Ka digimaailma sammud jätavad jälgi

Kadri Levand, Andmekaitseinspektsiooni jurist

Digiteerumine on tulnud, et jääda, ning meil tuleb õppida, kuidas uues olukorras hakkama saada nii, et oskaksime kasutada kõike pakutavat head ning õpiksime samas võimalikult kiiresti ära tundma ja vältima ohte, mis käivad selles maailmas arenguga kaasas.

Ühelt poolt on digimaailm toonud meie ellu hindamatu mugavuse e-teenustest, paindliku tööaja ja -koha, andnud uusi võimalusi majanduse arenguks ning ühendanud maailma kauged paigad. Digiteerumine on andnud uusi võimalusi paljudele. Samas ei saa me unustada sellega kaasas käivaid riske ja ohtusid. Olgu nendeks näiteks uued sõltuvused, arvukad digijalajäljed, manipulatsioonid sotsiaalmeedias, mis võivad kahjustada lapsi ja noori. Nii nagu pärismaailmas on siingi igal teol tagajärjed.

1990ndatest algas internetti ühendatud arvutite võidukäik, mis on nüüdseks kestnud ligikaudu kolmkümmend aastat. Natuke üle ühe põlvkonna. Kõik on toimunud väga kiiresti ning siit tuleneb ilmselt põhjus, miks hakkasime digieluga kaasas käivaid ohte teadvustama alles hiljuti. On ohtusid, mida saab neid teades vältida lihtsalt. Samas võib ühel hetkel jällegi  lihtne osutuda keeruliseks. Võib lõputult korrata, et ei ole vaja igale poole oma andmeid sisestada, tundmatutele linkidele vajutada, kõikjal samu paroole kasutada … Teadvustamine on muidugi tänuväärne, ent praegu leiame seadmeid juba lasteaialaste käest ning neile kõike seda selgitada ning nii, et lapse käitumine muutuks, võib olla vanemale üsna keeruline. Samas on tänapäeval telefoni lapsele keelata samuti päris raske, sest teistel ju on.

Skrollivad nii vanemad kui vanavanemadki, kes peavad kogu Facebooki uudisvoo läbi ketrama, nagu oleks see kiri sõbrannalt. Pidev uute kogemuste voog harjutab meid otsima kogu aeg uut doosi ning nii võib mõnelgi meist tekkida ärevus ja paanika pelgalt sellest, kui telefon kusagile ununeb.

Sotsiaalmeedias toimub varsti juba rohkem sündmusi kui päriselus ning laik võib teatud hetkel tunduda eluküsimusena. Uuringute kohaselt esineb depressiooni sagedamini nendel, kes kasutavad aktiivsemalt sotsiaalvõrgustikke. Üks stressiallikas jälle juures – lisaks tööle ja kodule tuleb nüüd muretseda ka oma virtuaalelu õnnestumise pärast.

Andmekaitsel on seoses digiühiskonna arenguga üha suurem roll, inimeste teadlikkus kasvab siin järjest. Oleme juba jõudnud arusaamisele, et teiste isikuandmeid võib avalikustada nende nõusolekul. Samas on meie ümber ka järjest rohkem „eneseavalikustajaid“, kes on nõus minema väga kaugele. „Kõik jälgijate nimel“-elustiil võib küll teatud etapil pinget pakkuda, aga paraku tean ka paljusid sotsiaalmeedia Baari-Madiseid ja Prooviabielu-Kalvi-Kallesid, kes on hiljem end digiajaloost palavalt eemaldada soovinud. Ilmselt aga jääb ka Brigitte vallaliseks kaunitariks isegi siis, kui jõuab kolmandat korda abielluda. Tegelikult ei mõista noored, et end ise internetti toppides ei saa hiljem ümber mõelda. See viib paratamatult küsimuseni, kas peaksime mõnel juhul kaitsma inimesi nende endi ees. Mis saab neist saate „Kõige parem kaaslane“ lapseohtu noortest siis, kui neil on kord enda lapsed ja pere ning nad on aru saanud, et ehk ei olnudki parim valik saates osaleda?

Kuidas veenda oma lapsi, et kui ise enda kohta andmeid avaldada, ei saa hiljem ümber mõelda? Kuidas viia noorteni teadmine, et raha võiks ja saabki teenida ka muudmoodi kui OnlyFansi lehel või suunamudijana?

Ega me tegelikult adu ka seda, milliseid andmeid jätame me endast ise maha või milliseid andmeid jätavad maha teised meist. Vähesed mõtlevad, mida annavad teada nende kohta tekkivad üksikud andmed tervikuna. Andmeanalüütika lõputud võimalused suurandmetega ei ole enam tulevik, vaid see on käes. Me ei tea praegu, milliseid otsuseid hakatakse edaspidi meie eest nendele andmetele tuginedes tegema. Kas me oleme tegelikult valmis, et arvuti otsustab meie eest, mida me sööme, keda valime ja kellega koos elame?

Lõputu jäädvustamine käib tänapäeval kaasas isegi koolitunnis. Tean juhtumeid, kus õpetajad filmivad korda rikkuvaid õpilasi, et salvestist tõendusmaterjalina uskumatule lapsevanemale näidata. Niisamuti tean juhtumeid, kus õpilased filmivad õpetajaid, et näidata vanematele kiusavat õpetajat või kiusata omakorda õpetajat vastu, avalikustades salvestise internetis.

Kui selline filmimine või salvestamine toimub üksnes isiklikul eesmärgil ja seda edastatakse ainult oma pereringis või õiguskaitseorganitele oma õiguste kaitseks, siis isikuandmete kaitse üldmäärus siia ei kohaldu ning andmekaitseinspektsioon ei saa sellistesse teemadesse sekkuda. Olen korduvalt kuulnud kurtmist selle üle, miks see on reguleerimata ja miks midagi ei tehta. Samas on seadustes jäetud põhjusega mingi osa reguleerimata, sest tegelikult ei sooviks ilmselt keegi, et riik hakkaks meie isiklikke suhteid nii täpselt reguleerima. Kuidas tunduks, kui riik trahviks sind, kui oled rääkinud edasi sõbranna saladuse teisele sõbrannale, su vanaema, kui lapselapse jõulukontserdi videole on jäänud ka mõni teine laps, või su isa, kes sisestas Google’i otsingusse võõra isiku nime? Inimsuhted on maailma vanim probleem, aga ka digiteeruvas maailma ei ole võimalik vältida omavahelist suhtlust ja seda enam peaks hoolitsema, et arvutid ei tapaks meie sotsiaalseid oskusi.

Loodan, et see teema huvitab piisavalt paljusid ja Eesti ei pea valima hariduspoliitikas suuna, kus õpilasi hakkavad jälgima ja õpetajate puuduse tõttu õpetama arvutid, et koolimajad pannakse kinni ja kõik valivad endale kohandatud virtuaalse õppekava, kus arvuti otsustab juba lasteaialapse eest ära, kelleks teda koolitada.

Teadupärast on inimene evolutsiooni jooksul pidevalt keskkonnaga kohanenud ja see annab lootust, et kohaneme üsna pea ka infoühiskonna väljakutsetega. Lootust lisab seegi, et uus põlvkond on selles maailmas juba kogenum ja oskab ehk teha targemaid valikuid. Kuna nii ajalugu kui mood kipuvad end kordama, siis võib juhtuda, et päris maailm ja inimkontaktid on varsti jälle moes.

Foto allikas: Freepik.com