Joel-Matis Ungru | Jäljed minu järel

Joel-Matis Ungru
Tallinna Järveotsa Gümnaasium, 8.b


Minu tuppa tuli mõte. Ta vaatas mu peale ülevalt alla. Minu pea kohal võivad särada tähed, pöörelda planeedid, lennelda pilved ja langeda lumi. Mu palve, et Ta jääks puhtaks, saab olema pikk.

Mäletan ikka aegu, kui sai vanaemaga tähti vaadata. Alati oli rahulik, taevas ei ole kunagi vihaseid märke toonud. Ta on toonud kauneid lindude parvi kahe suure tiivana üle meie maa.

Aga vahel on taevas kaetud – tornmajade tippudega, lennukitega, suitsukogumiga, tuhapilvedega. Vihm ei pese, aga tahan, et ta oleks puhas.

Siis see mõte puhub mulle juttu tuulest. Tuul on õhk. Meie maailma õhk on üsna kurnatud, eriti linnades. Ta lõõtsutab, ta on väsinud, ta vajaks nagu puhkamiseks aega – ta ei jõua higi otsa eest pühkida. Ta ei alusta päeva puhaste mõtetega. Temas on möödunu mustus ja tolm. Maalähedastes kohtades on tal rohkem hingamisaega, aga sinnagi võib jõuda saaste. Tehased, kaevandused, karjäärid, autod – kõik on reostamas õhku. Mu palve, et tuul jahutaks palaval suvel, oleks vallatu, lööks akna lahti …, et meie mäed ei oleks tehtud tuhast …, saab olema pikk.

Minu tuppa tuli mõte. Ta tuli just metsast. Ta võttis endaga kaasa loomad, linnud, taimed. Minu juures oli ruumi. Tal oli jäänud üks okas hinge. Proovisin seda välja võtta, aga tundus, nagu selleks oleks vaja kaheksat miljardit inimest. Mõned neist aga vajutasid okast sügavamale. Kui nad selle lükkamist jätkavad, ei ole abi ka ülejäänud kaheksast miljardist selle okka välja võtmiseks.

Mets on meie suurim vara. Mets annab meile ka õhku. Meie ei hinda seda. Maaomanikud kohtlevad metsa kui mingit eset, mida saab raha eest maha müüa. Puid raiutakse kiiremini, kui neid jõutakse istutada. Meil on ka sood ja rabad, aga ka neid ei hinnata. Neid kuivendatakse, et saada rohkem maad. Olgu siis viljakasvatuseks või kinnisvara arenduseks, aga soosid jääb vähemaks. Puu tahab kasvada suureks ja näha jõekaldalt oma peegelpilti vees.

Mu palve, et puud vallutaks maailmakõrgusi, et vanad puud ja noored puud oleks käsikäes, saab olema pikk.

Minu tuppa voolas mõte. Päike sädeles ta peal ja kalad ujusid ta sees. Meie maailma vetes toimub palju tegevust, nii head kui ka halba. Kaubalaevad liiguvad edasi-tagasi. Kõige halvem – suur osa inimese tekitatud prahist satub merre. Randades loobitakse festivalidel ja kokkutulekutel praht rannaliivale, kust see kandub meie maailma vetesse.

Meie vees elab palju elusorganisme, aga kõige tuntum veeloom on kala. Meie jaoks on kala toit. Jätkugu teda, aga mõistlikult. Meie vetes on olnud palju organisme, kes on kas looduslikel või inimtekkelistel põhjustel välja surnud.

Kõik need mõtted kogunesid meie Maale. Nendes mõtetes oli minevik. Sellist puhtust ei ole ega saa ka olema, kui ei toimu muutust. Mõnes mõttes on see tee tulevikku. Jah, olgu seal soovid ja unistused, aga mitte “Mina tahan… Mina pean…”-mõtted.

Maa kandku vilja. Igal elusolendil olgu koht, oma rõõm. Lase hundil ulguda ja karul selga sügada vastu puud. Loom mõtleb oma mõtteid. Ta näeb, kuidas sa temasuguse ilma erilise põhjuseta jahipüssiga maha lased. Ma ei välista jahtimist, aga mõistlikkuse piires. Iga inimese mõte andku maale elu hingust. Halasta Maale, nagu sa ise halastaksid endale. Avasta tema rikkusi, nii nagu sa avastad rikkust enda juurest. Õpi teda tundma ja tema peal targalt elama.

Maa on elu, aga Maal on surm. Maal käib sõda. Põhjas, lõunas, idas, läänes. Taplus maapinna, suurema võimu ja usu nimel. Sõdur, istu jõe kaldale. Laula üks laul Isamaa tervise nimel! Kirjuta üks luuletus, võibolla esimene ja viimane oma elus, aga kirjuta see Maale. Kogu see sõjategevuseks kulunud raha oleks võinud ju minna looduskaitsele, loomadele, veele, metsale – Maale. Ta ongi kõik, mis meil on. Meie tunded, meie mõtted ja meie teod. Meie minevik, meie olevik ja meie tulevik. Me peaksime teda hoidma. Kui me kõik seda teeme, jääb meie õhk puhtaks, meie mets kasvama, meie veed sädelema ja meie Maa tervikuks.

Minu tuppa jäi mõte. Ta oli seal juba kaua istunud ja jalgu kõigutanud. Ta meenutas mind, aga natuke sind ja midagi oli temast endast. Olin talle rääkinud oma mured ja rõõmud. Oma hirmud ja kartused. Tema rääkis mulle oma muredest, rõõmudest, hirmudest ja kartustest. Koos me tahtsime olla lihtsalt terved. Mina ja Maa. Minu pika palve saab kokku võtta kolme sõnaga: hoidke Maa tervena.


2021. aastal korraldas Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskkonnateemalisele esseekonkursi „Jäljed minu järel“, kuhu laekus kokku 20 tööd. Esseekonkursi võitjad valiti kahes vanuseastmes. Põhikooliealistest (8.-9. klassi) õpilastest kirjutasid parimad esseed Joel-Matis Ungru Tallinna Järveotsa Gümnaasiumist ja Helena Uuetalu Tallinna 21. Koolist. Gümnasistide hulgast olid võidukad Annette Maria Hermaküla Tallinna 21. Koolist ja Alisa Pelihh Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist. Lastekaitse Liit avaldab võitjate esseed veebiajakirjas Märka Last.

 

Päise pilt: Freepik.com