Kätlin Valge
Tallinna Lasteaed Meelespea õpetaja, «Kiusamisest vabaks!» koolitaja
Programmi „Kiusamisest vabaks!” rakendamisel keskenduti kuni 2018. aastani Eestis kiusamise ennetamisele 3–10-aastaste laste seas. Möödunud õppeaasta novembrikuus startis kaua oodatud programmiosa tööks alla kolmeaastaste lastega. Toimusid põhi- ja jätkukoolitus ja samaaegselt programmi piloteerimisega ka õpetaja ootuste ning arvamuste uurimine, mille põhjal valmis minu magistritöö.
Häälestudes aiarühmaõpetajana ja lasteaedadele suunatud programmiosa koolitajana ümber sõimerühma vanuseklassile, andis mulle entusiasmi ja julgust teadmine, et olen Sõber Karu usku ja kiusamisvaba käitumiskultuuri eestseisja. „Kiusamisest vabaks!“ on midagi enamat kui programm, mida oma lasteaiarühmas igapäevatöö hõlbustamiseks kasutan. See on elustiil ja mõtteviis – meie rühmas ei ole kiusamist, vaid on head kaaslased ja ühised väärtushinnangud, millest peavad lugu nii lapsed kui ka täiskasvanud.
Õpetajate ootused enne pilootkoolitust
Uurija rollis olemine magistritöö kirjutamise raames oli suureks abiks koolituste planeerimisel. Enne koolitust viisin kümne õpetajaga läbi intervjuu, et uurida nende ootuseid koolitusele ja programmile. Enim ootasid õpetajad praktilisi näiteid, kuidas programmi alla kolme aastaste laste rühmas rakendada. Lastega seoses ootasid õpetajad, et programmi kasutusele võtmine aitaks kaasa laste kohanemisele lasteaiaga: lapsed muutuksid julgemaks ja tekiks grupitunnetus. Samas pelgasid õpetajad, et paljudel lastel puudub kõne, nad on muukeelsed või vähese püsivusega, mis võib olla programmi rakendamisel takistuseks.
Lapsevanematelt ootasid õpetajad eelkõige seda, et nad võtaksid informatsiooni vastu ja oleksid valmis koostööd tegema. Seejuures tõid õpetajad välja, et nad vajavad rohkem teadmisi, kuidas lapsevanematega rasketel teemadel rääkida. Mõned õpetajad tundsid muret, et lapsevanemad ei pea kiusamise temaatika käsitlemist lasteaias oluliseks, peredel on erinevad kasvatusstiilid, mõned pered eiravad probleeme ja neil võivad olla arusaamad normaalsest käitumisest, mis ei pruugi ühtida lasteaia arusaamadega.
Kolleegidega seoses soovisid õpetajad toetust ja kogemuste jagamist, sh sõime- ja aiarühma. Perspektiivis nägid õpetajad ohukohana rühmapersonali muutust ja võimalust, et uus meeskonna liige ei pruugi olla motiveeritud programmi ellu viima.
Juhtkonnalt oodati eelkõige informatsiooni jagamist, et õpetaja teaks, mida temalt seoses programmi rakendamisega oodatakse. Oluline on juhtkonnapoolne usaldus ja vabadus lubada õpetajal teha valikud, kuidas hakata programmi oma rühmas rakendama. Õpetajad tõid välja kolm võimalikku takistust, mis võivad esineda seoses programmi rakendamisega: juhtkonnapoolne paindumatus lubada planeeritud tegevustes muudatusi, üleüldine passiivne suhtumine programmi läbiviimisesse või finantsressursside puudulikkusest tulenev õpetajate jätkukoolituste mittevõimaldamine. Õpetajatel olid programmi suhtes suured ootused ja koolitust oodati põnevusega.
Õpetajate tagasiside programmi kasutamisele
Nelja kuu möödudes põhikoolitusest andsid õpetajad programmi rakendamisele tagasisidet. Viis õpetajat üheksast tundis ennast pärast koolitust enesekindlalt ja asus õhinal tööle. Õpetajate arvates jagati neile piisavalt teavet, nad said vastused oma küsimustele ja positiivset innustust, kuidas hakata programmiga tööle alla kolme aastaste laste rühmas. Enim huvi pakkus võimalus avastada kohvri sisu omal käel, lugeda käsiraamatut ja tegevusvihikut ning hakata loovalt planeerima programmi elluviimist. Neli õpetajat üheksast kinnitas, et tundis ennast peale pilootkoolitust endiselt ebakindlalt, kuidas täpselt programmiga tööd alustada, mida neilt oodatakse või kuidas programmi sõimerühmades rakendada. Enamik mõistis, et pilootaasta võluks ja valuks ongi teerajamine tulevastele programmiga tööle hakkavatele spetsialistidele. Seitse õpetajat üheksast kinnitasid, et programm on vastanud nende ootustele. Seejuures leidsid nad, et oma ootused tuleb ise realiseerida, mitte jääda lootma kellegi teise peale.
Õpetajad tajusid pärast koolitust varasemast rohkem täiskasvanu rolli tähtsust. Nad leidsid, et programmi saab edukalt rakendada siis, kui lasteaed ja kodu teevad koostööd. Edu võtmeks on nende enda loovus ja sisemine motivatsioon programmi omanäoliselt rakendada. Õpetajad olid rahul, et lapsed on karud omaks võtnud ja nad märkavad rühmas positiivseid mikromuutusi. Näiteks ühe lapse puhul, kes enne tuli lasteaeda nutuga, on õpetaja märganud, et karust on saanud lapse jaoks turvaelement. Pärast programmiga töölehakkamist ja beebimärkide rakendamist oma rühmas on üks õpetaja märganud, et laps, kellele on kaks teist last tihtipeale haiget teinud, kasutab beebimärki „stopp”. Laps on õppinud ennast kaitsma ja kehtestama – kui agressivsed kaaslased lähenevad, tõstab ta oma käe nende ette. Selgus ka, et paljud õpetajad tundsid, et neil pole piisavalt teadmisi ja kogemusi, et viia läbi lapsevanematele programmi tutvustavat koosolekut. Toodi välja hirme, mis oli seotud massaaži tegemisega, vanemate küsimustele vastamisega, nende kaasamisega ja nendega usaldusliku suhte loomisega. Mõned õpetajad tunnistasid, et kolleegidega seoses on esinenud konflikte ja kommunikatsiooniprobleeme. Seejuures kinnitasid õpetajad, et omavahel suheldes saab kõik takistused ületatud.
Juhtkonnalt oodati jätkuvalt enam toetavat suhtumist ja vajaduse korral ka abi. Mõne õpetaja arvates jääb juhtkonnapoolsest toetusest ja huvist programmi vastu väheks, seevastu teised õpetajad, et vajaduse korral ja ise abipalvega juhtkonna poole pöördudes saab nendelt vajalikku tuge.
Mitmed õpetajad leidsid, et kiusamise ennetamisega on vajalik alustada võimalikult varakult, kuna juba sõimerühmas käituvad lapsed kiuslikult ja teevad kaaslastele tahtlikult haiget. Kiusamise ennetamine algab väikestest tähelepanekutest ja märkamistest. Õpetaja loov lähenemine lapse jaoks igapäevastest suhtlussituatsioonidest rääkides teeb positiivse käitumismudeli selgemini mõistetavamaks. Mõned õpetajad leidsid, et programmist on isegi rohkem kasu täiskasvanutele ja nende omavahelisele koostööle.
Tulemustest selgus, et pooled õpetajatest arvavad, et programm aitab kaasa kiusamise ennetamisele, aga teine pool arvab, et seda on alla kolme aastaste laste puhul raske hinnata. See võib tuleneda asjaolust, et programmi on rühmades rakendatud eri mahus (vastavalt kas mitu kuud või ainult paar nädalat), mistõttu on vara muutusi hinnata. Mitmed õpetajad leidsid, et programmi mõju avaldub alles aiarühmas, kuid nemad panevad sellele tugeva aluse.
Pool aastat pärast pilootkoolituse toimunud jätkukoolitusel oli hästi näha, kuidas iga lastega töötav spetsialist on programmi rakendanud omanäoliselt, inspireerivalt ja pühendumusega.
Koos Sõber Karuga sõimerühmast aiarühma
Sügisel võtan oma rühmas vastu uue generatsiooni Sipsikuid, kes tulevad sõimerühmast, kust lastele ja vanematele on Sõber Karu juba tuttav tegelane. Olen väga tänulik õpetajatele, kes on võtnud oma südameasjaks olla osa laste kiusamisvabast eluteest. Mida kõrgem on õpetaja teadlikkus, valmisolek teadliku kiusamise ennetustööga tegelemiseks ja ühiste väärtusnormide seadmiseks laste rühmades, seda helgem on meie kasvandike lapsepõlv.
Soovin tänada õpetajaid ja assistenti, kes osalesid magistritöö intervjuudes. Teie ausad ja vahetud mõtted on oluliseks väärtuseks tulevikus uue programmiosaga tööle hakkavatele spetsialistidele. Tänan ka oma paarilist ning kõiki teisi häid kaaslasi, kellega „Kiusamisest vabaks!“ teekonnal koos liigume.
Soovi korral on võimalik lugeda rohkem pilootaasta uuringus osalevate spetsialistide mõtteid ja magistritöö „Õpetajate ootused ja arvamused seoses programmi „Kiusamisest vabaks!” rakendamisega 0–3-aastaste lastega enne programmi pilootkoolitust ja tagasiside programmi rakendamisele“ tulemusi siit.
Be First to Comment