Annette Hermaküla
Tallinna 21. Kool
Ühel sügisööl, mil mudane muld parasjagu end äsja langenud lehtedega ehtis ja mil vihma sadas pilkasest pimedusest justkui sosinaid maapõue, sättisin end parasjagu magama. Tirisin akna viivuks pärani ja pugesin sumedas ruumis kui kaitsekilbist pehmete pesumasinas kulunud linade vahele. Asetasin mõtetest pungil ränkraske pää padjale ja jäin viivuks kuulatama. Mets kohises: puud kõikusid sümfooniana, lastes sügistuule musklis käel end paitada. Vihm komberdas siilina mööda samblaseid künkaid ja banaanikollaseid vahtralehti. Sulgesin rasked silmalaud: mil kustutasin teadmise akna taga lasuvast metsast ja kuulasin vaid lehesahinat ja vihmasabinat, kõlas puude kiikumine kui mere leebe kohin. Kujutlesin viivuks ette, kuidas üle lahtise akna lasub mul priske mererand koos vähesoolaste lainete ja Eesti mere hirmutava hallusega. Mil silmad avasin, küsis ema, kas olen hulluks läinud – saabunud oli hommik. Enne kui sain miinuskraadidega sügisööl akna suletud, oli Une-Mati puhitsedes end juba aknast sisse upitanud. Kogu tormise öö olin maganud jäises kambris segamatult enda õhukese kaitsekilbi all.
See öö, mil mets ja meri akna taga segamini läksid, mil müstiline pimedus mööda selga judinaid saatis ja mil nii sügavale unne uppusin, et krõbekülmast sugugi välja ei teinud, endale sõnastust ei leia. Valdur Mikita on tabavalt öelnud: „Tuleks selgelt mõelda, kas ühe kultuuri väärtus on see, mis on tõlgitav või pigem see, mis ei ole tõlgitav.“ Looduse emalikku lohutust, mis puges läbi naharakkude otse südame kambritesse, maalides tuksuva organi sügislehe kuldkollastesse toonidesse, tõlkida ei anna. Mil püüan looduse lohutust sõnadesse panna, kipub nutt kurku, sest kuidas väljendada selles pisut rohmakas, ent siiski armsas põlluharimiskeeles hinge kõige kriipivamaid tundevirveid?
Lapsena kallistasin alati vanaisa ärgitusel metsas puuhiiglasi, vahel olin nendega koguni dialoogis. Mil perega suviti siia-sinna sõitsime, istusin alati auto tagaistmel käsipõsakil ja vaatasin unistavalt mööduvaid tihnikuid ja kuldseid põllulappe. Auto muudkui puristas ja iga natukese aja tagant asendus tihnik lageda platsiga, kuhu oli püramiidi laotud hunnik mahavõetud puid. Neil hetkedel vakatas alati lõbus lorijutt ja maad võttis sünkjas vaikimine. Ehkki keegi ei kõnelnud, lõikas ilmselt igaühe südant valu – surnud puud võtsid rumala lori keelelt ja sõid tüki hingest. Ja ehkki pole võimalik ratsionaalselt seletada, miks tundsin tüvile koos lehtedega kaasa, oli emotsionaalne valu siiski prevaleeriv.
Mil viskan ära mõnd ühekordset kohvitopsi või mil külla tulnud ehitajamees ühekorraga kliimamuutustest kõnelema hakkab, toonitades, et kliima peabki muutuma, poeb südamesse seesama tõlkimatu emotsionaalne valu. Olen 2003. aastal sündinud laps. Alates ajast, mil toolil istudes jalad päris hästi veel põrandat ei puudutanud, kuni praeguseni, mil samme parasjagu ülikooli poole sean, on minu teekond olnud alati ümbritsetud kliima muutumisega. Kui 1930ndate põlvkonda kutsutakse „sõja lasteks“, on minu generatsioon mitte „Gen-Z“, vaid „kliimakriisi lapsed“. Kliimakriis on kui tihke pilvkate üle sinise taeva – ta istub alati inimkonna õlul, temast tehakse dokumentaale, kunstiteoseid, viiakse läbi tuhandeid uuringuid, ridamisi tõestades, kuidas loomade liigirikkus drastiliselt väheneb, kuidas CO2 kasv atmosfääris on hüppeline, kuidas keset merd haigutavad prisked prügisaared. Kliimakriisi jaoks on Euroopa Komisjon on loonud ülimahuka kliimakriisi kava, Eesti müüb CO2 kvoote Luksemburgile, Biden deklareerib enda huvi kliima vastu. Kliima-kliima-kliima. Keskkonnakriis istub vaikselt mu tolmuses toanurgas, mil metsakohinat kuulan, ta istub hommikul bussis me kõrvalistmetel, ta ootab meid prügikastide taga, mil järjekordseid pakendeid kuskile koletusse prügilasse saadame. Jordan Peterson on rõhutanud, et ligi 90% suhtlusest leiab aset vaid 500 sõna abil. Olen enam kui kindel, et vähemalt kaks-kolm sõna selle poole tuhande seast kuuluvad igaühe vestlustes kliimakriisile – keskkonnamuutused on end istutanud igaühe ajukurdude vahele. Minu südames on istunud kliimaärevus enam kui kolm aastat, vahel irvitades mulle võikalt näkku, vahel sosistades hirmusosinaid kõrvusse. Kui varem põgenesin hirmu eest metsa, ei tee ma seda enam mitte. Ma ei taha metsa minna ja enda puuhiiglastega silmitsi seista – mul on piinlik. Mul on piinlik, sest olen enda siniseid samblikke, kooreüraskeid ja kodumetsa puid rängalt alt vedanud, inimkond on neid rängalt alt vedanud.
Nagu tuhmi pilvkatet sinise taeva eest niisama minema ei puhu, nõuab ka kliimakriisi lahendamine ebainimlikku pingutust – kust leida nii vägev tuulesõlm, et too meile sinise taevalaotuse taas paljastaks? Kliimakriisi puhul tundub küsimus „Mida teha?“ nii kole, nii lahendamatu, et kibe nutt tekib kurku. Kas Euroopa Liit on organ, kes peab tegutsema? Ent kuidas Euroopa Liit, kui vaid Hiina ja USA moodustavad kahekesi 40% tervest CO2 heitest? Kuidas panna Hiinat rohepööret teostama? Ja kas üldse saab? Ja isegi kui saada Hiina ja USA endaga kampa, kes maksab rohepöörde kinni?
Ma ei tea. Mina kui lihtne metsakohinat armastav eestlane, kes puid kui vendi vaatab või koos pideva kliimaärevusega elab, püüan astuda võimalikult ettevaatlikult, et ma ise jälgi ei jätaks. Muidugi eksin, ostan vahel plastpudelis Coca-Colat või kaugelt tulnud kummikomme, ent lihast loobumine ja kaltsukad on juba parajalt haprad jäljed liivas, mille meri rutuga ära uhub.
Ühel sügisööl, mil puud susisesid ja vihmamuusika muudkui lahtise akna taga mängis, lamasin ma voodis ja tahtsin nutta. Ma tahtsin nutta, sest mets on nii armas minule, mil ta vaikselt hinge heidab nii Amazonases kui Eestis. Ehkki olevat raiekvootidega kõik korras, istub kliimaärevus minus südamekambreis ja muudkui kuulutab eesootavast hukust. Ma kõnnin kikivarvul, et mitte jätta jalajälgi, et mitte tunda tõlkimatut emotsionaalset valu. Tahan minna metsa ja kallistada puuhiiglasi, mitte nutta mahavõetud puude najal, ma tahan mõelda, et kord leitakse tuulesõlm, mis puhub kliimakriisi tuhmid pilved viimaks ära selle pühaliku looduse eest. Kui ilus oleks, kui võimust võiks veelkord võtta sinine taevas.
2021. aastal korraldas Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskkonnateemalisele esseekonkursi „Jäljed minu järel“, kuhu laekus kokku 20 tööd. Esseekonkursi võitjad valiti kahes vanuseastmes. Põhikooliealistest (8.-9. klassi) õpilastest kirjutasid parimad esseed Joel-Matis Ungru Tallinna Järveotsa Gümnaasiumist ja Helena Uuetalu Tallinna 21. Koolist. Gümnasistide hulgast olid võidukad Annette Maria Hermaküla Tallinna 21. Koolist ja Alisa Pelihh Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist. Lastekaitse Liit avaldab võitjate esseed veebiajakirjas Märka Last.
Päise pilt: Freepik.com