Kristi Märk
Lastekaitse Liidu noortekogu koordinaator
Helendava ekraani taha kössi vajunud ning muust maailmast justkui ära lõigatud lapsed, noored ja täiskasvanud on üks viis, kuidas iseloomustada meie praegust aega. Ometi sümboliseerivad needsamad nutivahendid piiramatuid võimalusi, mille puhul saab määravaks küsimuseks, mis otstarbel ja kuidas keegi neid kasutab. Mis siis, kui digilahenduste võimuses on lapsi, noori ja täiskasvanuid ühendada viisil, nagu see kunagi varem võimalik pole olnud?
Mõned aastad tagasi kirjutasid ajalehed India päritolu noormehest, kellest sai 19-aastaselt Inglismaa noorim miljonär. Ajal, kui suur osa lapsi kulutab oma online’is veedetud aja mängimisele või niisama chattimisele, tegeles Akshay Ruparelia koolitöö kõrvalt sellega, et kasutas oma telefoni erinevate kinnisvaratehingute läbirääkimiste jaoks. Nimelt asutas ta saidi doorsteps.co.uk, mille netoväärtus oli aasta peale tegutsemist enam kui 10 miljonit inglise naela. Tänu internetile ja nutiseadmetele, mida me kohati ära kiruda ei jõua, on tänaseks maailmas rohkem alla 20-aastaseid miljonäre kui iial varem.
Ometi pole selle loo fookuses fakt, et enda telefoni ja arvuti abil on võimalik tulu teenida, vaid pigem meeldetuletus, et ohtudest on vaja teadlik olla, ent sama oluline on näha ka kõiki neid võimalusi, mida digiühiskond pakub.
Mitte ainult lastele, vaid ka koos lastega
2019. aastal õnnestus mul osaleda Brüsselis toimunud ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. juubeli tähistamisel. Tegemist on sündmusega, mis tõi kokku nii täiskasvanud kui ka noored Euroopast ja mujalt.
Muuhulgas jäi laste sõnavõttudest kõlama järgmine:
- tehke asju mitte meie jaoks, vaid koos meiega;
- palun ärge rääkige meile sõna andmisest, vaid andke meile sõna;
- lapsed on suurepärased muutuste esindajad. Palun lubage meil teiega koos meid puudutavates küsimustes lahendusi otsida ja tegutseda. Usume, et meie käes on nii mõnigi võti, mis avab rohkem uksi, kui te praegu ette kujutate.
Kui asi puudutab mistahes digikeskkondasid, suhtlusplatvorme või nutiseadmeid, peab see viimane punkt eriti täpselt paika. Meil on vaja aru saada ning mõista, et kuigi täiskasvanute tugi, oskused, teadmised ja kogemused on olulised, saavad muuhulgas ka lapsed ise näidata meile, täiskasvanutele, suunda ning aidata meil eesmärgini jõuda.
Teisisõnu ei ole mitte alati vaja valmis lahendusi, vaid on täiesti okei ning tegelikult lausa mõistlik ja vajalik kaasata lapsi algfaasi, anda neile võimalus sõna sekka öelda ja tegutseda.
Vastutust andes ja kandes
Kunagi noorsootöötaja rollis olles kõnetas mind kusagilt kuuldud lause „Selleks, et laps saaks vastutust kanda, on vaja see vastutus esmalt talle anda.“ Ometi avastan ka iseennast ikka ja jälle olukorrast, kus oluliselt kiirem ja kergem on mingid asjad kuhugi maale valmis seada ning alles siis laste arvamuse küsimiseks nende poole pöörduda.
Samamoodi nagu ma olen lastele ja noortele vastutuse andmise ja nende usaldamise usku, olen ma ka seda usku, et lastel ja noortel on vaja tegeleda päris teemadega, mille puhul on selge, MIKS seda kõike vaja on. Üheks illustreerivaks näiteks on erinevad küsimustikud ja üleskutsed, mis kaovad helesiniste ekraanide virvendavate ridade vahele kui vits vette, ilma et keegi neile suuremat tähelepanu pööraks.
Põhjuseid on mitu, alates sellest, et infovool on lihtsalt niivõrd suur, lõpetades sellega, et pole üheselt ja konkreetselt selge, mis küsimustike ja üleskutsete tulemusel saama hakkab. Oluline on, et laps võtaks selle aja ja annaks teada, mis ta arvab. Infovoolu virvarris ei saagi tegelikult pahaks panna, et noorte osalus kipub madal olema ning et kaasatud on vaid teatud protsent aktiviste.
Siis kui miski tundub päriselt oluline
„Kõik väärivad võimalust abi saada, vahet pole kas alaealine või mitte. Mentaalne stabiilsus või ebastabiilsus ei küsi vanust,“ on üks paljudest vastustest, mille saime, kui uurisime lastelt ja noortelt psühhiaatrilise abi kättesaadavuse olulisuse kohta.
19. oktoobril 2020 viisime läbi kiirküsitluse „Psühhiaatrilise abi kättesaadavus laste ja noorte jaoks“, mis jõudis Lastekaitse Liidu Facebooki lehe ja sealse 113 jagamise kaudu enam kui 20 000 inimeseni. Facebooki kaudu oli ankeedile vastajaid 195 ning Lastekaitse Liidu noortekogu Instagrami www.instagram.com/lastekaitseliidunoortekogu story vahendusel oli vastajaid 97, mis teeb kokku pea 300 last ja noort. Mõlemal juhul tuli ka üllatavalt palju täiendavaid ja sisulisi kommentaare ning isikliku kogemuse jagamist. Miks? Sest tegemist oli reaalse teemaga, mis oli oluline, eluline ning oli selge, MIKS me seda küsimust küsisime. See kõik andis tänuväärt sisendi ka temaatilisse arvamusse: Lastekaitse Liidu arvamus psühhiaatrilise abi kättesaadavuse kohta alaealistele.
Kriis kui digikiirendi, mis aitas meid noortele järele
Kahtlemata on koroonaviirus kahetsusväärselt palju laastanud ja seadnud mitmed inimesed, perekonnad ja ettevõtted keerulisse olukorda. Samas on selge, et niisugune krahh, kus kogu elu veebi kolis, pani meid justkui digikiirendisse. Üks positiivseid kriisi kõrvalnähtusid on kindlasti seesama n‑ö kohustuslik digihüpe, mis aitas meid selles valdkonnas natukenegi noortele järele.
Miks mitte vaadatagi erinevaid veebiplatvorme ja suhtluskeskkondasid pigem kui tänuväärt võimalusi, mis mitte ei hävita ega lahuta, vaid toovad kokku ja ühendavad? Tõsi, mitte ükski tehniline digilahendus ei asenda reaalset kontakti – võtmesõnaks on tasakaal ja mõõdukus.
Jah, meil on lastele palju õpetada, ent sama palju on meil nendelt ka õppida, kui hakkame tegutsema mitte ainult nende jaoks, vaid reaalselt nendega koos, nagu ütleb meie Lastekaitse Liidu noortekogu juht Triin Sooäär (17): „Miks rääkida ainult sellest, kuidas lapsed on tulevik, kui nad saavad aidata kujundada juba ka praegust olevikku?“
Päise foto: Freepik.com
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee