Alisa Pelihh | Jäljed minu järel

Alisa Pelihh
Tallinna Mustjõe Gümnaasium, 11.klass


Inimese elu juured pärinevad loodusest, nii nagu teistelgi olenditel meie hiiglasuures maailmas. Minu vaatevinklist meenutab inimese elu suurel määral mõnd teost või raamatut, mida iga hinna eest proovitakse kirjutada. Iga hetk sünnib meie ümber hulganisti lugemata või lõpetamata teoseid. Just need panused, need võluvad ja üksteisest erinevad lood moodustavad meie suure raamatukogu, mida meil on kombeks nimetada inimkonna pärimuseks või ajalooks.

Kahtlemata on inimesed sajandite kaupa kirjutanud suurepärast lugu, võime selles veenduda, kui sirvime ajalooõpikuid. Kas seda võib pidada jälgedeks? Kindlasti. Tõepoolest, inimene oma eluteel sammudes jätab igale poole omapäraseid ja ainulaadseid jälgi, märkame me neid siis lumisel talveteel, teiste inimeste südametes või looduses. Just nende jälgede sügavus on äärmiselt tähtis.

Eeskätt tuleb tunnistada, et inimene veedab terve oma elu kiirustades. Unistuste ja soovide vool sunnib alati ihkama ning otsima midagi erilist, mingit senitundmatut õnne oma kohal selles maailmas. Kuid särasilmne nooruk avastab oma pensionieas äkitselt, et tema ümber valitseb tühisus ning et kõik, mille eest ta raevukalt võitles, pole enam märkimist väärt. Kui inimese eluraamat hakkab tasapisi otsakorrale jõudma, siis ta lõpuks pöörab pead. Inimese ette kerkib uus, varjamatult tõene reaalsus, mis tabab kui välk selgest taevast. Siiski ei söanda keegi tunnistada oma tegude tagajärgi. Ereda elu varjus peituvad teiste olendite kannatused. Aga ees ootav elutu tühermaa ning hirmutav tulevik on kähku muutunud olevikuks ega näi enam viirastusena, millega meid päev päeva järel teleka kaudu hirmutatakse. Ent maailma probleeme märgates tekib küsimus, kus peitub nende kurja juur? Vastus on hullupööra lihtne, sest see juur peitub meis.

Head elu luues jääb tihtipeale silmapaari vahele selle luksuse hind. Iga kord, kui supermarketis riiulitele kiire pilgu heidan, jääb mulle silma rikkalik sortiment, toodete mitmekesisus köidab mu tähelepanu mõnikord kauemaks, kui sooviksin. Poest lahkudes mõistan, et enamikku sellest ei sööda kunagi, isegi kui sinna kutsuda nälgiv loomakari või suur pere. Tekib vaid küsimus, miks me vajame nii palju toitu? Kas me viimaks pole oma eelistuste ning ootustega üle piiri läinud? Minu silmade ette kerkivad äkitselt juba maast-madalast tuntud pildid, kuidas inimesed viskavad vaevu puudutatud toitu prügikasti. Aga miks peab prügikastis mädanema see, mis võiks vabas looduses liikuda või põllul kasvada? Kas tõesti selle nimel, et keegi pugiks end kurguni täis, peavad süütud olendid ohvriks langema? Olgem ausad, me ei vaja loomanaha soojust ega uuemat telefonimudelit. Selge, et tehnika areng ei tammu paigal, aga tasub vahepeal kaaluda, kas järjekordne telefon vinge kaameraga ongi mu unistuste piir? Meie ootused elule aina kasvavad, nõuame liiga palju, arvates, et kõigest ei piisa, ning oleme iseendalegi märkamatult jõudnud ületootmiseni. Näiteks võib tuua kasvõi prügilad, mis kuhjuvad üle napilt kasutatud esemetest. Ent miks inimene oma eluviisiga toob nõnda kolossaalset hävingut, et selle läbi peab kannatama mitte ainult loodus, vaid ka tema lähedased? Loomad, erinevalt meist, söövad täpselt nii palju, kui nende keha vajab. Mõnedel ühiskonnakihtidel ei jää muud üle, kui vähesega läbi ajada, vireledes viletsuses, samas kui keegi naudib maiuspalasid. Kas see ongi õiglus?

Kananahk tõmbub ihule üksipäini mõttest, et olematute metsade asemel, kus ma ise kunagi uitasin, värsket õhku hingasin ja linnulaulu kuulasin, puutuvad mu lapsed nendega kokku ainult internetis olevate piltide abil. Kui lageraie tempot mitte aeglustada, näevad järglased oma silmaga ainult kände, aga meres ujuvaid kalu asendavad plastpudelid. Süüdistan ennast, kui mu lastelastel ei ole võimalik imetleda loomi isegi mitte loomaaias, ja seda kõike tehnoloogia tõttu. Juhul kui loomad nende sünnist juba lakkavad olemast, leiutab inimkond viivitamata kadunud loomadele asenduse.

Mind šokeerib asjaolu, et minu päranduseks ehk jälgedeks saab olema kõigest hunnik riideid, millest pooli pole kunagi kantud, pooleldi söödud ning halastamatult ära visatud toit ning samuti uus telefon, millest kasu pole, eriti kui suu mulda täis.

Minu jaoks on oluline küsimus: kas olen suuteline midagi tegema? Kas pärast mind tuleb ületamatu kuristik, mis suureneb isekuse tõttu? Aga ühte tean raudkindlalt: üksnes minust sõltub mu järeltulijate edasine saatus. Oma igapäevast käitumist analüüsides jõudsin järeldusele, et olen keskkonna vastu sõbralik. See on motoks juba maast madalast, kasvasin oma pereliikmetest eeskuju võttes. Nii mina kui ka vanemad sorteerime prügi ja otsime taara vastuvõtupunkte. Lapsest saadik olen õppinud vanadele asjadele hinge sisse puhuma, uskudes, et need asjad võivad kasu tuua. Just sellepärast väldin ühekordsete nõude kasutamist. Samuti arvan, et juhul, kui inimene ei suuda aidata, siis ta võiks vähemalt mitte segada ega rikkuda. Alustades sellest, et kui mul mingi kommipaber on taskusse jäänud, ei viska ma seda kunagi prügikastist mööda. Isegi kui need sammud tunduvad väiksena, peab ju millestki alustama, eks ole? Ma pole superkangelanna, kes päästab maailma oma ülivõimetega, aga olen suuteline puhastama ruumi enda ümber. Mitte mingi hinna eest ei tahaks, et minu jälg selles maailmas oleks võrdne sügava verise haavaga. Mis seal salata, mulle kindlasti ei oleks meele järele, et mu kirjutatud raamatuga samal riiulil lebaks Punane raamat nende mälestuseks, kes ohverdasid oma elu minu muretu elu nimel.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et enamik meist, elades püsivas kaoses ning süvenedes mõtetesse tulevikust, ei näe oma nina ettegi ega märka tõsiseid probleeme. Sõna otseses mõttes elame motoga, et pärast meid tulgu kasvõi veeuputus. Iseenda silmis oleme peategelased, oma saatuse sepad ning õnne valajad, kelle ümber maailm keerleb. Oma isekate tegudega kaevasime iseendale auku, kuhu aga kukuvad ka süütud. Kindlasti kannab meie käitumine vilja keskkonnaprobleemide kujul. Kui inimesel on kombeks ennast pidada looduse parimaks kätetööks või arukaimaks olendiks, siis võiks ju ka vastutust kanda. Me lausa mürgitame veehoidlaid tööstusjäätmetega iga päev, sellest välja tegemata. Ka meie autode heitgaasidest võiks rääkida, mis ei haihtu ühe sõrmenipsuga. Tasuks tõele näkku vaadata ning tunnistada, et Maa on meie ainus kodu, kust me hõlpsasti jalga lasta ei saa. Ma usun, et jäljed minu järel on seotud ka teiste inimeste jälgedega. 

Inimesed on kui tilgad, üksinda tunneme end nõrkadena, kuid tilkadest sünnivad mered.


2021. aastal korraldas Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskkonnateemalisele esseekonkursi „Jäljed minu järel“, kuhu laekus kokku 20 tööd. Esseekonkursi võitjad valiti kahes vanuseastmes. Põhikooliealistest (8.-9. klassi) õpilastest kirjutasid parimad esseed Joel-Matis Ungru Tallinna Järveotsa Gümnaasiumist ja Helena Uuetalu Tallinna 21. Koolist. Gümnasistide hulgast olid võidukad Annette Maria Hermaküla Tallinna 21. Koolist ja Alisa Pelihh Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist. Lastekaitse Liit avaldab võitjate esseed veebiajakirjas Märka Last.

 

Päise pilt: Pixabay.com