Kogemuslugu
Isa surm, probleemid ema vaimse tervisega, maha murtud koduuks ning sõit haiglasse. Sealt edasi kadalipp: turvakodu, kasupere, taas turvakodu, ajutine elamine tädi juures, asenduskodu. Mälestused endast väikelapsena üksinda tualettruumis nutmas ja otsus oma tegelik mina maha matta.
Tänaseks on temast sirgunud 29-aastane noor naine, kelle jaoks andestamine, eneseareng ja teraapia avasid ukse, et tagasi jõuda hüljatud mina juurde.
Ireen Kangro
Projektijuht, Lastekaitse Liit
Kristi Märk
Koordinaator, Lastekaitse Liit
Mari (nimi muudetud) pere elas ühes Eesti väikealevis. Ta oli vaid mõne aasta vanune, kui isa raske haiguse järel suri. Pisut enne seda kaotust olid perekonda sündinud ta noorem õde ja vend. Ema vaimne tervis hakkas halvenema (skisofreenia) ning kuigi vanavanemad kõigiti peret toetasid ja olid olemas, ei saanud siiski keegi õieti arugi, kui tõsist abi ema seetõttu vajas.
Koolis hakkas Mari käima kodust, ema juurest. Algul jäi ta hiljaks üsna sageli, siis juba igapäevaselt ja teise klassi enam ei läinudki. Sellele järgnesid sündmused, mille tõttu on Maril isiklik kokkupuude erinevate asendushooldus teenustega ning rääkida oma lugu, kuidas need sündmused läbi lapse silmade ja tunnetuse hargnesid.
Mari, kas Sa mäletad seda päeva, mil Sind kodust ära viidi?
See on mul hästi meeles. Ühel hetkel olid ukse taga kiirabi, lastekaitse ja politsei. Ema ei lasknud kedagi sisse. Siis murti uks maha. Meie kodu oli hästi sassis, haises, igal pool vedeles prügi.
Meie peitsime ennast tagumises toas. Ema oli käskinud mul kappi pugeda. Siis astusid tuppa võõrad inimesed. Mäletan suurt häbitunnet, sest ka minu õpetaja oli teiste hulgas. Meile vist midagi ka selgitati, aga täpselt ei mäleta, mida just. Tean, et ema hakkas mässama ja ta käed pandi raudu. Haiglasse viidi meid kiirabiautos, emal olid käed raudus ja ta viidi psühhiaatriahaiglasse. Mäletan, et tegelikult oli meil haiglas täitsa tore, sest anti süüa ja sai teiste lastega koos olla. Nii et – mul jäi sellest meelde hea tunne.
Mis edasi sai?
Edasi saadeti meid turvakodusse. Olin siis kaheksa-aastane, õde ja vend vastavalt kolmene ja neljane. Turvakodus olenes, kes oli kasvataja, kuid süüa sai seal hästi. Üks kasvataja, kellel oli tütar, meeldis mulle, kuna ta oli hoolitsev ja armas ning tema tütrega sai mängida. Aga mul on meeles ka kasvataja, keda me kartsime. Ta oli kuri, vaimselt isegi pisut vägivaldne. Me vältisime temaga üksijäämist ning kartsime teda sedavõrd, et läksime ükskord isegi vetsu kolmekesi korraga.
Mis Sulle varajasest lapsepõlvest veel meenub?
Esimeses klassis olin kasimata takutuust, kuid mäletan, et sellest hoolimata suhtusid teised minusse hästi ning see oli tore.
Mäletan, et mulle väga meeldis magama minna ja magada, sest unenäod olid ilusamad kui reaalsus.
Meie pere lastest vanimana võtsin varakult omaks emarolli, kuna pidin hakkama saama nii iseendaga kui hoolitsemisega noorema õe ja venna eest. See oli lisapinge, kuid samas oli kolmekesi ka kindlam olla. Ma ei olnud üksi.
Peagi sai teid veel rohkem, kuna algas kasupere etapp. Mismoodi turvakodust kasuperre liikumine teie jaoks välja nägi?
Aastal 1999 tulid pereisa ja pereema, kellel oli juba kuus last, meid turvakodusse üle vaatama. Kõige väiksem laps oli neil kaasas. Kui minult küsiti, kas soovin nende juurde elama minna, vastasin eeskujuliku tüdrukuna, et mulle sobib kõik. See ei vastanud üldse tõele, kuid tundsin, et pean tegema nii, nagu täiskasvanud minult ootavad. Vend ütles, et võetagu kas kõik kolmekesi või siis teda koos vanema õega. Noorem õde oli kõige vapram ja teatas, et talle ei sobi mitte miski. Tagantjärgi mõeldes on see lahe, et ta oli nii aus.
Teame, et kasupere etapp jäi teie elus lühikeseks. Palun jaga, mida Sa sellest ajast mäletad ning mis juhtus?
Kasupere neli vanemat last hakkasid meid kiusama, aga kasuvanematele ma sellest rääkida ei julgenud. Pinged kasvasid nii suurteks, et me ei julgenud enam isegi sööma minna. Võib ju küsida, et miks ma siis vaikisin. Aga lapsena ma lihtsalt ei julgenud seda teha. Mul oli hirm, et äkki juhtub midagi veel hullemat. Lapsena polnud mul niisugust hakkamist ega oskust rääkida oma vajadustest, muredest ja hirmudest, nagu täiskasvanu suudaks.
Kasuperes elades käisin ühe aasta ka koolis, kus leidsin parima sõbranna, kuid ometi olin ikkagi rohkem omaette ja kusagil nurgas. Teised suhtusid minusse tegelikult päris hästi, pigem olin ma ise tagasihoidlik.
Sellest perest läksime tagasi turvakodusse. Suve saime veeta tädi juures, kellega saime väga hästi läbi.
Mis juhtus, kui suvi lõppes?
Kogu meie suguvõsas polnud kellelgi sellist majanduslikku ega vaimset võimekust, et meid kolmekesi enda juurde elama võtta. Lootus, et saame kuidagimoodi mõne oma sugulase juurde jääda, luhtus. Selgus, et meie kolme jaoks oli parim variant lastekodu.
Millised on sinu mälestused asenduskodus (varasemalt lastekodu) oldud ajast?
Kasuema, tädi, teised lapsed olid ju toredad. Katus, söök, riided – kõik see oli, aga…
Tagantjärele targana tean, millisest toest ma tookord ilma jäin. Esiteks oleksin kohe vajanud spetsialisti toetust: selgitusi selle kohta, kus ma olen, miks ma siin olen ja kuidas tekkinud uus olukord enda jaoks kõige paremini lahti mõtestada. Lisaks vajasin varasemate traumade tõttu (lapsele on perest eraldamine tõsine trauma) ja uue olukorraga kohanemiseks (et uuest muutusest ei tekiks lisatraumat) eriteraapiat.
Väikesele lapsele sobib hästi näiteks kunstiteraapia või mänguteraapia.
On veel üks probleem, millega olen hiljem tegelenud: kui mõistsin, et siia ma nüüd jään ja sõltun teiste armust, arvasin, et pean tegema nii, nagu tahavad teised. Mul oli kindel teadmine, et läbi enda soovide mahasurumise saavutan lõpuks iseendale kuuluva elu, oma kodu, kus saaksin lihtsalt, rahulikult, probleemideta elada.
Sinna aega jääb ka iseendas oleva elurõõmsa lapse mahamatmine. Mis sel päeval juhtus?
Ma mäletan ühte kindlat hetke. Käisin vannitoas nutmas, kuna teiste laste, täiskasvanute ja oma õe-venna ees seda teha ei saanud. Mina ju pidin olema tugev. Seal ma siis nutsin omaette ja järsku teadsin: okei, seda väikest Mari, kes tundis ennast sugulaste juures elades turvaliselt, pole enam olemas. Peidus oli ta püsinud ju varemgi, sest emaga suheldes lapsele vajalikku kindlustunnet tekkida ei saanud. Aga vahel leidsin siiski temaga kontakti, näiteks vanavanemate juures olles.
Nüüd olid teised ajad, nüüd olen siin, jään siia ja sõltun teistest. Mõistsin, et sellises olukorras – mingis mõttes ellujäämise nimel – pidin oma vana Mari ja varasema isikliku elu maha matma. Tundsin ka, et reetsin sel hetkel iseennast.
Niiviisi matsingi tookord maha selle spontaanse ja vaba, ennast turvaliselt tundva elurõõmsa lapse. Kõik need omadused olid näiliselt kadunud. Sealt alates jäi mind kõikjal saatma mitteautentne mina.
Meie kohtumise alguses tunnistasid soovi murda müüti, et psühholoogi juures käivad ainult hullud. Samas jääb Sinu mälestusi kuulates üle vaid imestada, kuidas on võimalik selliseid asju läbi elades mitte hulluks minna ning kasvada igati toredaks ja endaga hakkama saavaks nooreks inimeseks. Kuidas Sa kogu selle ränga mälestustekoormaga toime tuled? Kas oli ka hetki, kus tundsid, et vaikse ja kohusetundliku lapse poolt läbielatu otsib väljapääsu?
Jah, ma mäletan, millal tundsin, et nüüd ma PEAN psühholoogi juurde minema. Õppisin siis ülikoolis ja väline elu oli justkui okei. Olen olnud kogu aeg tubli ja eeskujulik laps, kuid erinevate olukordade ning sündmuste puhul tundsin väga suurt ärevust. Seda ka suvalistes olukordades, kui mul lihtsalt oli vaja kuhugi minna ja midagi ära teha. Mul esines ka depressiivseid episoode.
Tagantjärele mõeldes ja erinevaid välismaal tehtud uuringuid lugedes (minu teada ei ole seda valdkonda Eestis uuritud) esinesid mul ilmselt erinevad häired või osaliselt nende sümptomid, mis on asendushooldusel viibivatel noortel sagedased: depressiivsus, ärevushäire ja posttraumaatiline stressihäire.
Kui ärevus kasvas üle pea, hakkasid mu käed värisema, pea läks tühjaks, võdisesin seesmiselt ja kartsin kõike. Isegi kui olin üksi ja tegevusetult oma toas, valdas mind ometi suur hirm. Hirm tuleviku ees, teadmatus sellest, mis minust edaspidi saab. Eneseväärtustamisest ei tasu rääkidagi.
Ma justkui tõmbasin endale selga asendushooldusel viibiva noore inimese mantli, mis sümboliseeris saamatust, rumalust, teistest halvem olemist. Uskusin sügavalt oma väärtusetusesse.
Muidugi ei kanna niisugust mantli kõik asendushooldusel viibinud inimesed, aga ometi suurem hulk, kui nad seda ise teadvustavad. Sellist mantlit kandes ei olda päriselt ISE.
On väga oluline läbi mõelda, mida ja miks enda kohta niisuguseid otsuseid langetatakse. On see päriselt-päriselt ka tõsi? Kas ma tõesti pole piisavalt tubli, et midagi minule olulist saavutada, tegeleda millegi tõepoolest vajalikuga, midagi elulist ette võtta? Kas tõesti jäävad mingid asjad tegemata ja saavutamata ning minu tegelik potentsiaal realiseerimata?
Aga tookord kasvas ärevus üle pea. Ma ei tulnud enam toime, mul oli kogu aeg halb olla. Ma vajasin abi. See lihtsalt punnitas minust välja: pean minema teraapiasse, sest niimoodi enam edasi jätkuda ei saa.
Üks asi on tunda, et vajatakse abi. Hoopis midagi muud on seda lõpuks ka küsida ja reaalselt vastu võtta. Kõik see nõuab julgust ja turvatunnet. Kuidas Sina jõudsid äratundmiseni, et just nüüd on turvaline abi küsida?
See, et leiad endale kohe esimese korraga õige inimese appi, on jackpot. Paraku oli mul varasemast ajast üks negatiivne kogemus, mille sain ülikooli algusaastatel. Elasin siis veel asenduskodus ja läksin mulle soovitatud terapeudi juurde. Peale seda pettumust jäi teraapias käimine tükiks ajaks soiku.
Teise katse tegin siis, kui olin juba iseseisev. Mul oli oma kodu, elasin koos kaaslasega, õppisin ülikoolis, sain tööle. Kõik eluvaldkonnad olid paigas ja turvavõrk olemas. Sattusin õnneks mulle sobiva terapeudi juurde ja käisin tema juures aastaid. Rahaliselt toetas seda õnneks päris pikalt asenduskodu.
Kui elus on ette tulnud palju tugevaid negatiivseid läbielamisi, siis kust üldse pihta hakata? Mis teemad olid Sinu jaoks kõige olulisemad?
Töötasin enda ja vanemate suhte kallal, kuna see on aluseks kõikidele teistele suhetele (paarisuhe, suhe lastega).
Suhtest oma emaga tulid välja mitmed haavad. Õigemini meil polnudki mingeid suhteid, teda ei olnud minu jaoks olemas. Ta küll sünnitas, aga elas paralleelmaailmas. Lastekodusse minnes ma vihkasin teda. Teraapia eesmärk oli jõuda vihkamisest armastuseni.
Esmalt käisime terapeudiga läbi varasemad traumad, saime kontakti tunnetega, eriti armastusega. Igal lapsel on see loomuomaselt oma vanemate vastu olemas, olgu nad siis millised tahes. Kohati tekkis mul siis hull lootus, et lahendan teemasid ja et ema tuleb mulle nüüd vastu. Seda aga ei juhtunud.
Siis tuli leppimise faas. Leppimine sellega, et mul ei saa mitte kunagi olema taolist ema ja lapse suhet, mida väga sooviksin ning mida peetakse n-ö normaalseks vanema-lapse suhteks.
Sellele järgnes andeksandmise faas. Andestada on võimalik mõistuse tasandil ja südame tasandil. Oluline on neid kahte eristada. Ma võin loogiliselt ja ratsionaalselt enda jaoks ära põhjendada, miks on asjad nii läinud, et tema haiguse tõttu ei saagi talle tegelikult ette heita võimetust olla mulle selline ema, keda mina lapsena vajasin. Kuid see ei tähenda, et suudaksin leida ka südame tasandil täieliku rahu. Haav on siiski nii sügav ja andeksandmise protsess veel poolik.
Kuidas Sa hetkel oma emasse suhtud ning millised on teie suhted?
See on olnud pikk protsess, kuid nüüdseks tunnen oma ema vastu päris tõelist armastustunnet. Aga kuna andeksandmise protsess on mul veel pooleli, siis vahel viskab ikka endiselt sisse solvumist ja süüdistamist selle eest, millest ta mind ilma jättis.
Lisaks tundus mulle varem ja tundub siiamaani, et ta soovib meie suhetes asuda lapse rolli, kuigi laps olen ju tegelikult mina.
Siiski – aja jooksul on selles nii mõndagi palju paremaks muutunud.
Ent enne, kui asjad paremaks läksid, muutusid nad emotsionaalselt veelgi keerulisemaks?
Kõige raskem aeg oli minu elus kuus-seitse aastat tagasi, kui alles hakkasin teraapias käima. Esimesel paaril seansil me tutvusime terapeudiga ja siis alustasime liivateraapiaga. Algusnädalad olid väga intensiivsed ja rasked ning olin päris pikka aega mustas masenduses, sest kogu aastatega kogunenud jama ja pahn kerkisid pinnale. Tahan rõhutada, et niimoodi see ei jää. Jah, algus oli raske, sest tuli saavutada kontakt kogu seni alla surutud negatiivsega. Edaspidi läksid asjad paremaks. Tõsi küll, päris mitmel korral läksin teraapiasse rõõmsa tujuga, aga tagasi tulin raske tundega, kuna tegelesin oma minevikuvaluga. Ometi sain aru, et mul on oma tervenemise nimel vaja olla järjepidev.
Kirjelda mõnda meetodit, mis Sinu puhul hästi toimis?
Töö sisemise lapsega, tema tervendamine. Teraapias pakkusin mina täiskasvanuna oma sisemisele, 7-10aastasele lapsele seda, mida ma tookord täiskasvanutelt ei saanud. Olin iseendale vanemaks. Selle saavutamiseks kasutati erinevaid tehnikaid.
On võtteid, mida igaüks ise teha saab, kui vajalikud tööriistad olemas, nagu näiteks mõttemustrite muutmine. Minu arvates polnud ma väärtuslik. Selle mõttemustri/uskumise muutmiseks kordasin endale igal vabal hetkel, kui see vähegi meelde tuli, et OLEN väärtuslik, kuni lõpuks tundsingi: jah, aga loomulikult olen ma väärtuslik.
Lisaks hakkasin tööle oma kehaga. On täiesti ulmeline, mil viisil suudab keha salvestada, kuidas ta näiteks mäletab traumasid. Kui sinagi käid teraapias, ära jäta kõrvale kehateraapiat! Mind on aidanud TRE (pinget, stressi ja traumat vabastavad harjutused), MER (lihas-sidekoe energeetiline vabastamine) ja kõhumassaaži meetodid, seda eriti lapsena kogetud traumade puhul.
Väga palju on mind aidanud sõbrannad, kellega julgesin ja suutsin läbielatut jagada. Lisaks mu toetav kaaslane, kelle kaissu võin rasketel hetkedel minna.
Minu soovitus: kui tunned, et kõik kasvab üle pea ja muutub liialt intensiivseks, tee paus. Mine teraapiasse tagasi alles siis, kui tunned, et nüüd on selleks taas õige aeg.
Nimeta mõni eriti raske ja intensiivne teema, millega teraapia ajal silmitsi seisid?
Minul oli väga raske leppida oma vanemate ja elusaatusega. Minusse oli talletunud muster, mille jätsid väikse lapse elus järjest toimunud halvad sündmused. Olukord muutus kord korralt järjest hullemaks, elukohad vaheldusid ja süvendasid lootusetust, et sellele ei tulegi lõppu, et juhtub midagi veelgi hullemat. Teraapias tegelesingi hirmust ülesaamisega, et mitte sellesse mustrisse kinni jääda.
Lisandus ohvri roll: oh ma vaene lastekodu laps, kelle vanemad hülgasid! Tunne, et sõltun teiste armust, et ma ei kuulu mitte kellelegi. Minu ümber olevad täiskasvanud teevad vaid palgatööd, nad ei ole siin ei minu pärast ega minu päralt. Kuigi enamus neist olid armsad inimesed ja tegid oma tööd südamega, puudus meil ikkagi see päris-suhe.
On oht jäädagi ohvri rolli lõksu, igaveseks abisaajaks, lasta oma elu korraldada teistel, ise vastutust võtmata. Olla lükata ja tõmmata.
Kuidas teha rahu kõikide teemadega ja iseennast väärtustada?
Ohvri rolli kapseldunud inimese jaoks on vastutuse võtmine – igas valdkonnas – keeruline. See eeldaks ka selliste käitumismudelite ja suhtemustrite talumist, mis ei tundu endale parimad. Või taipamist, et ma ise vastutan, kui mulle mu töö ei meeldi. Arvamine, et pahad on kõik teised, paha on ka riik, kes võiks ju lastele ning noortele nii mõndagi enamat võimaldada, polnud minulegi võõras. Kuni ühel hetkel mõistsin, et mingis etapis pean ma ise vastutuse võtma, kuna see on MINU elu.
Kuidas Sa end praeguseks tunned ning mis pilguga tulevikku vaatad?
Ma käin teraapias siis, kui tunnen selleks vajadust. Tegelen kehateraapiaga. Lisaks toetavad mind igapäevane viibimine looduses, mediteerimine ja jooga.
Kui olin enda jaoks lahendanud kõige raskemad negatiivsed teemad, siis tulin mitte ainult miinusest nulli, vaid plussi. Lisaks sellele, et suudan seepeale rahulikult elada, saan ma ka oma potentsiaali kasutada. Võin olla ühiskonnale kasulik. Piiravad uskumused, tegevused ja hirmud piiravad potentsiaali kasutamist, seetõttu ongi oluline neist takistustest vabaneda. Panustamine ükskõik mis vormis ei tähenda ainult seda, et saan hakkama ja hoian küüned enda poole, vaid ka seda, et suudan midagi teistele pakkuda. Minu tervenemisega on ka ühiskond tervem.
Soovitus: ole enda vastu leebe ja kannatlik. Tervenemine ei toimu üleöö, vaid võib võtta aastaid. Kuid see on seda väärt.
Spetsialisti kommentaar
Mari kogemuslugu annab väga õpetliku ülevaate sellest, kuidas leidis traumeeritud lapsepõlve kogenu tee psühhoterapeudi juurde – kahjuks küll alles täiskasvanuna. Abi otsis ta iseseisvalt, kuna psühholoogiline valu ja siseheitlused olid viinud meeleheite piirini ja arusaamiseni, et nii ei pea see olema.
Psühhoteraapia protsess traumeeritud lapsepõlvega noorukite ja täiskasvanutega võib kesta aastaid. Koos terapeudiga püütakse neutraliseerida sisemised arengutõkked, õpitakse tundma oma meelelist maailma, leitakse varjatud isiksuslikud ressursid.
Psühhoteraapiast võib mõelda ka kui meetodist iseenda tundmaõppimiseks. Maril aitas teraapiaprotsess toime tulla oma segaste tunnete ja mõtetega. Ta nõustus iseenda ja oma minevikuga sellisena, nagu see on olnud. Terviklikum „mina“ aitab vastu astuda mistahes eluraskustele.
Ene Raudla
kliiniline psühholoog-psühhoterapeut
Fotod: freepik.com