Merike Sisask, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor
Sissejuhatuseks
Elame maailmas, kus meie igapäevaelu on (digi)tehnoloogiast nii läbi põimunud, et kohati on raske eristada, kust algab ja kus lõpeb see nn digielu. Oma tavapärastes tegemistes on üleminek ühelt teisele sujuv ja piirid vaevu tajutavad. See peaks olema kõigile juba ammu selge, et pole olemas mingit virtuaalmaailmas toimuvat digielu ja reaalmaailmas toimuvat „päriselu“, mis teineteisest eristuvad. On üks elu, mida me iga päev elame. Millised situatsioonid pereelus liigituvad tinglikult digielu alla? Millal muutuvad „päris“ vanemad digivanemateks? Kuidas toetada lapsi nende igapäevases digielus nii, et nad saaksid sellest rohkem kasu kui kahju? Kõike seda püüdsime teada saada kolm aastat väldanud üle-euroopalises teadus-arendusprojektis DigiGen – tehnoloogiliste muutuste mõju digipõlvkonnale.
Digiajastul sündimine ei taga veel digipädevust
Kõigepealt tahaks selgeks rääkida selle, mida tähendab „digipõlvkond“ ning kas sinna kuulumine tagab digipädevuse ja seeläbi ohutu digielu. Digipõlvkonnaks ja ka digimaailma põliselanikeks on nimetatud neid lapsi ja noori, kes on sündinud ajastul, mil digivahendid on igapäevaelus loomulikuna olemas olnud. Neil polegi kogemust, milline on elu ilma interneti ja nutitelefonita. Digielu on nende jaoks sama normaalne nagu meid ümbritsev õhk. Hingates me ei mõtle, et nüüd hingame õhku. Lapsevanematel on aga väga oluline pidada meeles, et lapsed ei ole digipädevad pelgalt oma sünniaasta tõttu. Nad vajavad sotsialiseerimist digimaailma võludesse ja valudesse ning vanemlikku hoolt ja juhatust seal täpselt samamoodi nagu muudes eluvaldkondades. Digipädevus ei tähenda ainult oskust digivahendeid tehniliselt kasutada (puutetundlikul ekraanil navigeerimisega saab hakkama aastane lapski) ning internetisisu ja ohtusid veebiavarustes kriitiliselt hinnata (mis on juba n-ö edasijõudnute tase). Aina enam rõhutatakse digipädevuse psühhosotsiaalset poolt – enesetõhusust, ajajuhtimist, emotsioonide reguleerimist.
Reeglid digivahendite kasutamiseks on mõistlik luua üheskoos
Digivahendite kasutamiseks pere igapäevaelus on mõistlik luua kokkulepped. Eesti peredes näeme, et vanemad kipuvad selliseid asju otsustama laste eest, mitte nendega koos. Lisaks ei arva vanemad alati, et kokkulepped peaksid puudutama ka neid endid. Last on kindlasti vaja aktiivselt kaasata tema (digi)elu üle otsustamisse, arutada sellega seotud asjad läbi ja põhjendada otsuseid. See aitab vähendada tarbetuid konflikte. Lisaks peaksid peres kehtima kokkulepped ja reeglid ka vanemate endi suhtes, kes oma digitegemistes ei ole pahatihti lastele sugugi heaks eeskujuks. Seda tunnistasid DigiGeni pereintervjuudes nii vanemad ise, kui märkisid ära ka lapsed. Lapsevanemad „unustavad“ ennast ekraani külge, ütlevad, et kohe-kohe (tulen sinuga mängima), aga seda kohe-kohe ei saabu kunagi. Või siis digivahendite kasutamine autoroolis olles – sageli on just lapsed need, kes vanemaid korrale kutsuvad. Lapsevanematel oleks vaja rohkem peeglisse vaadata ja iseenda digihügieeniga tegeleda.
Lapsevanemate mure on põhjendatud, kuid digipõlvkonda nutisõltlasteks sildistada on liialdus
Paljud vanemad on mures, et lapsed kasutavad digivahendeid. Osalt on nende mure kindlasti põhjendatud, kuid osalt ka irratsionaalne. Ohud on digimaailmas kahtlemata olemas ja ohutuid käitumisreegleid on vaja teada ja lastele õpetada – mida ja kelle kohta võib sotsiaalmeedias jagada, kuidas peab digimaailmas isiklikke piire seadma, kui palju internetikasutust päevas on paras (arvestades nii koolitööd kui vaba aja tegevusi) jne. Lausa sõltuvust laste ja noorte hulgas esineb aga siiski pigem vähe, umbes 5%. Paraku on sõltuvust kombeks hinnata üle nii meedia, õpetajate, lapsevanemate kui ka noorte endi poolt digipõlvkonda nutisõltlasteks sildistades.
Sageli küsivad vanemad, mis vanusest alates on paras lapsele digimaailma tutvustada ja kui palju päevas on paras digivahendeid kasutada. Sellele ei ole päris ühest vastust. Kui lapsel hakkab tekkima loomulik huvi digivahendite vastu, siis võib talle neid tasapisi tutvustama hakata vastavalt vanusele. Päris väikestele lastele ei ole kindlasti vaja digivahendeid kätte suruda, kuigi neid kasutatakse väiksemate laste puhul sageli n-ö lapsehoidjana. Kui see on vajalik – näiteks pikal autosõidul, arsti ukse taga oodates – ja ei muutu ülemääraseks, siis ei peaks lapsevanem end sellepärast süüdi tundma. Halb on siis, kui digivahendid hakkavad asendama (mitte täiendama) vahetu kontaktiga inimsuhteid ja kindlasti ei tohi nende kasutamine toimuda selle arvelt, et lapsel jääb väheseks unetunde või aktiivset liikumist värskes õhus. Siis on vanemliku vastutuse võtmine lapse heaolu tagamiseks vältimatu.
Digivahendid aitavad hoida olulisi suhteid ja luua turvatunnet
Olgem ausad, loomuomaselt eelistab iga laps alati teha midagi põnevat koos oma pereliikmetega selle asemel, et üksinda nutitelefonis nohistada. Nii et kui lapsevanemal ongi vahel vaja keelata ja seada piire ekraanide kasutamisele, siis soovitame pakkuda lapsele midagi võrdväärselt toredat vastu, näiteks oma väärtuslikku aega – koos olemise ja koos tegutsemise rõõmu. Digivahendid võivad aidata luua ja hoida head suhtekeskkonda perekonnas, ühendada põlvkondi, sealhulgas riigipiire ja ajavööndeid ületades. Tore ju, kui saab suhelda vanemate, vanavanemate ja isegi vanavanavanematega sagedamini kui korra või paar aastas jõulude ajal ja sünnipäeval, olgu või ekraanide vahendusel. Hea, kui saab hoida suhteid oluliste inimestega, kelle jaoks muidu võib-olla aega napiks. See loob emotsionaalset turvatunnet nii noortele kui vanadele.
Vestluskaardid „Räägime!“ võimaldavad paremini mõista laste ja noorte digielus toimuvat
Et digivahendite kasutamisest rääkimine ei piirduks keeldude ja käskudega, on DigiGeni projektis loodud koostöös noorte endiga vestluskaardid „Räägime!“. Kaardipakk on suurepärane abivahend, et toetada lõbusaid, huvitavaid ja olulisi jutuajamisi sel teemal. Julgustame lapsevanemaid rääkimise käigus jagama oma kogemusi. Laste kogemustest omakorda võib olla hämmastavalt palju õppida, kui neid tähelepanelikult kuulata. Püüdke mõista, mida erinevad digitehnoloogiatest vahendatud tegevused laste jaoks tähendavad, mida eluks vajalikku nad seal õpivad ning milles vajaks ehk rohkem lapsevanemat küpse täiskasvanuna oma kõrvale.
Kokkuvõtteks
Digitehnoloogia ei ole koll, millega lapsevanemaid ja lapsi hirmutada. Ta võib olla meie igapäevalus väärt abimees ja kaaslane. Muidugi ei saa eitada ka seda halba, mida digivahendite liigtarvitamine, ebaturvaline kasutamine jne võivad põhjustada nii kehalisele tervisele kui ka vaimsele heaolule. Aga sellega on nagu lahtise tulega, millega on vaja õppida ohutult ümber käima. Tuli on väga vajalik ja annab sooja, aga võib ka kõrvetada.
DigiGen vestluskaardid “Räägime!” on kättesaadavad Lastekaitse Liidu Inspiratsioonikogumikus “Turvalise interneti päev 2023”, sektsioonis “Mängud”: https://www.targaltinternetis.ee/inspiratsioonikogumik-2023/mangud/