Alates 1. novembrist juhib MTÜ Lastekaitse Liitu Tõnu Poopuu, kes varasemalt töötas Sotsiaalministeeriumis lastekaitsepoliitika juhina.
Grete Landson; grete@lastekaitseliit.ee
Milliseid probleeme näed Sa Eesti lastekaitse töös?
Eestis moodustavad süsteemi võrgustiku riik, kohalik omavalitsus ja vabasektor. Koos tegutsemine jääb paljuski võimekuse taha. See on ressurss omaette, mis moodustub erinevatest komponentidest nagu erialane tarkus, teenuste pakkumiseks eraldatud raha, haridus ja tervishoid ning ka üldine poliitika. Paraku koondub täna süsteemi võimekus paljuski keskvõimu tasandile, mis ressursi ja teadmise koondumisel võib tekitada laiemas mõttes ääremaastumist. Katusorganisatsioonina saab Lastekaitse Liit enam toimetada kohapeal, andes kohalikele organisatsioonidele nii impulssi, teadmist kui ka toetust.
Riigi poliitikate ellu viimine saab toimida kodanikuühiskonna kaudu, abiks nii mittetulundus- kui ka huvikaitsesektor. Lastekaitse Liit saab abiks olla riigi poliitikate inimese kodukohta viimisel. Selleks on meil olemas oma kohalikud organisatsioonid. Väärtustan otsest suhtlust inimesega. Vabaorganisatsioonid tekivad tavaliselt inimese mingi konkreetse vajaduse rahuldamiseks. Riigi poliitikate edasi kandjana suudame suurema pildina kujundada inimese elukeskkonda ja samas lähtuda inimeste vajadustest.
Millest Sinu arvates lihtsal inimesel enim vajaka jääb?
Inimesed on riigile ühiskondliku tasandina ette heitnud, et riigivalitsejad ei kuula neid enam. Ma arvangi, et inimene võib oma kodukohas puudust tunda kuulamisest. Juba see, et tal on võimalus minna ja oma mure ära rääkida, on suur asi. Kuulamisoskus, eriti aktiivse kuulamise oskus, võib tunduda pisiasjana. Tegelikult on see aga keeruline, kuid samas väga vajalik ja ühtlasi ka kõige vähem ressurssi nõudev tegevus lahenduste leidmise pikas jadas. Nii kummaline, kui see ka ei tunduks, peitub kuulamises võimalus inimesele anda aktiivset abi proaktiivses mõttes.
Kujundliku võrdlusena võiks tuua, et eestlane hakkab puud raiuma, selle asemel, et esialgu võiks olla lihtsalt metsas ja kuulata näiteks tuulekohinat või patsutada ja vaadata puud. Tegutsema muidugi peab, kuid sellele peaks eelnema aruka planeerimise protsess.
Mis paneb silmad särama?
Mulle meeldib elus tekkinud emotsioone välja elada teisi kahjustamata – mängin trumme. Üheti on see emotsioone vabastav, teisalt annab ka tunnete tasandil palju tagasi, on ühtaegu nii mahalaadija kui ka pealelaadija, edasiviiv adrenaliin. Trummidel mängimine tuleb sisemisest palangust, mitte ratsionalismist.
Mulle on võõras hinnanguline lähenemine, mis takistab võtmast inimesi loomulikena. Lähtun tegutsedes printsiibist otsida inimeses üles positiivne omadus ja anda talle selle pealt tagasisidet. Minu meelest negatiivsega häid suhteid ei hoia, kuid positiivne peegeldus muudab paremaks nii tagasiside saaja kui ka andja elu. Aususe väljendamine ja suhestamine on kaks erinevat asja. Üheti aitab emotsioonide väljaütlemine küll võimaluse need välja elada, aga sealt edasi tuleb pürgida ratsionaalsete lahenduste poole.
Nii nagu inimesi, ei saa minu meelest hinnata ka muusikat, kunsti ja kirjandust. Mõni teos maksab küll rohkem, kuid sisulist väärtust saadud hinnang talle otseselt juurde kuidagi ei anna – oluline on tunne, mida inimene kogeb.