Aleksandra Munts-Avajõe ja Saskia Muru, Programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaatorid
Kui tahame, et lapsed saaksid liikluses hakkama – kannaksid kiivrit, vaataksid teed ületades mõlemale poole, näitaksid käega suunda -, siis peame viima nad välja harjutama. Näitame neile turvaliselt ja läbimõeldult, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Sama lugu on digimaailmaga: lastel tuleb võtta „käest kinni“ ja näidata, kuidas on arukas selles keskkonnas liikuda.
Digimaailm on selline osa laste reaalsusest, millest meie kui lapsevanemad peame samuti osa võtma. Laste digivahendite tarbimisel kannavad vastutust eelkõige vanemad, et see oleks lastele ohutu ja eakohane.
Üheks lapsevanema kui teenäitaja ülesandeks on oma isikliku eeskuju olulisuse teadvustamine. Endalt tasub küsida kohe praegu järgmisi küsimusi: millistes kohtades ja mahus ning kuidas kasutan ma ise digiseadmeid, kas puhkan ise ekraanidest sama piisavalt kui soovin seda oma lastelt ning millised on minu jäetud kommentaarid uudistele või kaaslaste fotodele? Kas need on alati austavad, sallivad, hoolivad? Kui näen pealt küberkiusu, kas tegutsen julgelt, et peatada kiusamist ja kaitsta ebaõigluse eest neid, kes ise mingil põhjusel seda ei saa teha?
Kui me ise enda käitumist digivahendeid kasutades tähele ei pane, ei kontrolli ega juhi, siis hakkab väärkasutus meid juhtima ning see ei jää lastel märkamata.
Lastekaitse Liidu kiusamist ennetava programmi “Kiusamisest vabaks!” metoodilises kohvris on mitmeid vahendeid, mis aitavad aktiivõppe meetodil lapsevanemaid kaasata. Üheks selliseks tänuväärseks tööriistaks on vestluskaardid, mis toetavad arutluste suunamist soovitud suunas, nii et need oleksid väärtuspõhised ja vestluste lõppedes sünniksid kokkulepped, mis aitavad kaasa lapse arengule. Vanemad saavad vestluste käigus mõelda enda käitumismustritele ja lapsele eeskujuks olemisele ning lisaks sellele ka õppida paremini tundma oma lapse rühma- või klassikaaslaste vanemaid.
Enda eeskuju hindamiseks saab iga lapsevanem ka iseseisvalt proovida vastata “Kiusamisest vabaks!” vestluskaartide küsimustele. Alustuseks sobivad hästi üldised küsimused: “Mis pildil toimub? Mida lapsed isaga teevad? Mida ema teeb?” Seejärel võib süveneda sellele, mis pildilt nii selgelt välja ei tule ja vajab sügavamat kaasamõtlemist: “Mida lapsed tähele panevad? Mida võiks ema selle asemel teha? Mida saaks isa teha?” Viimaks on aeg mõelda enese isiklikule eeskujule ja peresisestele konkreetsetele kokkulepetele, mis last parimal moel toetaksid. Siin aitavad niisugused küsimused: “Kuidas lapsevanemad saaksid olla oma lastele eeskujuks, ka digimaailmas? Kas panete lapsevanemana tähele, kuidas te teistega ja teistest oma laste juuresolekul räägite? Millisest sammust saate oma kodus alustada, et oleksite digivahendite kasutamisel lastele paremaks eeskujuks?
„Kiusamisest vabaks!“ metoodilistest vahenditest sobivad vanematele kasutamiseks hästi ka arutelukaardid. Reeglina kasutatakse neid koosolekutel, kus osalevad lapsevanemad jagatakse rühmadesse. Samas on kasulik nendest situatsioonidest ka iseseisvalt mõelda. Võtkem näiteks kaart numbriga üheksa. Sellel kirjeldatakse probleemi, mis on seotud kokkulepetega interneti kasutamise kohta. Tutvuge kaardil oleva situatsiooniga ning mõelge, mida teie taolises olukorras ette võtaksite. Pidage silmas, et eesmärgiks peab olema probleemile lahenduse leidmine.
Selline empaatiat arendav harjutus annab võimaluse vanematel iseend paremini tundma õppida ja tegeleda kiusamisega ennetavalt. Tõeline ennetustöö toimubki tegelikkuses ette tulevate situatsioonide eelnevas läbimõtlemises. Kokkuleppeid tehakse lapsega enne seda, kui tõepoolest midagi halba juhtubki.
Lapsed vajavad selgitusi, kuidas digitaalsed keskkonnad toimivad ja millised riskid sealsete võimalustega kaasnevad. Oma lapse elus aktiivselt osaleda sooviv vanem peab tundma huvi ja omama vajalikke oskuseid, et last virtuaalmaailmas juhendada.
Lastekaitse Liidu programmi “Kiusamisest vabaks!” meeskond julgustab korraldama lapsevanemate väärtuspõhiseid arutelusid nii koolides kui ka koolieelsetes haridusasutustes, mille käigus saab iga täiskasvanu meeldetuletuse enda kui teenäitaja rolli tähtsusest.