Helena Uuetalu
Tallinna 21. Kool, 8.a klass
Tänapäeval on keskkonna teema väga levinud ja seda käsitletakse ka koolis. Inimkond üritab leida lahendusi ja kehtestab uusi seadusi. Näiteks keelati ära plastikust kõrred, vähendatakse kilkottide tootmist ja tulevikus proovitakse veel rohkem vähendada ka autode kasutust.
Igal pool räägitakse, et mis meist küll tulevikus saab ja milline on elu näiteks aastal 2070, aga minu arust peaksid muutused hakkama hoopis pisikestest asjadest ja kohe praegu. Mis mõtet on otsustada, et me ei tee mingit asja 20 aasta pärast, kui me saaksime kohe midagi ette võtta. Inimesed peaksid alustama igapäevaasjadest ja analüüsima, mis on iga nende teo tagajärg. Sageli inimesed ei mõista seda, et üks inimene ei pea tegema midagi võimatult suurt, vaid kõik peavad koos tegema midagi väikest. Me mõtleme, et mis see ikka teeb, kui ma terve selle paberipataka ära viskan, ma olen ju ainult üks inimene, kuid kust sa tead, et sa oled ainus inimene, kes nii mõtleb. Võibolla teevad tuhanded inimesed parasjagu sedasama ja kokku lähevad terved metsad raisku.
Pisikesed asjad on väga lihtsad ja tavaliselt võtame neid garanteeritult. Me ju kõik sööme päevas mitu korda, kuid alati on inimesi, kes võtsid liiga suure portsu ja viskavad oma toidu ära. Me võime ju mõelda, et inimesed niikuinii kasvatasid selle toidu, seega mis kahju see ikka teha saab, toit ju laguneb ära. Kuid keegi ei mõtle, kuidas ja kust see inimeste kasvatatud toit tuleb. Kust tuleb maa, millel me kasvatame oma vilja?
Väga tõenäoliselt oli põllu asemel kunagi mets. Mõtle, kui palju puid oli seal enne. Muidugi olid metsas ka elanikud, enne kui see maha raiuti, kuid kas nad üldse elasid selle üle või said surma, kas siis nälja tõttu või lihtsalt masin sõitis neist üle. Ja kaotus on ka inimestel, sest puud ju toodavad hapniku ja puhastaksid õhku, mida meie oma elutegevusega rikume. Kuid see on ainult metsa osa. Lisaks on põllul kasutusel ka masinad, mis kõik samuti jätavad oma jälje. Tooraine, millest need ehitatakse, ehitusprotsess ja kütus. Peale masinate on ka aga suur kuri väetis. Lisaks sellele, et väetis reostab kohalikku keskkonda, reostab see tegelikult tervet maailma. Need kemikaalid, mis seal sees on, lähevad vette, vesi aurustub ja sajab kuskil mujal alla ja nii see kordub, kuni terve maailm on neid kemikaale täis. Sulle võidakse rääkida, et see toit on tehtud täiesti väetiseta ja on puhas, kuid isegi kui see farm väetist ei kasutanud, on see juba igal pool maailmavees ja sa sööd sisse neid kemikaale, mille keegi oma põllule pani, võibolla isegi teises riigis. Seega minu arust on väetis mõttetu asi, kui see küll teeb mingi vilja suuremaks, siis kokkuvõttes on loodus reostatud ja kõikide ülejäänud taimede tervis halveneb.
Teine suur asi, millest palju võibolla ei räägita, on interneti kasutamine. Iga kord, kui sa midagi internetti üles laed, jätad sa loodusele oma jälje. Ma arvan, et pole ühtegi inimest, kes saaks ausalt väita, et ta pole internetis kunagi käinud ja palju on inimesi, kes ei oska arvatagi, et kui sa istud oma kodus ja paned Instagrami oma pildi üles, siis sellega sa juba mõjutad loodust. Nimelt on olemas serveripargid, kus hoitakse kogu seda infot, mis internetis on. Need pargid on täiesti füüsilised ja võtavad ikka väga-väga palju ruumi. Nagu päikesepaneelide väljadki, ja kust mujalt ikka kui metsade arvelt tuleb kogu maa, mida inimene kasutab. Lisaks ka serveriparkide energiakulu on hiiglaslik.
Nagu paljude muude asjade, nii ka elektri tootmine on keskkonnakahjulik. Muidugi on erinevad viisid erineva mõjuga, kuid ükski neist pole inglike. Põlevkivist tootmine reostab korralikult õhku, tuulikute ja päikesepaneelide pargid võtavad ruumi ja vesiratas segab veekogu loomulikku elukeskkonda. Seega mida vähem elektrit, seda rohkem loodust. Üks nipp, mida ma tean ja mida paljud inimesed ei kasuta, on seadmete stepslist väljavõtmine, siis kui sa neid ei kasuta, mida minu perekonnas tehakse väga tihti. Samuti ei pea üleliigsetes tubades tuli põlema.
Veel üks lihtne viis keskkonda aidata on kasutada vähem liiklusvahendeid. Väga tore ja tervislik on vana hea kondimootor. Pisikesed vahed saab natuke pikema ajaga jalutada ja ka sulle endale on sellest kasu, sest sa hingad värsket õhku ja teed natukenegi trenni. Näiteks lähen mina kooli ja trenni iga päev jala, ainult nädalavahetuseti kasutan autot, et sõita maale. Kui jala ei jõua käia, siis ka rattaga sõitmine on parem kui auto või buss. Ja kui kuidagi ei saa muidu kui autoga, siis võib proovida, et äkki saab keegi sama sihtkohaga sind peale võtta ja jälle on üks auto liikluses vähem.
Kokkuvõttes saab iga inimene kaasa aidata sellele, et meie keskkonnaprobleemid väheneksid. Suur kasu sünnib paljudest kaasaaitavatest pisikestest tegudest. Me ju keegi tegelikult ei tea, mida tulevik toob. Võibolla hakatakse rohkem asju taaskasutama ja toota tuleb vähem. Äkki me leiame mingi viisi, kuidas teha täiesti keskkonnasõbralikku elektrit. Meil on ju palju tarku teadlasi, kes uurivad aine muutmist. Ja ma arvan, et seegi pole väga kaugel, kui leiutatakse masin, mis puhastab õhku saastest (kui seda juba olemas pole, lihtsalt kasu on väiksem kui kahju, mis tuleb selle elektri kasutamisest).
Peame olema lootusrikkad ja targad, kuid säästlik olemine ei tee kunagi halba. Meil on vaja lihtsalt kõik kaasata oma jalajälge keskkonnale vähendama ja maailm on kohe parem koht meile endile ja ka loomadele ja taimedele, kes meiega seda planeeti jagavad.
2021. aastal korraldas Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskkonnateemalisele esseekonkursi „Jäljed minu järel“, kuhu laekus kokku 20 tööd. Esseekonkursi võitjad valiti kahes vanuseastmes. Põhikooliealistest (8.-9. klassi) õpilastest kirjutasid parimad esseed Joel-Matis Ungru Tallinna Järveotsa Gümnaasiumist ja Helena Uuetalu Tallinna 21. Koolist. Gümnasistide hulgast olid võidukad Annette Maria Hermaküla Tallinna 21. Koolist ja Alisa Pelihh Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist. Lastekaitse Liit avaldab võitjate esseed veebiajakirjas Märka Last.
Päise pilt: Freepik.com