Birgy Lorenz
TalTech küberkaitse ja IT-didaktika vanemteadur
Digiprügi on nagu iga teine prügi – kui sellega ei tegele, siis leiad ennast ühel hetkel toimetamast prügimäel. Kui toome siia juurde ka turvalisuse, siis annaks digitaalse prügiga tegelemine meile uusi oskuseid ja tegevusi, mis võivad aidata meil nii ennast kui ka maailma päästa. Väikesest miniuuringust Pelgulinna Gümnaasiumi õpilaste ja Eesti arvutiõpetajatega selgus, et täiskasvanute tegevused ja harjumused on üsna sarnased noorte omadega – ühiselt ollakse hädas krüpteerimise, seadmete korrektse utiliseerimise ja enda kaitsmisega, kui seade kaob ära.
Uuringus osalejate vastused viitasid ühelt poolt püüdele vähendada oma digijälge internetis. Teisalt selgus, et vastutustundlikkus ja ökoloogiline mõtlemine ei ole veel jõudnud tehnika kasutamise harjumustesse. Näiteks taaskasutuse, sisuloomise ja nt. emailide saatmise ja postituste arvu teadlik piiramine oli vastajatele pigem võõras teema. Samas ollakse kursis, et ka digimaailmas võib tekkida prügi (nii failid kui seadmed) ja ühiselt arutades selgub, et ideid, kuidas prügiga hakkama saada, tegelikult jagub. Küsimus on, kas igaüks kasutab neid teadmisi ka päriselus.
Digiprügi murele hakatakse mõtlema siis, kui juhtub mõni intsident või kogetakse ebamugavust. Näiteks seade muutub aeglaseks, kuna sinna on installeeritud palju programme; kui kadunud on mõni vajalik fail või e-kiri, mida on vaja olnud ka taastada; mõistetakse, et kui igast failist on arvutis mitu versiooni, siis on üsna tüütu tuvastada, milline neist on kõige õigem; on olnud juhuseid, kus on müüdud ära nutiseade ning kaasa on läinud ka sotsiaalmeedia konto ja pildigalerii. Jättes asjad laokile või hoides sarnast infot veidi erinevas versioonis, oleme loonud mitmepealise lohe, millel ühe pea maha kaksates võib kasvada asemele kaks uut. Samamoodi tuleks enne uue seadme soetamist mõelda läbi, kas tegemist on õigustatud kuluga, kui vana on täiesti kõlbulik. Vana seadme ära viskamise või kappi seisma panemise asemel tasuks mõelda selle utiliseerimisele või taaskasutusse andmisele. Ka seadmega kaasa tuleva pappkarbi poele jätmine ei olnud veel vastajate teadliku valikute hulgas.
Inimesed arvavad, et digiprügi mure neid praegu veel tõsiselt ei häiri. Kuna digiprügiga seoses ei ole enamus vastajaid veel saanud sügavalt negatiivset kogemust, ei arvata, et peaks midagi ette võtma. Pigem ollakse uhke suure kõvaketta üle, millel hulk filme-muusikat, sest mentaliteet „Surres võidab see, kellel on enam asju“ valitseb ka digimaailmas. Digiprügiga seotud muret peetakse teiste kontinentide probleemiks, sest seal toodetakse uusi ja utiliseeritakse vanu seadmeid. Sellele, et digiprügi võiks tähendada ka enda seadmete, failide ja harjumuste muutmist sisuloomes, ei mõelda.
Vastajad loendasid, mida nad on teinud, et vähendada digitaalset prügi ja tõsta turvalisust:
- puhastanud arvuti klaviatuuri, nutiseadme ekraani, võtnud tehnikalt tolmu, puhastanud hiirt; enamasti jälgitakse, et seadmeid ei laetaks üle;
- kasutanud viirusetõrjet, uuendanud rakendusi, laadinud alla pigem turvalisi rakendusi ja kasutanud arvutil või nutiseadmel parooli; osal vastajatest on loodud igale kasutajale oma kasutajakonto;
- eemaldanud süsteemselt programme, mida ei kasutata, et seadmes valitseks kord ja oleks enam vaba ruumi. Lisaks mainiti ka programmide ja failide sorteerimist kaustadesse, kustutamist ning prügikasti, alla laaditud failide kausta ja veebisirvija ajaloo puhastamist;
- tühjendanud nutiseadme vahemälu ja jälginud, milliste õigustega äppe installitakse, ning määranud ära, millised programmid saavad kasutada aktiivselt mälu ja saata teateid;
- kustutanud e-postkastis ja pilves pilte, jaganud faile linkide kaudu, kuid ka eemaldanud linkide jagamist, hallatud kontakte, loobunud uudiskirjadest ja kasutanud mitmeastmelist autentimist;
- hallanud sotsiaalmeedias sõprade loendit, filtreerinud ja eemaldanud sisu, muutnud privaatsuse sätteid; samuti andnud soovist mitte olla veebis nähtaval teada otse inimesele, kes seda rikub;
- müünud maha seadme või andnud selle õele-vennale, vanaisale-vanaemale.
Vähem olid vastajad piilunud arvuti sisse (et seda seest puhastada). Tehnilistest lahendustest kasutati vähem tulemüüri, hüpikakende blokeerijaid, uuendati draivereid, krüpteeriti kettaid, kasutati VPNi, paroolihaldurit või seadistati varundamine (viimase puhul eeldaks ressursi säästmine, et peaseadmest eemaldatakse varundatud failid). Mitte kõik ei teadnud, kuidas vajalikku sisu filtreerida erinevatesse kaustadesse, teatada spämmist, leida üles suurimad failid pilvest või eemaldada lõplikult pilvest faile ning pilvekonto sulgeda. Sotsiaalmeedias vajaks üle kordamist, kuidas pöörduda keskkonna haldaja poole abi saamiseks, laadida alla kogu oma digisisu ja sulgeda konto.
Murekohaks võib saada ka see, et kui seade kaob või varastatakse, ei ole seatud peale funktsiooni „Leia mu seade“, mis võimaldaks muuta seade kasutamatuks. Teadmine, kuidas utiliseerida nutiseade turvaliselt, oli pigem puudulik – ei osata formaatida oma seadme kõvaketast, eemaldada kontosid või antakse teadmatusest mälukaart seadmega kaasa. Kui on vaja seade turvaliselt hävitada, siis jäädakse ka siin hätta. Ilmselgelt pole seadmete turvaline utiliseerimine tulnud kodus ega koolis jutuks ja seade on jäetud lihtsalt kappi seisma, edasi kingitud või maha müüdud. Digitaalsete jäätmetega tegelemine on maailmas üks nurjatutest probleemidest, millega tuleb üha enam tegeleda nii ettevõtetel kui ka tavatarbijatel.
Õpilasi motiveeriks digiprügiga tegelema see, kui nad teavad, milleks see neile ja ühiskonnale, samuti loodusele kasulik on. Näiteks kui see muudab elu lihtsamaks (seadmed töötavad kiiremini, vajaliku leiab üles, seadet ei pea nii tihti vahetama), turvalisemaks ja tekib vähem prügi ja segadust ning tõstab efektiivsust. Õpilastele on oluline teada, et nende tegevusest muutub midagi. Vähem oluline ei ole kuulata eeskujuks olevate inimeste mõtteid ja mõtestada teemat, kelle moodi tahad olla. Kokkuvõttes ootavad õpilased õpetajatelt õpetust ning uusi teadmisi ja nippe, et nende teadlikkus ja oskus digiprügiga hakkama saada kasvaks. Oodatakse ka suure pildi lahti seletamist, mil määral mõjutab minu uue seadme ostu edasilükkamine või prügikasti mitte visatud nutiseade maailma ökoloogilist olukorda.
Uuringust saadud info on aluseks digiprügi ja turvalisuse teemalise õppematerjali loomisel ja praktiliste harjutuste planeerimisel, et ka teiste koolide õpilased ja õpetajad saaksid sama targaks kui Pelgulinna Gümnaasiumi õpilased ning Eesti informaatikaõpetajad. Seniks kui materjal valmib, soovitame uurida projekti „Targalt internetis“ raames kokku kogutud ja Instagramis avaldatud õpiampse, millest paljud aitavad saada paremaks nii digipuhtuse kui ka turvalisuse osas.
* Nurjatud probleemid (wicked problems) erinevad nii lihtsatest kui ka komplekssetest probleemidest kvalitatiivselt just selle poolest, et ei probleemi enda tähenduse ega tema võimalike lahenduste osas pole probleemist mõjutatud osapoolte seas mingit üksmeelt. Seega ei saa siin olla ka spetsialiste ning teaduslik ja range meetodipõhine lähenemine on nende käsitlemisel kasutu. (ERR, https://novaator.err.ee/259929/uhe-minuti-loeng-kuidas-lahendada-nurjatuid-probleeme)