Varje Ojala, Juhatuse liige, MTÜ Lastekaitse Liit
Sotsiaalmeedia pakub enneolematut platvormi oma elu, saavutuste ja mõtete jagamiseks. Et paljud sõbrad, tuttavad ning ka tuntud inimesed seda teevad, tekib paljudel soov, mõnikord ka surve, et isiklikke tegemisi internetis kajastada. Samas tuleb arvestada tõsiasjaga, et kõik, mis saab kuhugi postitatud, võib jääda veebi või kellegi teise arvutisse-nutiseadmetesse pikaks ajaks ringlema. Inimesed teevad internetti üles laetust sageli kuvatõmmiseid või ekraanilindistusi ning jagavad neid omakorda edasi. Tuleb olla teadlik, et isegi kitsas sõprade ringkonnas jagatu saatus ei ole enam meie kontrolli all. Seega tuleb oma andmeid, pilte, videoid ja mõtteid jagades endalt kõigepealt küsida, kas minu jaoks on vastuvõetav, et just selline info minu kohta määramata ajaks ja ulatuses ringlema läheb.
Teine oluline mõtte- ja otsustuskoht on lastest ja alaealistest piltide ning info postitamine. Meil puudub väga väikeste laste luba endast materjali jagada, veidi suurematelt me ei saa aga eeldada adekvaatselt läbimõeldud vastust. Seega tuleb meil enda laste osas langetada sellised otsused ise ja neisse otsustesse tuleb suhtuda tõsiselt. Oleme jõudnud ajajärku, kus paljud lapsed kasvavad üles moel, et kogu nende elu on talletatud vanemate sotsiaalmeediakanalites, mis tihtilugu on ligipääsetav kõigile, sh nii koolikaaslastele kui ka täiesti võõrastele inimestele.
Me ei oska täna sellises keskkonnas kasvamise kaugeleulatuvat mõju näiteks lapse psüühikale või identiteedile täpsemalt hinnata, kuid kahtlemata on tegu vähemal või rohkemal määral nende privaatsuse rikkumisega. Otsustades oma lapsest pilte või andmeid internatis jagada, peame seda endale teadvustama – me jagame kellegi teise andmeid, kes ise enda eest seista ei suuda. Isiklik soov saada tähelepanu, palju meeldimise klikke pildi all ja vajadus tõestada oma olulisust ei tohi üle kaaluda laste turvalisust ja heaolu.
Ka tuleks jälgida seda, mida juba iseseisvalt netiavarustes ringitoimetavad lapsed ja noorukid enda kohta postitavad. Pahaaimamatult jagatud materjaliga võib sattuda näiteks kiusajate huviorbiiti. Samuti on sotsiaalmeediarakendused kirjutatud niimoodi, et need tekitavad tõsist sõltuvust, mille tagajärgi ei tohiks alahinnata. Nimelt on mitmed uuringud näidanud, et laste ja noorte globaalses vaimse tervise kriisis mängib olulist rolli justnimelt sotsiaalmeedia kasutamine. Pidev võrdlemine teistega, filtrite abil loodud ideaalmaailma standarditele mittevastamine, küberkiusamine, identiteedivargused ning suurel kiirusel vahetuvast ning liikuvast visuaalmürast tingitud keskendumisraskused on siin vaid mõned näited.
Võiksime lähtuda sellest, et postitame nii endast kui ka oma lähedastest pigem vähem kui rohkem. Kui midagi jagame, siis mõtleme enne, kas sellise info ringlemine on meie jaoks nii täna kui ka tulevikus meelepärane ja ohutu. Proovime olla teadlikult internetis varitsevatest ohtudest ning õpetame ka lapsi privaatsuse väärtust hindama ning enne ühe või teise asja postitamist mitu korda järele mõtlema, kas see on ikka hea mõte.
Meie andmed on meie vara. Hoiame ja kasutame seda vara targalt!