Kas ka mina võiksin kasvatada vanemliku hooleta last?

Jane Snaith arutab “Märka Last” kevadnumbris asenduskodude ja lapsendamise vahest ning leiab, et iga laps vajab perekonda.

Miks ei täitu kõikide laste unistused leida endale uus ema ja kodu, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud? Teadmatus ja hirmud on kokku kuhjanud hunniku eksiarvamusi, mis inimesi laste hooldamisest eemale peletavad.

Verivärske hooldusema, kes äsja võttis oma peresse hooldamisele kaks last, eelkooliealise  õe ja tema lasteaiaealise väikevenna, püüab neilt uurida, mis neile peres elades heameelt teeb. Tüdruk vastab: “See, et mul on emme ja issi ja kodu.” Väikese poisi võtab küsimus väga tõsiseks ja tema ütleb, et nüüd on uus emme ja uus kodu…

Mida tunneb laps, kes on kaotanud bioloogilise pere ja sünnikodu, sattunud siis lastekodusse ning – kui kõik head asjaolud ja soovid saatuse tahtel kokku langevad – kohtub ühel päeval perekonnaga, kes hoiab oma südames teda ja ehk veel mitut teistki last? Siit võiks muinasjutt jätkuda: laps saab parima keskkonna kasvamiseks – perekonna –, pere omakorda kauaoodatud lapse(d). Ja nõnda nagu iga muinasjutt lõpeb – nad elavad kaua ja õnnelikult. Elu ei ole kahjuks muinasjutt. Miskipärast kasvab meil siiski liiga palju lapsi asendushooldusel lastekodus. Kasutan endiselt rahvakeelset sõna “lastekodu”, kuigi ametlik mõiste seda teenust osutavate asutuste kohta on juba aastast 2007  “asenduskodu”. Ometi pole see inimeste teadvusesse veel jõudnud ning tavalises keelepruugis öeldakse endiselt “lastekodu”.

Kes paneb õhtuti teki peale?

Miks aga ei täitu kõigi laste unistused saada uus emme ja kodu, mis kõik kokku annaks uue pere, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud ning sinna enam tagasi pöörduda ei saa?
Põhjusi on mitmeid. Esmalt peaksime kõik endalt küsima: “Kelle laps ta on?” Kes peaks olema huvitatud asendushooldusele paigutatud lapse parimast arengust,
parimast ettevalmistusest tulevikuks? Ütleme rõõmuga oma pisipõnni või suurema lapse kohta: “See on minu laps, ma olen tema üle väga uhke.” Aga kes ütleb seda lastekodus kasvavale lapsele? Jah, ta on juriidiliselt “riigi” laps, riiklikul asendushooldusel, kohaliku omavalitsuse eestkoste all, kes ka peab vastutama lapse arengu ja elluastumise eest.
Aga kes on see “riik”, kas ta paneb lapsele õhtuti teki peale? Kelle käest kuuleb laps neid turvatunnet tekitavaid sõnu – see on minu laps –, mis aitavad tal toime tulla suureks kasvamise vastuoluliste tunnete ja raskustega?

Iga laps vajab perekonda

Siit jõuame esimese põhjuseni, miks nii paljud lapsed Eestis elavad veel asutustes, mitte perekonnas: vajame oma väikeses riigis paremat poliitilist tahet, mõistmaks, et iga laps vajab perekonda ja väärib seda. Selline veendumus paneks suuremas riiklikus plaanis kiiremini ja põhjalikumalt tegutsema selles suunas, et võimaldada igale lapsele kasvamist turvalises peres, olgu see siis lapse sünniperekond või asendushooldus perekonnas.
Teine põhjus puudutab meid endid. Mida me tegelikult teame vanemliku hooleta lapse kasvamise võimalustest meie enda perekonnas ja mida usume selle kohta?
Teadmatus ja hirmud kokku on kujundanud hulga müüte, mida ühiskond edasi annab ja mida meie ka usume.
Enne kui hakkame müüte purustama, vajab lahtiseletamist, millised on üldse vanemliku hooleta jäänud laste võimalused uues perekonnas kasvada. Loomulikult on lapsele parim jääda oma bioloogiliste  vanematega või siis nende juurde tagasi pöörduda. Kui see  aga pole mitmel põhjusel võimalik ning on selge, et lapse  pärisvanemad ei suuda neid kunagi kasvatama ega hooldama hakata, on lapsele parim uude perekonda lapsendamine.

Lapsendamine on õiguslik toiming, mis loob lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ning seda reguleerib perekonnaseadus. Kõik toimib täpselt nii nagu lapsevanema ja bioloogiliste laste vahel. Samas on palju lapsi, keda pole võimalik lapsendada.
Ometi väärib iga laps perekonda, ta ei ole mini-inimene mini-inimõigustega, vaid igal lapsel on täisväärtuslik õigus perekonnale. Seega ka siis, kui laps vajab asendushooldust, peaks olema esimene asi see, kuidas leida talle uus perekond, kus ta saaks turvaliselt üles kasvada. Riikliku asendushoolduse puhul on selleks võimaluseks kas eestkoste või perekonnas hooldamine.

Eestkostet peaks rohkem soovitama ja eelistama siis, kui lapse saab tema enda sugulaste juurde elama paigutada. Sellisel juhul jääks laps tuttavasse keskkonda, sugulaste ja laiendatud perekonna ringi. Eestkoste määrab kohus.

Hooldamine perekonnas

Kui sugulasi pole võimalik leida, saab lapse hooldusele paigutada ka võõrasse perekonda, kes on selleks soovi avaldanud. Sellisel juhul jääb laps kohaliku omavalitsuse eestkostele. Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.