Maarja Punak
PPA vanemkommunikatsiooniametnik
Eeskuju on see, mis päriselt mõjub. Halbu näiteid on meie ümber alati olnud ja on ka tulevikus. Olgu nendeks alkoholitarbimise ülistamine või täiskasvanute madal oskus sotsiaalmeediat tarbida. Lihtne on teha valikuid selle põhjal, mis vaatab igalt ekraanilt vastu. Mina tunnen muret heade näidete vähesuse pärast. Olukorras, kus noor inimene saab meediat tarbides valida ainult halbade ja vähem halbade valikute vahel, ei tohiks viibutada näpuga noore inimese peale, vaid võtta kätte peegel.
Noorte liigne mobiilikasutus. Kui lapsevanem piirab lapse telefonikasutust, aga istub igal võimalikul hetkel ise ninapidi ekraani taga, siis miks peaks noor teisiti tahtma käituda? See meenutab olukorda, kus alkohoolik piirab teiste ligipääsu alkoholile, kuid ise enda alkoholitarbimises probleemi ei näe. Enesekontrolli tuleb kõikidel õppida.
Saavutuskultuuri ülistamine. Delfi avaldas loo, kus inimesed said sisestada enda vanuse ja vaadata, mis on statistiliselt selles vanuses inimestel elus olemas ja saavutatud. See tekitas palju pahameelt. Küll aga puutuvad noored sellega pidevalt kokku. . Iga sotsiaalmeedia platvorm pakub võimalust vaadata omaealiste suunamudijate kontosid, kuid kui palju me panustame täiskasvanutena sellesse, et taoline info noori ei laastaks? Igaüks liigub siin elus oma tempo ning eesmärkidega. Vaimse tervise huvides tuleks sel teemal rääkida rohkem igas vanuses inimestega, kuid eriti noortega.
Enesetapumõtete tähenduse vähendamine. Kui Twitteris jagatakse enesetapumõtteid söögi alla ja peale, siis kuidas peaksid noored aru saama, millal on tegemist lihtsalt mõtetega ja millal tuleb päriselt abi küsida? Kui me teeme enesetapule viitamisest käibefraasi, siis kuidas märgata appihüüdeid, kus inimene vajab tõesti abi? Õnneks on viimasel ajal märgata ka nende puhul kommentaare, mis toetavad või pakuvad abi, ning seda tuleks veelgi enam eesmärgiks seada. Ärme vaatame teise muremõtetest mööda.
Empaatiapuudulik suhtlemiskultuur. Kui Facebooki gruppides levitavad täiskasvanud valitsuse ja riigikogu liikmete suunas vihkamist täis kommentaare ja postitusi, siis kuidas peaksid noored aru saama, et selline käitumine ei ole norm? Et demokraatia toimib teisiti ja üks selle osa ei ole teisel arvamusel olevate inimeste ähvardamine ja mõnitamine. Üldine madal käitumiskultuur tuhmistab noori ja selleks, et veidigi välja paista, tuleb kasutada veelgi äärmuslikumaid väljendeid. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus laps, kes ei tea, mida seksimine täpselt tähendab, ähvardab Tiktokis teise lapse ema surnuks vägistada. Jagamise nuppu vajutades nõustub jagaja nii selle sisu kui ka lähenemise ja stiiliga. Arvamust saab avaldada argumenteeritult ilma klikikogumise maailma ilustusteta.
Alkoholi tarbimise propageerimine. Populaarsed tõsielusaated peegeldavad suhteotsinguid, kus kõik otsused tehakse alkoholi mõju all. Küll aga on selge, et noorte esimesed suhted saavad alguse enne seda iga, kui alkoholi tarbida tohib. Üha enam on välismeedias artikleid, kus ennustatakse, et varsti loobutakse sotsiaalsest joomisest ja alkoholitarbimisest saab midagi sarnast sigareti suitsetamisele. Seniks, kuni muutust ei ole toimunud, tuleb noortele õpetada päris suhtlemist, lähisuhete loomist ja sellega kaasnevat. Üks parim näide, mis sellega seoses meenub, on kohtinguvägivalla projekt, mis murdis müüte ja õpetas noortele, mida tähendab nõusoleku andmine või mida suhtes olles saab lugeda vägivallaks (teistega suhtlemise keelamine, isiklike sõnumite lugemine, nõudmine saata alastipilte). Selliseid ettevõtmisi võiks olla aga oluliselt rohkem.
Kui portaalid suudaksid noppida välja postitusi, klippe või säutse, mis on päriselt kasulikud, huvitavad, eneseväärikust ja -teadlikkust tõstvad, siis me suudaksime sotsiaalmeedia kaudu muuta ka inimesi paremaks. Praegu keskendutakse rohkem sellele, et saaks väga halbu asju sotsiaalmeediast eemal hoida.
Eeskujuks olla ei ole keeruline. Näiteks tegi Rob Kenney Youtube’i kanali nimega „Dad, How Do I“, mis on mõeldud noortele, kellel endal ei ole isa, ning kus ta õpetab asju, mida tavaliselt isad enda lastele õpetavad. Meil on Eestis mitmeid perekondi, kes blogivad enda igapäevaelu ja annavad soovitusi teistele lastevanematele. Meil on veebis keskkondi, kus saab vaimse tervise osas nõu küsida. Ärme otsi ega oota tehnilisi lahendusi, kui juba praegu saaksime eeskujudena anda noortele tõuke paremuse suunas. Käbid jäävad igal juhul kändude juurde, ja kui me soovime muutust noorte käitumises ja valikutes, tuleb muuta iseennast.