Birgy Lorenz
Tallinna Tehnikaülikooli küberkaitse teadur
Eesti Informaatikaõpetajate Seltsi juhatuse liige
Jaanuaris tutvustati informaatika õpetamise konverentsil Tartu Ülikoolis uuringu „Digivahendite kasutamisega kaasnevad probleemid“ (Karin Täht) tulemusi, mis toovad välja negatiivsed tagajärjed arvutite ja nutiseadmete kasutamisest. Kasvab ärevus, langevad tulemused, oskuseid omandatakse pinnapealselt. Tuuakse kaasnevaid näiteid ka OECD uuringutest. Iga kuulaja peaks mõtlema – kuhu on koer maetud? Kas tõesti on asi laste liigses tehnika kasutamises või pigem puudulikes õpetamismetoodikates ja harivate tegevuste puudumises nutiseadmega?
Kui kool eeldab e-õppes traditsioonilise õppe viise, siis ei saagi asjad olla hästi, sest e-õppesse kantud traditsioonilise õppe meetodid ei toimi. Kindlasti olid samad teemad õhus Gutenbergi trükipressi leiutamise aegu 15. sajandil, ehk ka siis olid üleval arutelud „trükipress on vaja ära keelata, sest haridus muutub kättesaadavaks enamatele kui ainult akadeemikutele, riigipeadele ja usukandjaile“. Haridusvõimalus lihtrahva käes tähendas rohkem mõtlejaid ja alternatiivsete sõnumite levimist, mis ei soosinud riigivalitsejate tegevust.
Vaadeldud uuringust kõlas läbi, et lapsed, kes on 6+ tundi netis, on teistest depressiivsemad, eriti need, kes pärast e-õpet kodus veel 6 tundi (kokku 12) netis istuvad. Küsin – kas lapsed, kes on päriselus depressiivsed, lähevad oma murele otsima lahendust netist või on kõiges süüdi salakaval internet? Enne COVID-19-t ei olnud koolis seadmete kasutus ainetunnis igapäevane nähtus (PISA 2019). Minu teada ei ole ükski uuring tänaseni kinnitanud, et tehnika oleks halb. Halbu otsuseid tehnikaga seoses teevad ikkagi inimesed. Seega, ainuke loogiline järeldus on, et depressiivne laps vilistas õpetaja pakutud tunniteemadele ning salamisi silitas süles oma nutiseadet. Ohuks on ka see, et otsuseid koolikonteksti digiõppes parandada võidakse teha nišinäidete põhjal, kõikidele.
Sõnastaksin ümber saadud uuringutulemused:
- Koolis õpilaste ja õpetajate omavaheline silmast silma suhtlus ja õpitava läbikirjutamine annab paremad tulemused, kui seda teha ainult digivahendite kaasabil. OECD nendib, et paremad tulemused on seotud pigem traditsioonilise õppe kasutamisega, sest e-õppes pole vajalikke sobilikke aktiivõppe meetodeid piisavalt katsetatud ja kasutusele võetud;
- Õpilased, kes väidavad, et nad kasutavad tehnoloogiat päevas kuni 6 tundi või päevas alla 12 tunni, saavad koolis paremini hakkama ja neil esineb vähem psühholoogilisi probleeme. Probleemide põhjus-seosed ei ole veel piisavalt välja selgitatud;
- Õpetajate pädevusel on tänapäeval kandev roll, see ei ole digivahendite tulekuga vähenenud – pigem on vastutus kasvanud. Õppimist ja õpitegevusi tuleb varasemast enam mõtestada ning leida võimalusi sügavalt õppimise situatsioonide loomiseks.
Olen nõus, et e-õpe (tänapäevase teadmise ja oskuse kohaselt) ei asenda klassiruumiõpet ja õpetajaid ei saa asendada veebilehega ja AI teenusega. Õpet laiendada saab, asendada ei saa. Tänapäevane õpetaja kurdab, et tema kasutab tehnikat aktiivselt, küll aga mitte õpilane, kel pole piisavalt seadmeid/netti; COVID-19 tõi juurde e-testimise, mis ilma adaptsiooni ja tagasisideta ei toeta sügavat õppimist ja on osa pigem pinnapealsest õppimisest; videote vaatamine, piltide ja videote tegemine ilma kinematograafiliste teadmiste omandamiseta arendab lastest kehvade oskustega youtuber-eid.
Tundub, et enne leitakse meditsiinis ravim, mis stimuleerib x asja omandamist vähema vaevaga, kui hariduses muutuksid fundamentaalsed põhimõtted traditsioonilisest õppest päris digiõppesse. Peame aga haridusmullist edasi nägema infoühiskonda puudutavat suurt pilti. Minu meelest on hädavajalik, et kool siiski annaks digitaalsesse potitreeningusse oma osa. Muidu tuleb seda teha tulevikus tööandjal.
Eesti suur küsimus on ka see, et kas oleme infoühiskonnas eesotsas juhtiva digiriigina ka haridusteadustes või mitte. Teised maad liiguvad enam digiradadel – meil on võimalus oma e-riigi maine hariduse stagneerumise tõttu üsna kiiresti kaotada. Juba praegu tuuakse välja õpetajate vananemise ning jõudluse ja efektiivsuse probleemid. Kvaliteet kaob koos sellega. Samamoodi uues reaalsuses muutub oluliseks ohutus.
Infoühiskond on kiire – kuidas tagada, et selles protsessis vähem andmeid lekiks; kuidas aidata neid, kes on liiga vähe või ülemäära virtuaalses maailmas ja mis see endaga kaasa toob.
Praeguse TÜ uuringuga tõsteti esile probleem – lahendusi peame nüüd hakkama üheskoos otsima! On oluline, et Eestis korraldatakse erinevaid digiharidusteemalisi uuringuid, mis avavad probleeme eri vaatenurkadest, sest ainult nii selgub tõde ja parim viis Eestile.
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee