Maria Murumaa-Mengel,
TÜ ühiskonnateaduste instituut, sotsiaalmeedia lektor, uuringutiimi liige
Marit Sukk,
TÜ ühiskonnateaduste instituut, analüütik, uuringutiimi liige
Äsja valminud EU Kids Online’i Eesti uuringu tulemustest selgub nii mõndagi huvitavat, mida tasub teada kõigil, kes laste ja noortega kokku puutuvad. Meie eesmärk oli teada saada, mida lapsed internetis teevad; milliseid võimalusi kasutavad ja milliste riskidega kokku puutuvad ning kuidas on sellesse kõigesse põimitud lapsevanemad, kool ja sõbrad. Uuringus osales üle 1000 lapse ja noore vanuses 9–17 aastat, lisaks sama palju lapsevanemaid. Oleme välja noppinud neli põnevat ja ehk isegi üllatavat tulemust.
Lapsed puutuvad kokku riskidega rohkem, kui vanemad arvavad
„Nett on perverte täis!“, „Lapsed on nutisõltlased!“, „Igaüks võib sattuda identiteedivarguse ohvriks!“, „Küberkiusamine viib noored enesetapuni!“ Tuleb tuttav ette? Tõepoolest, online-riske on palju ja nii mõnegi ümber puhkeb ikka aeg-ajalt tehno-, meedia- ja moraalipaanika. Siin on aga oluline meeles pidada paari asja. Esiteks ei ole lapsed ja noored passiivsed lehekesed ohtlike tuulte meelevallas ja nad kasutavad nii mõnegi riskiga toimetulekuks ise ühte või teist strateegiat. Lapsed pöörduvad internetiga seotud murede puhul nii sõprade (41%) kui ka vanemate (40%) poole. Samas hoidis aga tervelt 27% lastest, kes on internetis midagi häirivat näinud, selle enda teada. Ja siit jõuamegi teise olulise mõttekohani: see, mis on vanemate jaoks sekkumist nõudev tõsine oht ja probleemne käitumine, on noorte jaoks mõnigi kord hoopis võimalus.
Vanemlikust kontrollist üsna vabad veebikeskkonnad on noorte jaoks olulised piiride kompamisel, keelatu proovimisel ja maailma eriilmelisuse kogemisel. Seetõttu ei ole tegelikult väga suur üllatus näiteks meie uuringu tulemus, et lapsevanemad ei ole alati teadlikud oma lapse kokkupuudetest häiriva veebisisuga. Viimase aasta jooksul on lapsed ja noored enim kokku puutunud ründava sisuga (35% on selliseid lehti näinud mõni kord või sagedamini) ja saitidega, kus räägitakse viisidest, kuidas endale füüsilist valu tekitada või end vigastada (28%). Mida vanem on laps, seda rohkem kokkupuuteid riskidega ja seda vähem teab vanem, mida ta internetis kogeb: 15–17aastastest lastest on 30% viimase 12 kuu jooksul näinud internetis midagi häirivat, aga sellest teadis ainult 13% vanematest.
Meediapaanika ei peegelda laste tegelikke muresid
Kõige domineerivamad avalikud hirmud, mis puudutavad laste ja noorte internetikasutust, on nn kuldne kolmik: porno, pervod ja kiusamine. Lapsed ja noored ise aga tõid uuringus välja probleeme, millel on tehniline või majanduslik fookuspunkt – enim on probleeme põhjustanud mõne seadme nakatumine viirusesse (15%), raha kulutamine online-mängudes ja rakendustes (5%) ning salasõnade ja isikuandmete väärkasutus (5%).
Vaatame aga lähemalt neid kolme hirmu käsitlevaid uuringuandmeid. Pornograafiline ja seksuaalne veebisisu: neljandik lastest on viimase 12 kuu jooksul kokku puutunud seksuaalse sisuga, kusjuures poisid veidi rohkem kui tüdrukud (vastavalt 26% ja 22%). Kui 9–10aastastest on sellist materjali näinud üksnes 9%, siis 15–17aastastest juba 44%. See on tegelikult üllatav, sest juba 2004. aastal Eestis läbiviidud uuring näitas, et üle poole noortest vanuses 15–19 on vaadanud pornograafilist materjali, peamiselt internetis. Lisaks on spetsiifilisemalt sellele teemale keskenduvad uuringud Põhjamaadesvälja toonud tunduvalt kõrgemad statistilised näitajad noorte grupis. Sageli kuulub siia riskide gruppi ka seksisõnumite saatmine (sexting), ehkki Kids Online’i uuringu kohaselt on seksisõnumite saamine-saatmine laste seas üsna vähe levinud. 11–17aastastest lastest on viimase 12 kuu jooksul selliseid sõnumeid saanud 11%. Sõnumite saatmisega on küsitluses osalenutest kokku puutunud ainult 23 last ja noort.
Teiseks suureks hirmuks, vähemalt meedias, on nn pervod või laiemalt rääkides hirmud, mis on seotud sellega, kui lapsed ja noored räägivad veebis võõrastega. Soovitus „Ära räägi võõrastega“ ei ole aga paljude noorte jaoks adekvaatne, sest „võõras“ võib olla homme juba mängukaaslane, sõber, armastatu, huvialane kontakt või keegi, kes oskab anda infot mõne põneva teema kohta. Laste ja noorte internetisuhtlust iseloomustabki EU Kids Online Eesti uuringu järgi tugevalt just uute sõprade ja kontaktide otsimine. Näiteks on 13–17aastastest lastest 36% vähemalt kord kuus otsinud internetist uusi sõpru ja kontakte, samal ajal kui 9–12aastastest on seda teinud vähem, ainult 14%. Ligi pooled (46%) uuringus osalenud lastest on internetis suhelnud kellegagi, keda nad ei ole kunagi silmast silma kohanud. Koguni 33% nendest Eesti lastest, kes on kunagi internetis võõra inimesega suhelnud, on selle inimesega ka silmast silma kohtunud. Tüdrukud on altimad internetituttavaga kohtuma kui poisid – enda sõnul on seda teinud 39% tüdrukutest ja 29% poistest. Ja need internetituttavad ei ole reeglina n-ö pervod.
Küberkiusamise puhul nägime oma uuringu tulemustes taas seda, mida on enne kinnitanud mitmed uuringud ja teadlased – kiusamine ei ole reeglina vaid n-ö küber, vaid pigem kasutatakse oskuslikult ära füüsilise ja virtuaalse ruumi ühtepõimitust. Märkimisväärne arv (36%) uuringus osalenud lastest ja noortest ei räägi sellest kogemusest kellelegi.
Koos internetis! Vanemad ülehindavad ja lapsed alahindavad selle osakaalu
„Räägi lapsega” on vist kõige enam antud soovitus, olgu teemaks depressioon, karjäärivalik, liikluskultuur või alkoholikäitumine, pluss muidugi ka internetikasutus. Ei saa ka meie siinkohal originaalsusega hiilata – piiravate vanemlike vahendamisstrateegiatega võrreldes kipuvad kommunikatiivsed ikka tõhusamad ja sisukamad olema. Meie uuringu üks mõtlemapanevamaid tulemusi puudutab ebakõla laste ja vanemate hinnangutes, mis käsitlevad üksteisega rääkimist ja koos tegutsemist. Tervelt 70% vanematest vastas, et kasutab lapsega koos internetti, aga laste hinnangul teeb seda vaid 38%. Ainult 43% lastest on enda sõnul alustanud vanemaga vestlust sellest, mida nad internetis teevad – vanematest väitis seda 75%, mis näitab märkimisväärset erinevust laste ja vanemate hinnangutes internetiteemalise suhtluse kohta.
Laste meelest kasutavadki nende vanemad kõiki aktiivse vahendamisega seotud tegevusi märkimisväärselt vähem, kui vanemad ise tahaksid arvata. Näiteks leiab üksnes 54% lastest, et vanem räägib temaga mõnikord või sagedamini sellest, mida ta internetis teeb, kuigi vanematest väidab end seda tegevat 92%. Seega ei ole lapsed ega nende vanemad ühel nõul selles, kui sageli vanemlikku vahendamist ette tuleb, ja tõde on tõenäoliselt kuskil vahepeal.
Lapsed ei ole digipädevamad kui nende vanemad
Müüt sellest, et noored on digitaalsed pärismaalased, kes haaravad kõike lennult ja oskavad kiiresti klõbistades kõigile infokäitumuslikele probleemidele lahendusi leida, on visa taanduma. Endiselt kipuvad paljud vanemad ja õpetajad arvama, et noored on internetis tegutsemises osavamad ja teadlikumad, kuid uuringu tulemused viitavad hoopis sellele, et vanemate digitehnoloogia kasutamise oskused on üldjoontes samasugused nagu laste omad. Tegemist on muidugi küsitlusega, kus paluti ise hinnata ja kirjeldada oma oskusi, nii et objektiivseid mõõtmisi ja võrdlusi peavad tegema jätku-uuringud. Siiski märkame, et kui võrrelda laste ja vanemate hinnanguid oma digitehnoloogia kasutamise oskuse kohta, siis paistavad vanemad silma valdavalt kõrgemate näitajatega. Näiteks suudavad vanemad lastest paremini leida võtmesõnu internetis otsingu tegemiseks (86% vs 74%), kontrollida info tõelevastavust (74% vs 64%) ning luua muusikat/videoid ja postitada neid internetti (71% vs 59%).
Eesti lapsevanemad on küll üsna enesekindlad – 79% küsitlusele vastanutest leidis, et teab interneti kasutamise kohta palju – aga hinnangud oma laste oskuste ja teadmiste kohta on veelgi kõrgemad. Ainult pooled uuringus osalenud vanematest leiavad, et teavad internetist rohkem kui nende laps. Näeme, et digioskused ühtlustuvad ning vanematele tasub õlale patsutada ja kinnitada, et pole see lõhe nii suur ühti, rääkimata sellest, et eluoskustes ja teadmistes on vanematel lastele ja noortele nii mõndagi õpetada.
Kasutatud kirjandus:
- Livingstone, S., Haddon, L., Görzig, A. ja Ólafsson, K. (2011). Risks and Safety on the Internet: The Perspective of European Children. Full Findings. LSE, London: EU Kids Online.
- Löfgren-Mårtenson, L. ja Månsson, S. A. (2010). Lust, Love and Life: A Qualitative Study of Swedish Adolescents’s Perceptions and Experiences with Pornography. Journal of Sex Research, 47(6), 568–579.
- Soo, K., (2004). Noored ja pornograafiline materjal. Soo, K. Kutsar, D. (toim.) Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas. Tartu: Sotsiaaluuring.
- Sørenesen, A. D. ja Kjørholt, V. S. (2007). How do Nordic adolescents relate to pornography?. Knudsen, S. V., Löfgren-Mårtenson, L., Månsson, S. A.( toim.). Generation P? Youth, Gender and Pornography. (87–103) Kopenhaagen: Danish School of Education Press.
- Vandebosch, H. ja Van Cleemput, K. (2008). Defining Cyberbullying: A Qualitative Research into the Perceptions of Youngster. Cyberpsyhology & Behavior, 11(4), 499–503.
- Wolak, J. J. D., Mitchell, K. J. ja Finkelhor, D. (2007). Does online harassment constitute bullying? An exploration of online harassment by known peers and online-contacts only. The Journal of Adolescent Health, 41(6), 51–58.