitöös on jäänud oodatust madalamale. Õpetajad jätavad kodus teha digiseadmete abil tehtavaid ülesandeid, aga ainetundi sellised seadmed tihti oodatud veel ei ole. Küsitletud õpilased pääsevadIT-õppele või informaatikale ligi protsentuaalselt järgmistes tundides: arvutitunnis 52%; arvutiringis 3%; robootikaringis 6% ning muus organiseeritud tegevuses arvutitega 7%. Üheski arvuteid vajavas tegevuses ei osale aga 33% uuringus osalenud noori.

89,6% vastanud noorte sõnul teavitatakse koolides digiohutusest, kusjuures üks või paar korda aastas (53%) tähistakse päeva „Targalt Internetis“. 73,7% sõnul räägivad vanemad, kuidas tehnikaga ohutult käituda (nendest 48% kord või paar aastas) ja 55,8% juhtudest arutatakse sõpradega digiohutuse teemadel (nendest 50% kord või paar aastas). Õpilased sooviksid saada digitaalse ohutuse teavet professionaalilt, näiteks arvutiõpetajalt, IT-juhilt, veebikonstaablilt, väliselt eksperdilt; kusjuures 4.–6. klassi õpilased ootavad, et ka pädevad aineõpetajad/klassijuhatajad tõstataksid vajalikke teemasid oma ainetunnis. Teavitustööd tehakse 4.–6. klassile sagedamini kui 7.–9. klassile, kes vajaks enam tehnilisemaid ja sügavamaid õpetusi kui „pane parem parool“. Samuti saavad kodus ohutuse koolitust ja nõustamist enam tüdrukud kui poisid. Et edukalt infoühiskonna rünnete ja probleemidega silmitsi seista, siis senine teema fookuses hoidmise intervall ei ole piisav, et kõik vajalikud teemad saaksid igal aastal kaetud. Digiohutuse koolitused on oodatud läbiviimiseks 4.–6. klasside lapsevanematele, sest selles vanuses laps küsib abi ka kodus. On oluline tuua vanemad laste ja õpetajatega ühte inforuumi!

Uurides digiohutuse pädevusi, saame tulemuste abil ülevaate ka teadmiste kitsaskohtadest. Puudused ja soovitused nende parandamiseks on esitatud järgmiselt:

  • Tuleks enam hakata tähelepanu pöörama tegelikele IT-maailma ja digitaalse ohutuse/küberkaitse terminitele, millega infoühiskonnas iga päev kokku puututakse. Küsimus ei ole selles, kas noored selliste teemadega oma pikas edasises elus kokku puutuvad, vaid millal nad seda teevad;
  • Noored ei oska internetis valede ja pettustega hakkama saada, samas puuduvad ka sellekohased õppematerjalid. Lisaks pole õpilastel head arusaama sellest, mis on isikuandmed ning kuidas ja milleks neid kaitsta. Hetkel on kättesaadavates õppematerjalides esitatud info liiga segane ja ebaühtlane. Vaja on ühtlustada nii termineid, lahendusi kui ka ülesandeid;
  • On vaja tuua õppematerjalidesse juurde moraali, vigu ja eetikat valgustavaid mõtlemisküsimusi, mille vastused sõltuvad olukorrast ja kultuurikontekstist. Tegemist on kõrgema astme mõtlemisülesannetega ja eeldavad mõlema osapoole pingutusi ja aruteluoskust.
  • On märgata „hea tüdruku“ ja „paha poisi“ kontseptsiooni koolis – tihti lahterdavad õpetajad õpilasi sugude põhjal. Kui sotsiaalmeedias midagi juhtub, siis abi ja nõu saab pigem tüdrukult; kui aga vaja kellelegi digitaalselt „ära teha“, tuleks pöörduda poisi poole. Sellest tulenevalt peaks tegeleda enam tüdrukute tehnilise oskuspagasiga ja poiste sotsiaalsete pädevustega lahendada olukordi ilma agressioonita.

Uuringu tulemustega saab tutvuda lehel www.kyberpahkel.ee, valides menüüst „Uuringuanalüüsid“.

Küberpähkli uuringu läbiviimist toetab Kaitseministeerium ja Eesti Interneti Sihtasutus ning korraldab Tallinna Tehnikaülikool. Uuringu tulemused aitavad ellu viia projekti „Targalt Internetis“ tegevust Eestis ja suunata digitaalse ohutuse fookust õpilaste, õpetajate ja vanemate harimiseks ning toetamiseks.