Justiitsministeeriumi tellimusel korraldas Civitta Eesti AS uuringu, et selgitada välja, milliseid hindamisvahendeid ja sekkumisviise kasutada ennast või teisi kahjustava seksuaalkäitumisega laste ja noorte aitamisel. Uuringu tulemusena pakuti välja terviklik süsteem, mis võimaldab spetsialistidel noorte toimetulekut ja normaalset eakohast arengut mõjusalt toetada ning seksuaalvägivalla toimepaneku riski vähendada. Uuringu üks autoritest, Kaia Kastepõld-Tõrs annab uuringu olulisematest tulemustest ülevaate.
Seksuaalvägivald ja probleemne seksuaalkäitumine on valdkond, mis mõjub paljudele spetsialistidele hirmutavalt, kuna arvatakse end olevat teemas mittepädev. Seetõttu jäävad sellise probleemiga lapsed ja noored tihti kohasest abist ilma. Justiitsministeeriumi tellimusel CIVITTA Eesti AS poolt läbi viidud uuringu „Ennast või teisi kahjustava seksuaalkäitumisega noorte mõjutamine kriminaaljustiitssüsteemis“ eesmärgiks oli seda tühimikku täita, kaasates eksperte Eestist ja välismaalt ning kaardistades seniseid kogemusi ja vajadusi.
Pikka aega on laste ja noorte abistamisel tuginetud täiskasvanutele rakendatavatele käsitlustele. Kuigi nii mõneski aspektis on sarnasused olemas, saab järjest enam selgeks, et laste ja noorukite puhul ei ole see mõistlik ning vaja on vahendeid ja viise, mis võtaksid arvesse arengulisi aspekte.
Sarnaselt täiskasvanutega eristatakse laste ja noorukite puhul erinevat tüüpi häirunud seksuaalkäitumist. Üks viis eristamiseks on ohvri vanus – kas tegemist on puberteedieelses vanuses, puberteedieas või vanema kannatanuga. Teine viis on lisada eelnevale käitumise laad.
Näiteks on välja pakutud kolmene jaotus: niinimetatud parafiilia tüüpi seksuaalkäitumine, vägivaldne seksuaalkäitumine ja probleemne seksuaalkäitumine. Parafiilia tüüpi seksuaalkäitumist iseloomustab varane algus, sooritajast noorem, puberteedieelses vanuses ohver ning hälbiv seksuaalne erutus. Vägivaldsele seksuaalkäitumisele on omane agressiivsus ja vaenulikkus ka muudes olukordades ning probleemid kiindumussuhetes. Ohvriks on enamasti eakaaslane või vanem. Probleemne seksuaalkäitumine algab teismeeas ning on osaks teismeea katsetamisest või on tegemist psühhosotsiaalse arengu häirumise kompenseerimisega.
Kuigi teadusmaailmas jätkub töö selliste jaotuste paikapidavuse ja olemuse uurimisega, saame aru, et kõiki kahjustava seksuaalkäitumisega alaealisi ja noori ühte patta panna ei ole põhjendatud. Kohtlemismudel peab arvestama lapse ja noore käitumise iseärasustega, tema omapärade ning kindlasti ka kontekstiga, milles see laps või noor oma elu elab. Käesolevas artiklis jõuame keskenduda mõnele olulisele aspektile.
Enne sekkumist peab toimuma põhjalik hindamine
Sekkumine ilma põhjaliku hindamiseta on põhimõtteliselt raisatud ressurss. See tähendab, et juhtumiga tegelemine eeldab esiteks juhtumikorraldust ning pädevat ja mitmekülgset hindamist. Juhtumikorraldus tähendab seda, et olemas on asutus või spetsialist, kes valdab kogu informatsiooni juhtumi kohta ning on võimeline koordineerima lapse või noorega toimuvat ning koostööd erinevate spetsialistide vahel. See hoiab pikas perspektiivis kokku nii abivajaja kui abistamise ressurssi.
Sekkumisplaani koostamiseks on vaja koguda informatsiooni lapse või noore individuaalse riski kohta ja hinnata probleemse seksuaalkäitumise esinemist, kuid mitte ainult seda. Samuti on vaja hinnata sekkumise vajadust ning valmisolekut sekkumiseks ehk tegureid, mis on põhjustanud probleemkäitumise kujunemist ning mõjutavad käesolevat toimimist. Nende tegurite hulka kuuluvad lapse või noore enda tugevused ja muud ressursid, psüühilise ja somaatilise tervise seisund, vaimne võimekus, õpiraskused, sotsiaalsed oskused. Muuhulgas on oluline kaardistada lapse või noore enda kujunemislugu ning traumaatiliste kogemuste esinemine.
Et hindamine oleks edukas, peab see olema lapsele või noorele arenguliselt kohane – arvestama lapse olukorra, tema võimekuse ja seisundiga. Vajadusel kohandatakse hindamisprotsessi. Hindamisprotsess peab toetuma koostööle ning hinnatavaid koheldakse austusega, hoolimata tema tegudest, võimekusest või käitumisest. Tulenevalt hindamise eesmärkidest peavad ka vahendid olema mitmekülgsed (mitu vahendit, erinevad viisid, erinevad allikad). Muuhulgas peavad vahendid võimaldama hinnata probleemide kõrval kindlasti ka tugevusi. Ära ei tohi unustada ka tõsiasja, et hindamisvahendil peab olema vähemalt minimaalne tõenduspõhisus.
Laste ja noorte abistamisel tuleb kaasata ka tema arengukeskkonda
Abistamise vaatest on oluline küsimus, kas keskenduda retsidiivsuse riski maandamisele või üldisele psühholoogilise abi pakkumisele. Valdkonnaspetsialistid nendivad, et enamik probleemse seksuaalkäitumisega lastest või noortest saab kasu tavapärasest kogukonnas olemasolevast psühholoogilise, meditsiinilise ja sotsiaalse abi kombinatsioonist. Uuringud on näidanud, et täiskasvanutel kasutatav, vastandumisele üles ehitatud sekkumine, mida riskimaandamiseks rakendatakse, ei ole leidnud kinnitust kasutamiseks laste ja noorte juures. Nende puhul peame arvesse võtma, et valdavalt on tegemist kompleksse seisundiga ning last ei saa abistada, kaasamata ümbritsevat arengukeskkonda. Kindlasti on vaja suurendada spetsialistide teemakohast teadlikkust ja pädevust sekkumiseks. Lisaks vajame spetsiifiliste sekkumismudelite sihipärast rakendamist ehk täiendkoolitusi koos supervisiooniga.
Abistamisprotsessis on tähtis pidada fookuses põhimõtet, et psühhoteraapias osalevad alati lapse või noorega koos teda ümbritsevad olulised (turvalised!) täiskasvanud. Üks suurimatest kahjudest on see, kui laps läheb abiprogrammist tagasi keskkonda, kus midagi muutunud ei ole. Samuti on oluline tegeleda ravikeskkondade arendamisega. Siin on üks suundadest spetsiifiline sekkumismudel, mida tunneme miljööteraapia nime all. Tegemist on sekkumisega, kus lapsele või noorele pakutav turvaline ja ennustatav keskkond täidab varasemate negatiivsete kogemuste korrigeerimise eesmärki.
Teine viis arenguks on rakendada sekkumismeeskondades ühtse keele printsiipi. See tähendab, et meeskond käsitleb abivajaja probleemset käitumist kindlas teoreetilises raamistikus ning toimetab sellega järjepidevalt ja ühtmoodi. Näiteks sellisest käsitlusmudelist on raportis soovitatud SafePath mudel, mis suunab meeskonda märkama emotsionaalseid baasvajadusi ning reageerima neile kohaselt. Probleemkäitumistega tegelemisel kasutatakse ühtset kontseptsiooni selle mõtestamiseks, sellest omavahel ja abivajajaga rääkimiseks ning selle maandamiseks. Mudel rakendab psühhoteraapia „keelt“, aga ei tähenda muidugi teraapia läbiviimist. Küll aga toetab selline meeskondlik lähenemine oluliselt terapeutilise sekkumise tõhusust.
Probleemse seksuaalkäitumisega laste ja noorte kohtlemismudel ei lahenda kindlasti kõiki valdkonna küsimusi hoobilt, küll aga pakub raamistikku, et tegelda lahenduste leidmisel süsteemselt.
1 Kallip, K., Eelmaa, S., Haldre, L., Kastepõld-Tõrs, K., Viks-Binsol, P. (2022). Ennast või teisi kahjustava seksuaalkäitumisega noorte mõjutamine kriminaaljustiitssüsteemis. Tartu: Civitta Eesti AS.
2 Murphy, W..D.; Page, I.J. & Hoberman, H.M. (2016). Adolescents who have engaged in sexually abusive behavior: an overview. In: Phenix, A., Hoberman, H.M. (ed’s). Sexual Offending: predisposing antecedents,assessments and management. Springer.
3 Murphy, W..D.; Page, I.J. & Hoberman, H.M. (2016). Adolescents who have engaged in sexually abusive behavior: an overview. In: Phenix, A., Hoberman, H.M. (ed’s). Sexual Offending: predisposing antecedents,assessments and management. Springer.
4 Ibid
5 van Wijk-Herbrink, M.F.; Arntz, A.; Broers, N.J.; Roelofs, J. & Bernstein D.P. (2019). A Schema Therapy Based Milieu in Secure Residential Youth Care:Effects on Aggression, Group Climate, Repressive Staff Interventions, and Team Functioning, Residential Treatment for Children & Youth, 38:3, 289-306, DOI:10.1080/0886571X.2019.1692758
“Värske uuring pakub lahendusi kahjuliku seksuaalkäitumisega laste ja noorte toetamiseks” ilmus novembris 2022 lapse õiguste kuule pühendatud Märka Last veebiajakirjas.
