Mikk (36), 2-aastase poja isa
„Omaenese isale mõeldes pean isadust niisuguseks nähtamatuks sidemeks, kus ollakse oma lapsele eeskujuks seda ehk ise märkamatagi. Isa õpetab lapsele väärtusi, kombeid, eriti heatahtlikkust, ja mitte ainult raamatutarkuse järgi. Laps kopeerib isa käitumist, ja võib-olla kasvab temast veelgi parem inimene kui isa seda olla suudab. Minagi arvan vahel, et erinen oma isast, aga sõprade kinnitusel on meil samane käitumismuster ja oskus suhelda. Mul on selle üle väga hea meel.
Võin öelda, et olen oma isalt üle võtnud häid harjumusi. Ka oma lapsele soovin näidata, et elus on rahast määravamaid asju. Palju olulisem on näiteks oskus hoida suhteid, nagu sõprus ja pere kokkuhoidmine. Soovin oma pojale edasi anda neidsamu väärtusi, mida olen omaenese isalt saanud.
Seda nähtamatut sidet inimeste vahel, keda sa ise oled siia ilma aidanud, pole kerge kirjeldada. Laps on tükike sinust enesest ja viib elu edasi loodetavasti samamoodi nagu põlvkonnad enne meid. Soovida oma lapsele parimat – see ongi põhiline.“
Siim (39), 13- ja 6-aastaste poegade ning 8-aastase tütre isa
„Kui sa oma lapsega tegemist ei tee, võid küll uhkelt meheks olla, aga isaks alati mitte. Sinu laps vajab tuge, eeskuju, keda matkida, kes tema küsimustele vastaks. Kui isast pole asja, leiab ta niisuguse tugipunkti mujalt. Kui oma isa on kogu aeg tööl, leidub näiteks mõni lahe naabrimees, kellega rääkida, kes pakub kommi, on emotsionaalselt lähemal ja lapse jaoks isast tähtsam.
Ma kujutan ette, et lapsel võib vabalt olla kasvõi kolm vanemat, aga piisaks ju ka ühest, kes täidab puuduva vanema rolli nii hästi kui oskab. Mina kasvasin koos emaga, isa elas meist lahus ja käis külas ainult õhtuti. Istus siis tavaliselt paar tundi teleka ees. Mõnel nädalavahetusel käisin ma ka ise tema juures. Sellest ei jätkunud, tegelikult oli minul isa palju vähem kui teistel tuttavatel lastel.
Olen vahel mõelnud samasooliste paaride peresuhete peale. Mulle tundub, et laste jaoks ei ole vanemate sugu määrav.
Nemad vajavad stabiilse närvikavaga vanemaid, kellele toetuda. Laste endi emotsioonid käivad üles-alla, aga lapsevanemad peavad suutma jääda rahulikuks.
Minu vanema poja bioloogiline isa elas lapse esimesel eluaastal perega koos, aga ei tahtnud temaga tegeleda ega tundnud pojaga mitte mingit sidet. Poisi kolmandast eluaastast alates täidan mina tema isa rolli. Kes ma talle siis olen? Keda tema „isaks“ peaks kutsuma? Ta teab küll, et kusagil elab tema bioloogiline isa, kuigi jutuks tuli see siiamaani harva. Nüüd, teismeeas, on isaduse teema aga muutunud tema jaoks väga oluliseks, kuna bioloogilisel isal on oluline osa lapse identiteedist. Teda vaevab küsimus, miks bioloogilist isa pole poja kõrval. Sellest on saanud teismelise poisi jaoks suur probleem ja tekitab psühhosomaatilisi haigusi. Sellel teemal tehtud ettevaatamatud märkused või naljad solvaksid poissi sügavalt. Kuigi bioloogiline isa ei tunne endiselt oma lapse vastu huvi, elab lapse peas kujutelm sellest mehest nagu jõuluvanast, kellega on seotud täitumata unistusi. Mehel, kes pole midagi teinud isaksolemise nimel, on lapse jaoks ikkagi väga tähtis roll.“
Priit (35), 6-aastase tütre ning 4- ja 2-aastaste poegade isa
„Mul oli just kogemus, kus pidin karantiini ajal oma 2-aastase pojaga veetma kaks nädalat haiglas, sest meil toimus kodus õnnetus. Juhtus, et just mina läksin pojaga haiglasse kaasa. Arvasin, et saame kohe koju tagasi, aga jäime sinna kauemaks. Poeg oli asjade käiguga väga rahul ja suhtles minuga, nagu poleks tal millestki puudust. Minu kogu tähelepanu oli küll temal ning oma tööd sain teha ainult väikemehe uneajal. See oli minu jaoks kinnitus, et ema ei ole lapse jaoks sugugi tähtsam kui isa. Muretsesin pigem nende laste pärast, kes emaga koju jäid. Nende jaoks oli hingeline trauma palju suurem, sest pidid nägema, kuidas ema nutab ja tundma, et kelleltki ei ole abi oodata.“
Joonas (42), 10-aastase tütre isa
„Mina arvan, et paberile kirja pandud isadus ei tee kellestki tegelikkuses isa. Isana sa tegeled oma lapsega ja oled tema jaoks alati olemas. Aitad teda siin keerulises elus edasi, nii palju kui oskad. See, et osaled oma lapse kasvatuses, on isaksolemise oluline roll. Isa on oma lapsele eeskujuks.“
Mihkel (31), 4-aastase poja ja pooleaastase tütre isa
„Isa hoolib oma lastest ja on nende jaoks alati olemas. Isa jaoks on kõige väärtuslikum oma lastega veedetud aeg ja suurim kingitus näha neid kasvamas.“
Romet (25), aasta ja nelja kuu vanuse poja isa
„Isast teeb isa see, kui oled lapse jaoks kogu aeg olemas, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Endast kõneldes: isegi kui ma pojast eemal olen, mõtlen päris tihti tema peale ja tean, et tema ootab mind koju.“
Olev (37), 11-, 9-, 7- ja 5-aastaste poegade isa
„Isast teevad isa tema lapsed. Eelkõige aga tema enda soov tõesti isaks olla ja anda neile parim, mis tal endal olemas on.“
Ainar (32), 8-kuuse poja isa
„Isast teeb isa lapse tema kõigest muust esikohale seadmine. Isa peab lapse eest samamoodi hoolitsema nagu ema, vajadusel isegi öösiti üleval olema, sest seda nii väikese lapsega ikka juhtub. Aga kui võtad vastutuse, siis ka tuleb vastutada. Võib-olla ma venitasin isakssaamisega liiga pikalt, aga nii läks. Tunne oli selline, et miks rutata, sest lapsesaamine muudab su elu päris palju. Laps ei vaja mitte ainult armastamist, vaid ka kohustuste täitmist. Harjumatud tunded võivad vahel olla väga segased.
Praegu näiteks tulevad pojal hambad, ta on öösiti palju üleval, nutab. Ma tean, et ka minu kohustus on tema eest hoolitseda, ükskõik kui väsinud ise olen.
Tõsi, praeguse koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu on lapsehoidmine lihtsam kui varasemal, töölkäimise ajal. Aga saame hakkama. Isaksolemine on ikkagi suurepärane.“
Raino (42), 13-aastase poja isa
„Ma arvan, et iga laps teab, mis teeb tema isast kõige õigema ja parema isa. Elu alguses on ema väga tähtis. Kuid mingil ajal muutub väga tähtsaks ka isa, eriti poiste jaoks. Huvid, tahtmised ja tunded muutuvad, aina rohkem hakatakse jälgima isa tegemisi ja ütlemisi. Räägin seda enda kogemusest pojana. Arvan ikka, et isa peaks olema eeskätt hooliv. Õige isa südames ja mõtetes on tema laps kogu aeg esikohal.“
Brett (26), pooleteistkuuse tütre isa
„Minu laps on alles nii väike, et päris hästi vist pole isaksolemise täistunne veel kohale jõudnudki. Kuigi väiksekesed on alati nunnud, ületab omaenese laps kõik ülejäänud mitmekordselt. Iga tema grimass, väike puuks peale kõhuvalu ja võrratu õnnelik naeratus teevad südame soojaks.
Eks ma alles harjun isadusega. Milline õnn, et saan viiruse ajal oma lapsega kodus olla ja temaga koos kasvada. Muidu olen tööga väga hõivatud, aga üheskasvamise rütm ja rutiin teevad kojujäämise mõnusaks.“
Paul (69), 46- ja 43-aastaste poegade ja 37-aastase tütre isa
„Isast teeb hea isa tema laste haridustase. Mitte ainult laste arv, vaid kooliharidust saanud laste arv on põhinäitajaks. Järeltuleva põlve harimine nõuab igalt isalt väga palju. Rohkemat mul ei ole midagi ütelda.“
Lugu ilmus Lastekaitse Liidu “Märka Last” maikuu veebiajakirjas.
Seekordne number on vanemluse ja isaks olemise teemaline.
Päisefoto: pxhere.com