Aleksandra Munts-Avajõe ja Saskia Muru
Programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid
Kas teate seda lõbusat seltskonnamängu, kus tantsitakse toolide vahel ringi ja kui muusika vaibub, peavad kõik leidma endale istumiseks tooli? Aga osalejate arvu suhtes jääb alati üks neist puudu. See, kes ei jõua toolile istuda, on mängust väljas.
Toolitants on lihtne mäng ja seetõttu lõbustab igas vanuses inimesi. Aga ehk on tuttav ka tunne, et mäng võib tekitada ebamugavustunnet ja stressi neile, kes toolita jäävad?
Toolitantsus tekkivad tunded sarnanevad väga lasteaia- või koolilaste seas levivate suhtlusmehhanismidega, kus teadmatus, kas neil on olemas teiste hulgas oma koht, põhjustab ebakindlust.
Nii toolitantsule sarnastes mängudes kui ka päriselus tuleb ette olukordi, kus lapsed peavad endale koha kindlustamiseks teisi välja trügima. Alati ei ole selleks füüsiline tõukamine, vaid kasutatakse
ka varjatud väljatõrjuvaid tegevusi. Kiusamise puhul seisneb tõrjumine ühe inimese tahtlikus ja süsteemses eiramises olukorras, milles ta on sunnitud viibima ja kus tal on end mingil põhjusel raske kaitsta. Sealjuures on kiusamisolukorras igal inimesel grupis oma roll, mis jaotub mitte ainult kiusaja ja ohvri, vaid ka kaasajooksikute, õhutajate, passiivsete pealtvaatajate vahel.
Lapsed peavad tundma kuuluvusvajadust
Kuuluvusvajadust peetakse üheks olulisemaks vajaduseks meie elus. Just see tarve ajendab sõlmima ning hoidma kestvaid, positiivseid ja olulisi suhteid. Juba väga noorest east oleme sõltuvad kogukondadest, kus saame mõtiskleda, õppida ja luua uusi suhteid. Kui isikliku koha suhtes tekib kahtlusi, muutub meie aju valvsaks. Inimesed, kel napib teistega positiivseid kontakte ning kindel kuuluvustunne gruppi, võivad kogeda ärevust, üksindust, olla depressiivsed ja vihased. Nad muutuvad ebakindlaks ja püüavad oma kohta kindlustada. Seetõttu tekib olukordi, kus hakatakse hirmust ise ohvriks langeda hoopis teisi grupist välja tõrjuma. Lapsed, keda kogukonnast, olgu selleks siis näiteks rühm või klass, välja tõrjutakse, tunnevad end haavatavana ja üksikuna ka pikemas perspektiivis.
Väärtuskasvatuslik lähenemine kogu grupis
Eesti haridusasutustes kasutatavas kiusuennetusprogrammis “Kiusamisest vabaks!”, mida veab Eestis MTÜ Lastekaitse Liit, ei ole metoodiliste tegevuste fookuses mitte individuaalne laps, vaid kogu grupp, kus arendatakse väärtuspõhist käitumiskultuuri.
Gruppi saab tugevdada, tagades, et kõigil lastel on teistega lähedased ja arengut toetavad suhted. Sealjuures ei ole vaja rõhutada, et iga lapsega grupist tuleb tingimata sõber olla. Piisab, kui anname neile kaasa õpetussõnad ja omaenese eeskuju, et tähtis on olla hea kaaslane kõigi jaoks. See tähendab eelkõige, et oma käitumises tuleb olla teiste inimeste suhtes hooliv, austav, salliv ja vajadusel julge. Vähem olulisem ei ole ka täiskasvanul endal mõtestada, millisel kohal on meie eludes sõprade ja kaaslaste iseloomulikud erinevused ning sarnasused.
Toolitants toogu rõõmu!
Mida aga teha tuntud seltskonnamängus teistmoodi, et peale toolide vahel ringi tantsimist ja muusika vaibumist kedagi mängust välja ei jäetaks? Kuidas tekitada lastes selles mängus ühtekuuluvustunnet ja ühist soovi kõigiga koos, kedagi kõrvale tõrjumata mängu jätkata? Lahenduseks pakub programm “Kiusamisest vabaks!” järgmist: eemaldage mängust mitte lapsi, vaid toole. Sellise väikese mängureegli muudatusega õpib laps, et oluline on mitte tõrjuda, vaid üksteist aidata, et tunda elus rõõmu. Mäng kannab nimetust “Kiusamisvaba toolimäng” ja see on üks lemmikutest nende Eestimaa laste jaoks, kes kasutavad programmi „Kiusamisest vabaks!“
Nii on ka elus, et turvalistes kooslustes püsib grupi sallivuskultuur kõrge ning keegi ei vaata pealt, kuidas üht endi hulgast välja tõrjutakse. Lapsed peavad kogema, et ka “elu toolitantsus” on nende jaoks alati iste olemas. Ka siis, kui toole jääb liiga väheseks, leiab tõelise rõõmu mitte tõrjumisest, vaid kaaslase toetamisest.
Vaata artiklit “Kiusamine kui elu toolitants” ka Märka Last veebiajakirjas.